Hei Elu, mis edasi?

Kord ütles mulle mu tark sõbranna, et erinevate maailmavaadetega inimesed ei saa kaua sõbrad olla. Mõeldes siis seda, et kui üks (mistahes) suhte pool liigub pidevalt edasi ja teine mitte, siis see suhtlus üldiselt väga pikalt vastu ei pea. Eks olen seda isegi tähele pannud. Tekib see efekt, et oled kellegagi koos stardis, käib pauk, aga ainult üks liigub edasi. Mõnda aega võib distantsilt üksteisele lehvitada, aga lõpuks hajub asi ära.

Kuna olen kohati üsna möku, siis meeldib mulle end just ümbritseda inimestega, kes liiguvad. Olgugi, et tihti oluliselt kiiremini kui mina (mõni on lausa mitu ringi minust ees). Siiski pole vahet, kas üks jookseb ja teine roomab- vähemalt ei seisa keegi paigal. Ja need (piltlikult öeldes) jooksjad motiveerivad mind end liigutama. Pole vahet, kas kujundlikult või reaalselt.

Ma ei saa istuda ühe koha peal ja loota, et midagi muutub- sest mitte miski ei kuku ise sülle.

Mulle meeldib, et mul on sõbrannad, kes viitsivad vaeva näha. Olgugi, et ma olen kohati üsna kade ka (julgen neile seda ka otse öelda), olen ma pigem uhke ja see innustab mind. Vahet pole, kas tegu on oma äri ajamisega, oma kodu loomisega, sportimisega või mugavusstsoonist välja murdmisega. Mulle meeldib, et mul on tuttavad, kes julgevad püüelda oma unistuste poole ja/või riskivad pühkida Eesti tolm jalgadelt, et saada uusi kogemusi.

Eriti lahe on see, et need (julgeks lausa öelda) eeskujud ei ole mind veel maha raputanud. Ja see on pagana vinge!

Ma vahel (tegelikult tihedamini kui tahaksin tunnistada) tunnen, et ma ei oska midagi. Mul pole mingeid andeid ja ma ei sära millegagi. Kuid kui nüüd päris aus olla, siis midagi ma ikka pean ju oskama teha. Millegi jaoks ma ju olen olemas- jah, nüüd tuleb see tobe kristlik pläma, et igalühel on oma eesmärk- kasvõi selleks, et oma blogis kasutada liiga palju sõna “et”. Kehv nali, aga savi.

Tegelikult ma pole nii vana kui ma arvan end olevat. Maailm ja selle võimalused on ikka veel minu jaoks avatud. Ma ei kavatsegi kaduda kuskile küünilisse urgu ja hakata teistele nende edu ette heitma. Plaanin siiski ka oma pisikese jälje siia Maailma jätta. Kuidas? Ma veel päris täpselt ei tea, aga tean, et teki alla ma ilmutust ootama ei jää.

Esialgu jätkan kasvõi tööd oma enesehinnanguga, sest positiivne on lahe olla, suva, et vahel friiking raske. Või võtaks end kokku ja kirjutaks oma raamatu ära (ma juba kujutan ette, kuidas ema selle lause peale pead noogutas). Ehk ma lõpuks ei mõtle enam, kuidas keegi minu peale kade olla ei saa, sest ma olen Sigrit. Või kuidas keegi oma komplimenti tõsiselt ei mõtle, sest ma olen ju mina, ja kes MULLE komplimente teeb (Siim peab tegema, see on ta töö, haha).

Igastahes, kell saab kohe 1 (öösel) ja ma tegin natuke aega tagasi trenni (jah, jälle ma oma trennijutuga- aga suck it up, minu blogi, rsk) ning nüüd olen pumped up. Ja ma isegi ei tea miks. Tahaks kohe kõik ära vallutada ja saavutada.

tumblr_oqcndynxnl1w6z4u8o1_500

MIC DROP!

Over and out!

Kevades.

Olen justkui väsinud. Kasutatakse väljendit “kevadväsimus”- mina sellega pigem siiski ei nõustuks, sest pole väga olnud kevadet, millest väsida saaks. Seega siis kevade ootamise väsimus.

Arvasin, et olen sel aastal suveks valmis ning vastuvõtma kogu seda soojaks minemise kremplit. Olen ju siiski nii TUBLI olnud (hetkel millegi pärast on see “tubli” täis sarkasmi- go figure mu tujusid kuskil ja anna teada, mis välja nuputasid)… aga NEJ!

Käisin täna õues jäätisepausi pidamas- sest dieet, pff- ja mul oli räme palav ning BOOM, tooge mulle mu talv tagasi! Kas ma pean tõesti tööl oma fliisi kappi jätma? Kas ma pean tõesti oma mõnusad kampsunid järgmist talve ootama saatma? Ma ei ole selleks vaimselt valmis. Ometi lõpetasin just trenni ja kohati tunnen, et natuke tapan ennast töö ja trenniga, sest korralikku puhkepäeva pole mul ammu olnud. Seega füüsiliselt peaksin ma ju igasugusteks seelikuteks ja asjadeks valmis olema?

Äkki ma kardan endas leida sisemine naine? Hahahaa, see kõlab haigelt praegu.

What ever Siku, grow up!

Igaljuhul, on nauditav (tahtsin seda sõna väga kasutada praegu) olla emotsionaalselt ebastabiilne. Teen endal olemise põnevaks. Tehniliselt on kõik hästi ja mulle öeldi, et ütlen “ja hatšu maroooženoje” armsalt. Mis on armas, hah.

PS! Tsau emps! Laupäeval jookseme kõik ära!

Over and out.

Tuuline kolmapäev.

Olen üsna kindel, et täna on kolmapäev, aga mingeid ülekontrollimise võtteid ma hetkel lihtsalt ei viitsi kasutada.

Igaljuhul, tahtsin endale täna lilli osta, sest ma tundsin, et olen seda väärt. Kuid kuna ma naudin lilli vaasis ainult nii palju, et pildistan endale mälestuse (kurat teab, mis puhuks), siis otsustasin ringi ja nüüd olen hoopis terve šokolaaditahvli võrra rikkam (ja paari euro võrra vaesem). Nüüd neid ridu üles kirjutades meenus mulle, et mul on tegelikult ju hoopis poolik dieet käsil, aga SUVA, olen rebel ja rikun enda poolt endale kirjutatud reegleid. Elama ju peab eksole.

Sellegi poolest leian ma, et olen lilli väärt, sest on uskumatu kui tubli ma olen. Mitte, et ma nüüd egotsema kukun (või tähendab, natuke ikkagi kukun), kuid olen esimest korda oma elus (27 haigelt pika aasta jooksul) enda üle uhke. Teen midagi, mida ma olen tahtnud teha pikka-pikka aega ja see on see nn kaalu alandamine. Kohe-kohe on miinust juba tervelt 12 kilo. Kes oleks võinud arvata, et minusugune laiskuse etalon sellega hakkama saab. Olgugi, et minna on veel tubli 6 kilo, aga pekki mees, saad aru, et 2/3 on JUBA tehtud.

Nüüd väike fototõend ka- hoiatus, all järgnev pilt võib olla pisut liiga paljastav. Kuna nüüd on hoiatatud, siis õudusunenägude pretensioone hiljem vastu ei võta.

collage

Patsutasin end just õlale ja preemiaks ostsin endale täna uue kleidi ka. Kes teab ehk mulle sobib ja lõpuks olen selline püss, et … (insert mingi eriti äge lõpp).

Üldiselt on laiplaan siiski selline, et kui ikka korraks tundub, et asjad on jonksus ja elu on ikka hea, tuleb siiski härra Elu raputama- think again. Mis ma ikka oskan öelda? Ostsin endale täna roosast kvartsist käevõru kah, mis peaks mu eriti positiivseks tegema, seega mis ma muud peale- LASE KÄIA AHV- ikka oskan öelda. Iga asi juhtub põhjusega ja kes siis tahaks mugavustsooni pidama jääda. Not this gal’ over here.

Tegelikult lahendaks kõik mu probleemid see kui ma saaks ühe korraliku lotovõidu. Originaalne eks? Tõmbaks kohe Kanadasse ära! Läheks naudiks mägesid ja elaks kuskil onnis- sest ma saan ja tahan onju. Võiksin kasvõi üksi minna. Reisisemuks võtaks endale näiteks kassi- sest pekki, kuidas mul on vaja kassi.

Üldiselt on kõik ikkagi MEGA tore. Või siis noh, kui on tunne, et nüüd on ikka päris halvasti, siis lohutan end teadmisega, et kindlasti kukub praegu kuskil mõni uks alla.

Lõpetuseks siis lihtsalt paar pilti. Sest hey, why not.
18406440_10209128699766782_767028024_o
18452208_10209128699846784_339470741_o

Over and out!

Aee, Six, kus oled?

Nüüd kui tööl on hullumaja enamvähem läbi ja ma enam seal elama ei pea, tundsin, et oleks õige aeg taas natuke aega varuda ja enda tegemistest väike ülevaade teha. Mis tegemistest siis täpsemalt? Elasin ma ju põhimõtteliselt tööl. Ega see remondiaeg seal kerge ei olnud, jaanuaris pakkisime asju kokku, veebruaris oli mul puhkus ja kui tagasi tööle läksin, hakkas uute kaupade välja panek. Mis kestis siis avamiseni. Muidugi uued hinnad ja muu peavalu sinna juurde.

Töö kõrvalt olen üsna edukalt suutnud tegeleda mõõduka trenni ja tervisliku toitumisega. Kuid ärge saage valesti aru, naudin jätkuvalt aegajalt šokolaadi või midagi muud mitte nii kasulikku. Hetke seis on siis selline, et 78,8-lt olen saanud 69-le ja olen nüüd paraku jäänud natuke loorberitele puhkama. Kuigi minna oleks veel tubli samm. Leidsin, et mul pole mõtet oma trennidega enne hõiskama hakata kui mingeid tulemusi pole. Pilte ma muidugi teen peaaegu igakord, kuid rohkem endale tõestuseks, et ma ikkagi käisin ja tegin ära, kui selleks, et seda sotsiaalmeedias jagada.

Mitte, et ma seda kuidagi halvaks peaks, seda jagamist. Mõtlesin ma tõesti mingi periood, et mille pagana pärast mul instagram koguaeg jõusaali selhvisid täis on ning nüüd, ise mingil määral sellega tegeledes saan aru, et tegelikult nõuab see trennitegu tohutut motivatsiooni ja eneseületust (minu jaoks vähemalt) ning avalikult seda jagades annad endale ju kohati lubaduse jätkata, sest nüüd kõik teavad, et ma spordin.

See oli ka suur põhjus, miks siiani üsna kapis olen olnud. Kui feilin, siis keegi ei tea ja ei saa seda ette heita. Mingi osa minust siiani kardab, et löön varsti käega. Olen seda alati teinud, seega miks peaks seekord midagi teistmoodi olema. Mulle on öeldud “Sinu käes tundub see kaalulangetamine nii lihtne” ja ma tahaks sellepeale öelda, et EIIII! Igapäev on võitlus, reaalselt. Enne trenni pean tunnikese tumbrlis veetama motivatsiooni pilte vaadates ning pean poes koogiletist mööda jalutades endale koguaeg kinnitama, et mul pole neid vaja. Kerge pole see mitte mingil juhul! Kui oleks, poleks see mul 10 aastat aega võtnud, et ma suudaks end piisavalt kokkuvõtta.

See selleks. Hakkasin lisaks ühe super laheda äppi abil rootsi keelt õppima. Algus oli väga lihtne, nüüd valmistab see mulle kerget peavalu. Siiski usun, et jätkates saan siiski ka hetkesed keerulised asjad selgeks ja saan lõpuks öelda- Jag talar svenska! Kui kedagi huvitab, siis tegu on Duolingo nimelise äppiga ja seal saab igasuguseid põnevaid keeli õppida, muidugi küll inglise keele baasil, aga meil noortel peaks ju see keel Cartooniga veres olema.

Siimuga on ka kõik suurepärane. Eks ta vahel suudab mind välja vihastada küll, kuid sealsamas suudab ta ka mu tuju ülikiirelt tõsta. Planeerime Iirimaa reisi ning arutame vaikselt seda, et tegelikult peaks ikka aastakeseks Eesti üldse hülgama. Elame-näeme.

Lisaks olen veel selle üle uhke, et suutsin asjad südamelt ära rääkida inimesega, kellega ma poleks kunagi arvanud, et seda teen. Sellele mõeldes tunnen end täiskasvanuna, sest suutsin oma lapsikud emotsioonid seljatada. Mul on heameel, et saan temaga nüüd hästi läbi.

Mis siis veel? Stiilipidu on varsti tulekul. Lisaks tahaksin semud kokku ajada ja Tartus ERMis ära käia või siis Soomes lõbustuspargis. Naljakal kombel ootan ka mina seekord meeletult suve. Ehk sellepärast, et julgeksin nüüd randa minna, haha.

Loodetavasti satun siia varsti jälle! Over and out.

IMG_0420

Taliharjapäev

Mõtlesin, et kuna täna saab talve selgroog murtud, oleks mul viimne aeg teha ka siia väike 2016 aasta kokkuvõte. Ma ei tea, kas see otseselt kedagi huvitama peaks, aga endagi jaoks huvitav kirja panna- saab näha, mis üldmulje siis jääb.

Aasta algul harjusime elukaaslasega oma kodus (mitte küll päris OMA) elamisega. Kahekesi. Huvitav näha teise harjumusi, millest enne aimugi polnud. Õnneks mitte midagi kriitilist polnud, seega oli kerge harjuda. Siiski on veider mõelda, et oleme siin elanud nüüdseks üle aasta.

Märtsist hakkasime sõpradega planeerima ühist reisi, mis algselt pidi olema Veneetsiasse. Kaalukausile sattusid ka Rooma ja Napoli ning süžee ootamatu pöördena läksime hoopis Saksamaale (millest ma ei jõua vist kunagi postitust kirjutada).

Kevadest otseselt midagi peale paari kalastuskäigu ei meenu, kuid suvi oli küll pöörane! Meil olid Siimuga kõik vabad päevad koos, seega saime kõiksugu põnevaid asju ette võtta. Käisime sõpradega juunis Hiiumaal nö Eel-Jaane pidamas, Jaanipäeva veetsime Peetris, juulis osalesime väga vingel auto-orienteerumismängul “Teistmoodi Hiiumaa”, lisaks tähistas suve keskmisel kuul sõbranna oma sünnipäeva, augustis pidasime maha järjekordse stiilipeo.

Lisaks kui aega oli ja tahtmine miskit teha suur, tegime mitmeid pisikesi reise. Näiteks käisin esimest korda Suurupis ujumas. Ei saa ka unustada jalutust Türisalu pangal, Paldiskis või seda, kuidas Siimuga lambist Pärnus käisime. Ma ei mäleta, kas mul üldse on kunagi nii vinget suve olnud kui nüüd oli.

Septembris tegin otsuse töökohta vahetada ning seda otsust ma siiani kahetsema pole pidanud ja sisetunne ütleb, et ei kahetsegi. Õppida oli/on palju, kuid saan hakkama.

Oktoobris oli meie suurepärane Saksamaa reis. Selle käigus avastasime Berliini, Münchenit, Rothenburgi, paari väiksemat linnakest ning käisime isegi Alpide servas- lõpetasime Düsseldorfi lähedal. Läbisime umbes-täpselt 2000 km.

November läks kiiresti, oli vaja uue tööga harjuda ning hakata jõuludele mõtlema. Muidugi aastalõpu pühade maraton läks ülesöömise tähe all ning aasta vahetasime Hiiumaal, kus suuremat sorti seltskonnaga tegime kambakesi süüa, piparkooke ja lõime kõvasti tantsu.

Võin ausalt öelda, et eelmine aasta oli suurepärane! Seega on latt kõrgele lükatud ja lootused-ootused sellele aastale võimsad. Kuigi, nagu mul sõber ütleks  “mõtle, et tuleb mõttetu aasta, siis üllatud positiivselt igaljuhul.”

Tere blogi!

Pole ammu kohtunud. Mis ma ikka vabandama hakkan ja põhjendama, miks siia sattunud pole. Elu on lihtsalt nii aktiivne olnud, et jaksu (okei-okei, viitsimist) pole väga olnud. Sõbranna on paar korda maininud, et olen oma blogi soiku jätnud. Tõsi ta on. Ei hakka salgama.

Igastahes, uue tööga olen enamvähem ära harjunud juba, kuigi õppida on veel meeletult palju. Siiski mu uued teadmised vahel hämmastavad mind- “ohohh, oskasin trafodest adekvaatselt rääkida!?!?” Kolleegid on toredad ja nalja saab igapäevaselt. Kartsin alguses väga, et tegin vale otsuse, kuid täna pean tunnistama, et ei teinud. Algused on ju alati hirmutavad ja kui uue lehe pööramiseks on vaja oma mugavusest veel välja murda, on veel eriti keeruline. Siiani olen hakkama saanud ja olen seda vist maininud juba, aga tunnen siiralt, kuidas parim on veel ees.

Plaanin uuel aastal mõnda uut keelt õppima minna, pole veel täpselt otsustanud, millist, aga idee on suur. Tajun, kuidas minu jaoks on meeletult palju uksi lukust lahti, viitsi ainult neid avada- olgu, enamiku jaoks peab vaeva ka nägema. Siiski ei kuku ju midagi iseenesest sülle ja, mida rohkem vaeva nägema peab, seda magusamad on võiduviljad, või mis?

Nii, mis siis veel uut? Käisime sõpradega Saksamaal. Oli väga lahe reis ja kuna sõitsime üle 1000 kmi, siis võin julgelt öelda, et olen seda riiki näinud- nii suuri linnasid (Berlini ja Münchenit) kui ka loodust (näiteks mägine lõunaserv). Kuna nägime niivõrd erinevaid kohti, siis tean, et peaksin kogust reisist eraldi postituse tegema. Peaksin kokku otsima võimalikult lahedad pildid, et kirjelduste juurde midagi ka näidata oleks. Plaanime nüüd Siimuga järgmiseks Iirimaa ette võtta.

Plaanin üldse jälle mitmeid asju- kes oleks võinud arvata, et ma selline organisaator olen? 😀 Neljandal advendil sooviks väikse pundiga Hiiumaale piparkooke küpsetama minna ning seal tahaks ka aastavahetuse veeta. Pean vaikselt hakkama mõlgutama sünnipäeva mõtteid, sest mul ühel sõbrannal graafik täitub jube kiirelt, peaksin varakult aja ära bronnima. Lisaks uuel aastal tuleks paika panna uus stiilipidu. Väga-väga põnev! Ahjaa, ja mingi toreda kelgutamise aktsiooni peaks ka ettevõtma, kui nüüd lumi maha jääb.

Praegu istun arvuti taga, kaval muie näol ja kuulan advendi puhul Jõululaule. Sel aastal olen nendega hiljaks jäänud, tavaliselt esimene “White Christmas”-i ümisemine tuleb ette juba Jaanipäeva paiku, kuid veidral kombel on 2016 möödunud nagu tuuleiil! Pole isegi jõulukingitustele veel mõtlema hakanud.

Egas siis rohkem polegi midagi- lapsi veel pole ja ei plaani ka, kassi ka pole. Kuuking on, mu tore orhidee, kes sai uue presidendi järgi Kersti nimeks.

Soovin Sulle imetoredat esimest adventi! Milline rõõm, et lund sadama hakkas!