Aklimatiseerumine- nädal 32

Mingi määramatu ajaühik tagasi vahetasin sõbraga paar lauset ja ta kasutas seda sõna mu pealkirjas kirjeldamaks oma puhkuse lõppu ja tööle naasmist. Mulle meeldivad huvitavad sõnad ja selle tiitli võiks “aklimatiseerumisele” anda küll. Huvitava sõna tiitli siis. Egas’ teisiti ei saakski seda nädalat nimetada, sest selle aasta suur projekt “Junior Jam: Summer” on nüüd läbi. Kolm nädalat laste kantseldamist on seljatatud. Uskumatu. Tagasi rutiini.

Esmaspäev oli meil ka vaba, usu või ära usu, lausa kolmas päev järjest. Ise arvan muidugi, et eks see sellepärast anti vabaks, et moslemitel oli jälle mingi Eid ja seekord siis selline, kus nad teoreetiliselt peaksid loomi ohverdama jne. Küsisin isegi täitsa mitmelt inimeselt, et kas nad ka ohverdavad. Enamik vastas jaatavalt, aga et kannavad raha kuskile vaesesse riiki, kus siis ohverdus toimub ja siis sealsed vaesed saavad seda looma süüa vms. Mulle natuke tundub tobe, eriti kui ma mõtlen, et maailmas on ju miljoneid moslemeid ja kui nad järsku kõik ohverdama kukuvad, ma ei tea. Julm tundub.

Mis sellest enam. Sain esmaspäeval kõigi enda asjadega järjele. Olin oma journali natuke hüljanud, sest ma lihtsalt ei jaksanud sellega tegeleda. Iga pühapäevane eesmärk oli saada oma blogiga ühele poole, kuid mõtlesingi, et mul ilmselt tuleb ka aeg, mil oma päevikuga järjepeale saan. TULIGI! Sellega ma siis enamasti tegelesingi. Kuigi kui ma aus olen, siis ma otseselt ei tundnud küll, et mul oleks kolm vaba päeva olnud. Läks lausa kiiremini kui tavalised kaks.

Teisipäeval arvasin rumalalt, et jätkub sama graafik nagu enne toda suveprogrammi, noh see kella 12st 20ni, kuid ei. Sain hommikul teada, et oleksin pidanud kell 9 kontoris olema. Õnneks saan üldiselt üsna sivalt valmis ja seega jäin ainult tunnike hiljaks. Mul olid hommikuks nii suured plaanid! Mis seal ikka. Eks see infosulg ole vast tavaline nähtus. Ahjaa, tegin ühe töönädala alguse selfi ka. Leian, et tabasin üsna täpselt, mida ma tundsin. Haha.

69539700_2367832723487112_7849621533138878464_n
Kontoris saime kõvasti koristada ja pesta. Kõik mängud ja vahendid, mida lapsed kasutasid oli vaja üle pesta. Seega ennelõunane aeg läks kõik selle alla. Eks natuke sain siin-seal koristamist lõpetada ka pärastlõunal. Pidin ka meie ühise “päeviku” ajaga kaasa viima, seega kirjutasin seda ka. Jäin lausa hilinemise pärast tund aega kauemaks kontorisse, sest ma tundsin, et nii on õige. Jäin hiljaks ja seega teen aja tasa.

68408183_316924779079801_8529977939469533184_n
Kolmapäeva hommikune vaade tundus hall ja kartsin, et ees on ootamas üks nüri päev. Sõin tuimalt oma putru ning luristasin kohvi. Olen vist kolm nädalat nüüdseks kohvi ilma suhkruta joonud ja pole veel ära harjunud. Midagi oleks justkui puudu. Kuid ehk järgmisel nädalavahetusel saan lajatada infoga, et nüüdseks olen harjunud. Elame põneval ajal! Kas Sigrit harjub suhkruvaba kohviga ära? Jäägem lainele! Loomakliiniku järgmises osas näete.

Saime igastahes Suurelt Bossilt sõnumi, et kuna Boss Tädi kukkus ja tegi põlvele viga ning uus vastuvõtu tädi on haige, siis pole kedagi, kes kontori avaks, kuna ta ise läks puhkusele. Seega polnud vajadust kontorisse minna. Küll aga saime tohutu nimekirja erinevatest ülesannetest. Pidime nimelt kirjutama neli erinevat ülevaadet/arvamust Junior Jamist (2x 3 A4 ja 2x 1 A4), seejärel viima selle ühise “päeviku” nö tänasesse päeva ja lõpetuseks koostama nimekirja teemadest, mida soovime Boss Tädiga uuel ülevaate miitingul rääkida.

Tegin endale suure tassi kohvi, kaevasin välja oma sülearvuti ning seadsin end laua taha Elmari saatele sisse. Siiani üks mu lemmik tööpäevi. Nii mõnus oli omas mullis istuda ja lihtsalt kirjutada. Lisaks oli see veel minu stiili kirjutamine, sest sain arvamust avaldada. Kellele siis seda ei meeldiks teha? Muidugi pidin jääma viisakaks, kuid ma ei pannudki tähele kui kell juba pool viis oli. Lõuna tegin ka ainult 20 minutit.

68952592_456733704915947_285475459574005760_n
Õhtul jutustasin natuke venna ja ta elukaaslasega ka. See oli igastahes väga tore.

Neljapäev oli taaskord väga sombune. Mul oli tunne nagu kõik päikesepaistelised päevad oleksid otsas ja nüüd lihtsalt tuleb vihmaga hakkama saada. Mitte, et ma kurdaks. Ei. Ma ei kurda kunagi vihma üle.

Saime Aleniga uue ülesande. Pidime koostama hakkama infopakke meie siinse elu kohta. Ehk siis, pidime kirjutama, mida näiteks meelespidada siia kandideerimisel. Lisaks muidugi, kuidas on kodustest eemal olla, mida kaasa pakkida, kuidas tundub Blackburn kodulinnana, mis on kontori reeglid jne, jne. Ühesõnaga väga mahukas töö.

Sain pärastlõunal muidugi vastuvõtus ka olla. Ahjaa, sellega oli selline naljakas lugu, et tsekkisin kiirelt telefoni ja siis Suur Boss kohe kirjutas: “Mis Sa kasutad vastuvõtus telefoni või?” Muidugi ausalt vastasin, et kasutasin jah. Sellepeale sain kohe vastuse, et minus oldakse väga pettunud ja see vastuvõtu tädi sai meili, et ta mul silma peal hoiaks. Haha, nagu oleks kommi näpanud või midagi.

Reedel hakkasimegi selle infopaki projektiga kohe pihta. Võtsin oma läpaka ja kõvaketta kontorisse kaasa, sest olen siin olles päris palju pilte teinud ning siis sorteerisin neid ja otsisin sobilikke, mida selles projektis kasutada. Leppisime kokku, et Alen kirjutab tekste ja ma otsin pilte ning hiljem ma siis lisan omapoolsed kommentaarid jne. Tundus ideaalne plaan. Muidugi ma ei arvestanud sellega, et ma oma kommentaarideni ei jõuagi, sest pean tolle paksu horvaatia kuti lauseid parandama. Mitu tundi parandasin. C-level inglise keel, my ass. Ausalt.

Paar tundi enne koju minekut otsustasin, et mind lihtsalt ei koti ja teen, kuidas saan. Kui keegi midagi etteheitma hakkab (mis täitsa võib juhtuda), siis ütlengi, et ma ei ole süüdi, et ma nii tark olen ja leian, et teiste paska ümber pean tegema. Haha. Pluss, olin mega tubli ja suutsin väga edukalt vältida tervet kastitäit šokolaadimunasid. No vaata neid!

69155192_362202471355887_8453811809781022720_n
Kuid kuna ma ikka olin veidike tige ka ja ma ikkagi üksi pubisse ei lähe, siis läksin ja ostsin endale hoopis jäätist. Muide see kutt ütles, et tal on täitsa savi, et ma seda kõike ümber teen, peaasi, et valmis saab. Hah. Mul oleks oluliselt lihtsam olnud kõik täitsa nullist ise teha. Õnneks muidugi oli reede ja seega lülitasingi end kõigest välja. Sõin oma toas jäätist ja vaatasin juutuubist videosid.

Laupäev oli väga vahva päev. Mitte, et ma väga produktiivne oleksin olnud, kuid ma tegin endale kerge spa päeva. Kuna olin peaaegu terve päeva oma toas, siis Alen muidugi käis paar korda küsimas, kas minuga on kõik korras ja, kas ma olen elus. Pidin igakord talle vastama, et ei, ma surin ära vahepeal. Mõtlesin, et järgmine kord ma vastan, et ma pole siin olnudki ja ma olen ta ettekujutluse vili või siis, et olen hoopis hologramm.

Palju on olukordi, kus kellegagi vesteldes mulle mainitakse, et ma olen veider või imeliku huumoriga või siis ma ei saa jagada teemasid, mis on mulle huvitavad, sest need on “nõmedad.” Otsustasingi siis lihtsalt võtta selle päeva ning olla enda seltskonnas.

Pühapäev on natuke sama rada läinud. Olen küll pidanud paar tunnist telefonikõne, kuid ei lasknud kellelgi endale öelda, et ma veider olen. Ma olen küll veider, ma ei vaidle vastu, kuid vahel tahaks vaheldust tead. Haha. Ühesõnaga, tänane päev on olnud väga asjalik. Ärkasin üsna varakult, vaba päeva kohta, ning enne lõunat olin hommikusöögi ära söönud, pesu pesema pannud ja pikal jalutuskäigul käinud. Siis muidugi panin pesu kuivama ja tegin lõunasöögi ning nüüd kirjutan blogi. Vahepeale muidugi need kõned ka, 3 tükki. Igaüks üle tunni. Mul need tasuta minutid. Võiksin end haigeks lobiseda. Avastasin, et Dorinal on väga eestimaised väiksed rätikud.

69031474_2414380785506102_468090502562971648_n
Ma ei tea, kas ma olen maininud, aga selles pargis, kus ma koguaeg jalutamas käin ja partidega kurje plaane haun (mitte mune, et asi selge oleks), on paar üsna suurt papagoi puuri. Oli täna igaljuhul meeles neist pilti teha.

68738594_2396644987048075_8469476818229919744_n69309189_2372552422837037_1743344817632444416_n
Eks suureks põhjuseks, miks ma otsustasin õue minna, oli see, et päike paistis ning mul oli tunne, et see on siin viimane kord, mil ma päikest näen. Okei, ma ei taha nüüd dramaatilisena kõlada, kuid mõtlesin igastahes, et igaksjuhuks pean minema.

sugis

Ilmselt on mu postitus üsna hüplik ja seosetu, kuid kannata ära. Ma annan endast parima. Haha.

Advertisements
Posted in EVS

Junior Jam: Summer 3/3- nädal 31

Olen oma asjadega graafikust täitsa maas. Eks see ole see kui kolm nädalat järjest kurnatud oled, ma arvan. Kõlaks nagu loogilisena. Kuid saigi läbi! SUUR PROJEKT! Mul on väga hea meel ja ma ei suuda uskuda, et JUBA ongi kõik. Sealsamas, kui ma esimesele nädalale tagasi mõtlen, siis tundub see ilmatuma kaugel.

Nädal algas siis teadusega. Algselt pidin oma katseid tegema kolmapäeval, kuid erinevate asjade kokkulangemise tõttu pidin selle esmaspäevale tõstma. Mul muidugi selle vastu midagi ei olnud, sest nii saingi oma asjadega kiiremini ühele poole. TEHTUD eksole. Kava oli siis selline, et alguses näitasin kõik järjest ette ja siis lapsed said väikestes gruppides mõned ise järgi proovida. Katsed siis. Alustasin elevandi hambapastaga, mida me otsustasime, et lastel teha ei lase. Kuid klassikaline mentos cocasse oli neil kastetada küll. Lisaks veel vee, õli ja toiduvärviga tehtud laavalamp ja näiteks ka vikerkaare piim. Üks laps isegi küsis mu käest, kas ma eestis töötan teadlasena. Luban Sul natuke naerda nüüd.

Said naerdud?
Vaata paari pilti.
67614027_2466776660047361_7580692310518661120_n68378238_2466777220047305_4467385515397611520_n

Nii, teisipäeval oli tuletõrje depoo külastus. Meile tehti ringkäik ja räägiti tuleohutusest. Lisaks said lapsed voolikust veelaskmist proovida, mis tundus täitsa tore. Hiljem oli neil lihtsalt mänguaeg. Õues olid õuemängud ja sees sai näiteks joonistada. Sa ei kujuta ette kui palju ma nende kolme nädala jooksul erinevaid kaarte ja pilte sain!

67786932_2466763023382058_5332481487470067712_nSain teisipäeval teada ka selle, et olen oktoobris minemas Birminghami mid term trainingule. Lootsin tegelikult sinna oluliselt varem minna, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Eks see tekitas natuke probleeme ka, see trainingu nimekiri, aga suutsin rahulikuks jääda ja mitte närvi minna. Hoolimata sellest, et mu peale karjuti, siis isegi nutt ei tulnud kurku.

Kolmapäev oli küpsetamise päev. Olin selle toreda farmitädiga juhtimas workshopi müslibatoonide teemal. Appi, mitu minutit mõtlesin, kuidas tõlkida granola bar. Hah. Ühesõnaga, õpetasime lapsed neid tegema ja pean ausalt tunnistama, et need tulid päris head. Natuke tervise teadlikust ka neile. Lapsed ju tahavad ainult šokolaadi küpsiseid teha. Kuigi nad said neid ka teha. Suur küpsetamise päev nagu ma juba mainisin. Pole ime, et ma paksuks läinud olen, haha.

Vähemasti ma käisin õhtul natuke jalutamas.

Neljapäev oli siis nö Junior Jami lõputseremoonia. Käisime siis lastega linnavalituses uue linnapeaga tutvumas. Jagasime sertifikaate ja tegime pilte. Kui linnapea pidi oma järgmisele kohtumisele minema, siis kasutasin juhust ja istusin ta tähtsale toolile ning sain ambassadoridega natuke pilte teha.

Kui Youth Actionisse tagasi jõudsime, siis said lapsed endale näomaalinguid lasta teha ning ma sain nendega õues mängida. Pärast koristamist oli meil veel üks väike draama, aga pole hullu. Panen kõik selle arvele, et meil on pingelangus ja närvid krussis. Kui mina tavaliselt sellisel juhul sulgun endasse ja kedagi näha ei taha, siis mõni teine tahab kõigi ees karjuda ja pisaraid valada. No laskem siis, sest sõna vabadus.

Meil oli tööl üks tädi, kes igal esmaspäeval meile süüa ostis ja siis hommikuti vastuvõtus oli. Muidu üsna tore tädi, aga vahel natuke liialt klatšihuviline. Ta teatas igastahes nädal tagasi, et vahetab töökohta ning siis me tähistasimegi ta viimast päeva ja 20ndal augustil tulevat sünnipäeva. Me reedeni oodata ei saanud, sest me siis oleme lastega terve päeva väljasõidul.

68265941_730510934074123_642138026394255360_n

Reedel oli vara äratus, sest pidime juba kell 8 olema kontoris. Ees oli ootamas tund aega bussisõitu sellisesse lõbustusparki nagu Gulliveri maailm. See on siis mõeldud lastele, seega midagi hirmsat polnud. Lapsed olid jaotatud väikestesse gruppidesse ning seega saingi enda vastutada neli last ja ühe noore vabatahtliku. Otsustasime tolle noore tüdrukuga, et käime lastega kõik atraktsioonid kaasas. Mini inimesed olid mega õnnelikud ja rahul ning minu grupp veel uhkustas kõigi teiste ees, et neil olid kõige lahedamad grupiliidrid (mina ja too neiu siis), sest me käisime nendega KÕIK asjad kaasas. Vot. Ja me kõik magasime bussis tagasi teel.

Õhtul tegin lühikese videokõne Marguse ja Siimuga ning siis vaatasime Dorinaga netflixist Tarzani filmi. Küll oli hea mõelda, et Junior Jam on nüüd läbi ja ees kolm vaba päeva!

Laupäeva hommikul jooksin korra postkontorist läbi ja siis sain oma mentoriga kokku. Ta ikka suudab igakord jätta mulle tunde nagu oleksin üks suur kohustus. Näitasin talle oma väikeste reiside pilte ning nii kui tund aega täis sai, mainis, et võiksime nüüd laiali minna ja siis kuu aja pärast kohtuda. Hea küll. Mainin siis uuesti, et saan vähemalt tasuta kohvi.

68360626_1845273498951776_293503917386366976_n
Vaheapeal oli kõvasti vihma sadama hakanud, seega sain kohvikust koju joosta. Kuigi ma olen tegelikult täitsa rahul, et vihma sajab. Need paar kuumalainet, mis siit üle käinud on, mulle üldse ei istunud. Olen ikka lumeinimene. Muide, ma tegelikult tean, et neil järgnevatel piltidel väga ei paista, et vihma sajaks, aga tegelikult täiega sadas.

68752364_515966462493592_7136384691141083136_n68903486_360148398237370_6966045583807086592_n
Jõudsin teha ka ühe korraliku uinaku ja niisama vedeleda. Vaatasin ära tohutu portsu juutuubi videosid ja käisin õhtul Aleniga poes kaasas, et vähemalt mingisugunegi liigutamine kirja saada. Leidsin kõõrdis pilguga Kapten Ameerika nuku, mille üle tükk aega itsitada sain. Lisaks muidugi sain oma laheda nokamütsi ka õue viia. Olen selle üle väga rahul.

Tänasel pühapäeval otsustasin oma kuhjunud kohustustega tegeleda. Suutsin ära kirjutada kahe nädala jagu journalit ja isegi blogi sain lõpuks kirjutatud. Sorteerisin külmkapis natuke juurvilju ja käisin isegi tunnisel jalutuskäigul. On rõõm mõelda, et homne on ka veel vaba.

Posted in EVS

Junior Jam: Summer 2/3- nädal 30

Hetkel on selline tunne nagu oleks just pikalt jooksult jõudnud ja nüüd tekkis hetk maha istuda. Üritan oma hinge kinni püüda (catch my breath) ja siis kirja panna, mida see uskumatult veider nädal endas sisaldas. Sain ilmselt tunda tundespektri kõiki külgi. Kui seda nüüd lahti seletada natuke, siis ühel päeval olin mures iga järgneva sekundi pärast ja teisel päeval nautisin iga hetke. Lisaks sain kõvasti naerda ja ühel õhtul isegi tönnisin natuke. Kõike, reaalselt, nagu Santa Barbara.

Alustame siis esmaspäevast, mis üldiselt vist on nädala algus ning tihtipeale on see “sinine” päev ka oma kurikuulsuse vääriline. Ma ei oskagi öelda, kas asi on platseebos, ootadki natuke, et läheks midagi pekki et, siis saaks sügava ohke saatel “esmaspäev” öelda. Lastel Junior Jamil oli karjääride temaatiline päev ning minu arust oli see päris igav. Kuna muidugi selle kõige organisaatorile juhtide poolt midagi ei öeldud, siis mis minagi vingun eks. Sain kõigile võileibu teha ja ei jõudnud ära oodata, mil see päev kord läbi saab. Sinine on mu lemmik värv muidu.

Õhtul vedasin end taas parki jalutama ja rääkisin Veelikaga pikalt juttu. Kas peaksin siinkohal mainima, et rääkisin juulikuus telefoniga üle 30ne tunni? Okei, igaksjuhuks ei maini. Tegin pargis ühe pildi ka, seekord mitte partidest ning ületee kiriku jäädvustasin ka üle pika aja oma telefoni.

67512121_1305994402909521_1643900368926539776_n68451992_929238214083995_4937296147791216640_n

Teisipäeval said lapsed laavakooke küpsetada ja õunapalle veeretada. Mina pidin olema mängutoas, mis on mu kõige vähem lemmikum positsioon junior jamil, sest nad lähevad seal tavaliselt hulluks ja korraldustele ei allu. Kuid kuna ma praegu seda siin kirjutan, siis JÄIN ELLU!

Sain ka teada, et mu organisatsiooni esindaja pidi tulema teisipäeval Blackburni. Olin väga elevil ja tahtsin temaga kokku saada. Pärast tööpäeva võtsingi ette teekonna Darwenisse. Okei, selgitan natuke. Youth Actionit oli oodata külastama 6 (?) külalist erinevatest partner organisatsioonidest, et näha, kas siia on mõtet saata veel vabatahtlike ja, mis siin üldse toimub. Kohale tuli lõpuks neli. Tahtsin väga mõne eestlasega istuda teineteiselpool lauda ja kohvi juua. Igaljuhul pidasin Corneliaga (see eesti neiu, kes siia tuli) lühikest meili vestlust ning otsustasin talle hotelli külla kõndida. Millegi pärast olid nad majutatud umbes viie kilomeetri kaugusele kesklinnast ja üritasin sihtida end selleks ajaks, mil ta ilusti check ini on ära teinud ja ehk ka end natuke värskendada jõudnud.

Lõpp kokkuvõttes kõndisin siis natuke üle tunni sinna, tegin lisaks veel teise tunni Darwenis aega parajaks (sest nad väidetavalt pidid startima lõpuks hoopis pool 8), ootasin pool tundi hotelli kõrval ja siis otsustasin vihmas koju tagasi kõndida. Hah, olin pehmelt öeldes pettunud, kuid rõõmsalt poolelt pean mainima, et sain kirja 25 000 sammu.

Mu vihast selfit on instavipid muidugi juba näinud, aga mis siis. Teisel pildil on mingi kirik Darwenis. Täitsa kiriku moodi ju.

67775091_325219578186323_287636266210557952_n67974963_656338474880537_3481812721375117312_n
Töönädalat poolitav päev oli teaduse päralt! Ehk siis olin mina juhtiv töötaja, oi, ma tahtsin öelda juhtiv vabatahtlik! Või kas ikka tahtsin? Hommikul kontorisse jõudes olid seal need külalised ning peale kiire tervituse mul polnud kahjuks võimalust nendega pikemalt juttu puhuda. Pidin laste jaoks lima ja suhkrukristallide tegemise vahendid valmis panema. Lima siiski välja ei tulnud ja kristallide saatuse saan teada uuel nädalal, sest need “kasvavad” päris pikalt. Poole sessioni pealt saadeti mulle kaks külalist laste sekka, üks kutt Marokost ja üks neiu Lätist (elab Türgis), kahjuks Cornelia minuga ühte tuppa ei saadetud.

Kui lapsed koju läksid ja meil koristatud sai, siis ma natuke lootsin, et ehk saan nüüd eesti keeles näost näkku juttu puhuda. Valesti lootsin ning mulle ja Dorinale laoti terve virn erinevaid ülesandeid, millega meil läkski kenasti viieni ja siis saime läbi paduvihma koju kõndida. Ainuke vabatahtlik meist kolmest, kes sai nende külalistega tutvuda, oli Alen. Arutasimegi kolmapäeval Dorinaga, kuidas meil on sellest hullult kahju, sest ega meil siin pole väga võimalust kellegagi tutvuda. Ma võin isiklikult öelda, et ma olen üritanud küll, aga täitsa lambist suvalise inimese juurde tänaval ei lähe ka, et paluda, et ta mul siin sõber oleks, haha.

67580896_583578038715021_8877977368275189760_n

Neljapäev oli üks haige päev. Käisime lastega Manchesteri teadusmuuseumis, mis ise enesest kõlab väga lahedalt, kuid kui Sa pead jälgima, et lapsed ilusti kõnniks ning keegi auto alla ei jääks, siis oli päris hirmus. Muidugi ka see, et me sinna rongiga läksime. Päev algas kell 8 seekord ja lõppes kell pool kuus õhtul. Olin koguaeg mures, et mis siis saab kui kellegagi midagi juhtub, sest meil oli kaasas 29 last. Meil olid muidugi abis ka terve ports ambassadore, kuid kuna nad tulid meiega kaasa pigem niisama chillima ja snapchati stoorisid tegema, siis ega neist väga kasu ei olnud.

67472897_1646917512107942_2900782841128288256_n67642248_357616391832392_73671754416914432_n67650931_733347283752133_4491287248918020096_n

Muuseum ise tundus muidugi lahe, nii palju kui ma näha jõudsin. Lisaks sain LÕPUKS Corneliaga ka juttu puhuda. Olin tegelikult sellele juba käega löönud, sest tunduski, et neil on graafik nii tihedalt täis topitud, et ega vabatahtlike endiga neile kohtumiseks võimalust ei antud. Kuna nad siis meiega Manchesteri kaasa tulid, siis saime natuke raudteejaamas ja hiljem tagasisõidul jutustada. Leppisime ka kokku, et kuna neil pidi olema ees ootamas taaskord mingisugune õhtusöök, aga enne seda on paar tundi vaba aega, et siis lähme koos kohvi jooma.

Muidugi sain pärast teada, et nad siiski viidi hotelli tagasi (ja mul poleks aega olnud sinna seekord kõndida), seega ega tegelikult tundus, et tehti kõik selleks, et me ei saaks kohe kuidagi midagi koos organiseerida. Suure saladuskatte all pean ütlema, et me leidsime viisi, aga ma ei taha sellest praegu rääkida. Parem panen paar pilti sellest, kuidas Dorinaga keset ööd jalutamas käisime.

67503907_958797267796232_2562622112950910976_n67553202_528934164543795_2721064126515249152_n

Kui reede hommik lõpuks kätte jõudis, siis ma ei suutnud seda ära uskuda. Okei, see oli küll nüüd üks veider lause, kuid nii ma mõtlesin. Junior Jamil oli üldiselt õnneks üsna lihtne päev, sest üks lahe tädi Kim tõi lastele näitamiseks lamba ja umbes 20 tibu. Lisaks istutasime maitsetaimi ka. Pärast lõunal olin kahjuks jälle mängutoas ning mina olin uskumatult väsinud ja lapsed lõpmatult energilised. Pluss, suurest heatahtest saatis Suur Boss meid pool tundi varem koju.

67775654_352341355685213_3598640397376552960_n

Õhtul käisime Dorinaga poes, et raske nädala lõpu puhul end millegagi premeerida ja siis hiljem Netflixist filmi vaadata. Ma igaksjuhuks mainin, et ma siin käingi linnas nagu viimane kalkar, sest suva ju. Kui ma kolme kuu pärast Eestisse tagasi tulen, siis ma ei pea neid inimesi siin ilmselt enam kunagi nägema, seega keda huvitab, kas ma olen poes oma veidrate dressipükstega või mitte?

 

Hoolimata sellest, et ma olin/olen sellest nädalast kuuni ja tagasi väsinud, ärkasin ma laupäeva hommikul ikka enne kaheksat üles. Vaatasin tükk aega lage ja, siis leidsin, et me peaks Dorinaga pühapäeval Liverpooli minema. Kahjuks mulle meenus ka, et tal on pühapäevaks plaanid. Seega tsekkisin rongipiletite hindasid ja jõudsin järeldusele, et me peaks KOHE Liverpooli minema.

Ajasin ta oma sõnumitega üles ja käisin kiirelt kaubamajas endale jalanõusid ostmas. Ahjaa, uued sokid ostsin ka. Tegin pildi sellest, kuidas ma oma sokke peale ostmist õigetesse paaridesse sätin.

67556685_482393452335282_8456476020944404480_n

Kell 11 läks meil siis rong ja pool 1 olime Liverpoolis. Võtsime alguses suuna Alberts Docks’ile. Pean tunnistama, et taaskord tuleb mul oma UK linnade top nimekirja muuta ning Liverpool sinna esikohale panna. See on nüüd küll linn, kuhu ma vähemalt korra tahan kindlasti tagasi minna!

67488972_974612739543388_2502585230431354880_n67500903_484748522315853_6650573595896446976_n67738824_2925159337557140_4437477802689691648_n68442456_490892574803463_5461304676416749568_n
Alberts Dockile jõudes me seal esialgu väga ei tuuritanudki, vaid võtsime suuna Liverpooli muuseumile, mis seal samas oli. Ma küll ei ole väga muuseumide fänn, kuid otsustasin, et võin sinna ju Dorina pärast minna. See oli õige otsus! Sest muuseumi viimasel korrusel oli Yoko Ono ja John Lennoni temaatiline näitus. Seal oli mitu tuba, kus sai näiteks nende muusikat kuulata. Ühes toas sai laulda karaoket ja siis tegime Dorinaga ka oma etteaste. Seega, kui paljud saavad öelda, et nad on muuseumis karaoket laulnud? Looks oli “Imagine” muidu.

67496968_665270007326743_1987530231149232128_n67641563_501102147308024_1699812669797695488_n67799013_400886600542450_9154354725611634688_n67949606_389520415035460_1132346395055882240_n
Pärast muuseumi külastust käisime siis lõpuks ümber Alberts Docki ka. Mul on väga heameel, et Dorina viitsis minuga jalutada igalepoole. Käisime isegi suveniiripoes Lennoni stiilis prillidega selfisid tegemas.

67604034_1490880931051248_1010493633087930368_n67714376_927213764320074_4459594491967307776_n67810545_379424585990920_652918566105907200_n

Sealt edasi liikusime Liverpooli katedraali juurde. Olin hommikul natuke kodutööd teinud ja valmis uurinud, mida kindlasti vaatama peaks ning see katedraal oli seal täitsa esindatud. See oli küll kohutavalt suur, aga mitte nii lahe kui Yorki oma. Kaua me seal ei olnud, sest Dorinal suri telefon ära ja seega läksime kohvikusse, et ta saaks seda laadida. Muidu poleks oluline olnud, aga meil on tavaliselt rongipiletid telefonis.

67779846_1097663463778257_5869865368889065472_n67614028_922298734769338_6894069534018240512_n
Kuna me seal väga kaua istuda ei tahtnud ja nii kui Dorina telefoni aku sai piisavalt täis, otsustasime edasi kolama minna. Olin välja guugeldanud, et Liverpoolis on selline lahe linnaosa nagu Baltic Triangle (Balti kolmnurk), mis on ilmselt tänavakunsti meka ja seal viibides oli tunda ka sellist hipilikku vaibi. Näiteks oli paarile puule soojendavad “tekid” ümber tehtud. Seega emale väike idee kui sokke enam kududa ei viitsi.

67889431_381804002480260_1374691505280647168_n

Põhipõhjus, miks me sinna üldse minna tahtsime olid ühe sinised suured joonistatud tiivad. Lisasin nendega pildi ennist instagrami. Kuid lahedaid pilte oli seal palju. Näiteks üks lahe pilt biitlitest. Lõpuks oli igastahes väga kahju Liverpool seljataha jätta ja Blackburni poole tagasi liikuma hakata.

67644491_2323570404425174_5647748652685328384_n67756130_2578278908882320_5359007098115981312_n67627999_2368474563246241_75688636699377664_n
Ma olen väga rahul, et lambist sellise väikse tripi ette võtsime. Arutasimegi tagasiteel, et kui rohkem raha oleks, teeks selliseid sõite tihedamini. Kindlasti lähme Liverpooli tagasi ka! See on nii seda väärt!

Mis nüüd pühapäeva puutub, siis leian, et võin vabalt mitte midagi teha! Okei, tegelikult peaks jälle pesu pesema ja kuna ma nüüd blogiga kenasti ühele poole saan, siis pean oma journali ka ära kirjutama. Mulle meenus, et ma eelmine nädal sinna ei kirjutanudki, seega saan lausa kaks nädalat sissekanda.

Mõnusat nädalavahetuse lõppu!

Junior Jam: Summer 1/3- nädal 29

Kuna ees oli ootamas siin oldava aja suurim projekt, olin esmaspäeva hommikul üsna ärevil. Olin muidugi enda poolt andnud kõik (taheti tegelikult isegi rohkem, kuid see pole ju enam füüsiliselt võimalik), seega tegelikult midagi hirmsat tulla ei saanud. Istusingi esmaspäeva hommikul voodiserval ja ohkasin sügavalt. Mitu korda.

67108547_440448433466571_438568065601372160_n

Ma vist seda mainisin, et pooled ideed, mida me selle suveprogrammi jooksul lastega ette võtame, on minu geniaalsused. Seega algaski kogu värk pihta Juunior Olümpiaga. Ma arvan, et super lahe idee. Haha. Kes see ikka koera saba kergitab kui… või kuidas see oligi eks. Esmaspäeval oli meil avatseremoonia. Mis tegelikult tähendas seda, et lapsed pidid individuaalselt valima riigi, mida nad eelseisva nädala jooksul esindada tahavad. Eestit kahjuks ei valinud keegi. Seejärel joonistasid nad endale lipud ja aplausi saatel sai iga laps teha auringi.

Teisipäeva hommikul käisin kõigepealt kontorist läbi, et kaasa haarata prügikorjamisnäpits, isver, ma ei tea, kuidas selle asja nimi on eesti keeles. Litter picker ühesõnaga. Läksin parki, et ette valmistada spordipäev. Usu või ära usu, aga see oli otsast lõpuni minu planeeritud. Kaheksa erinevat spordiala, millest reaalselt jõudsime ära teha viis. Eks muidugi oli uskumatult palav ka ja lapsed väsisid kiiresti.

67408307_305645503551182_8894318499065757696_n

Meil vabatahtlikel vedas isegi natuke ning suveprogrammi jooksul me ambassadoridega tegelema ei pea. Mitte, et meil nende vastu midagi oleks, aga arvestades kui väsitavad on tunnid lastega, on tore õhtuti puhata. Otsustasimegi teisipäeva õhtul Dorinaga teha väikese “romantilise” õhtu ning tegime natuke snäkke ja jõime õunamahla. Oleks muidugi küünla ka veel põlema võinud panna. Lihtsalt nii meeleolu loomiseks.

67928501_1081560612038525_729550798530281472_n

Kuna füüsiliste aladega päev meil oli, siis otsustasime, et peame ka midagi välja mõtlema nendele lastele, kes spordis nii tugevad ei ole. Seega oligi kolmapäev nö mõtteolümpia. Teemaks oli elusuuruses lauamängud. Oh, kolmapäev oli veel rahulik!

Neljapäeval oli suur rõhk mängimisel. Vahepeal käisime tunnikeseks lastega võitluskunste õppimas, kuid enamasti siiski oli neil vaba aeg ning midagi konkreetset planeeritud polnud. Tooksin välja, et neljapäev oli siin selle nädala kõige kuumem päev. Igakord kui õue läksin, olin veendunud, et süttin lihtsalt põlema. Õnneks nii ei juhtunud.

Pärast laste koju minekut pidin hakkama uueks nädalaks teaduskatseid harjutama ning nagu me teada saime, ka ühte presentatsiooni tegema. Kõigepealt esimene pool mu eelmisest lausest- ma olen KINDLASTI seda maininud, kuid ma pidin lastele teadusteemalisi päevi planeerima ning olin välja vaadanud mõned katsed, mida ma siis katsetama pidin. Lause teine pool vajab natuke pikemat selgitamist. Niisiis. Uuel nädalal tulevad siia külalised Euroopast. Suurele Bossile meeldib tegelikult öelda, et külalised üle Maailma. Neid huvitab, kuidas meil siin läheb ja me saime ülesandeks neile kolmepeale üks presentatsioon valmis teha.

Jagasime siis teemasid ning pidime tunnikesega saama toore kavandi paika, et see siis Suurele Bossile ette kanda. Asi muidugi kujunes välja selleks, et ta sai meile natuke jälle puid alla panna, aga mis seal ikka. Saime ka teada, et valmis peab see presentatsioon olema järgmiseks hommikuks.

Läksin reede hommikul kontorisse kella kaheksaks ja sain oma osa ilusti valmis. Lastele jagasime medaleid ja sain kõvasti sulgpalli mängida. Tundus, et need mini inimesed jäid rahule ja ka bossid väga midagi halvasti ei öelnud. Pärast sain veel paari katset proovida ning vahetult enne kui koju hakkasime minema, saime Dorinaga teada, et Alen on oma projektiga hädas. Tal oli ÜKS päev planeerida ning sellegi tegi ta väga kehvasti ning siis lõpuks olimegi kontoris kella seitsmeni, et aidata tal asju korda saada.

Täitsa õhtul käisime Dorinaga poes, et natuke snäkke osta ja lihtsalt Netflixist filmi vaadata.

Laupäeval sadas vihma. LÕPUKS OMETI! Käisime Dorinaga kaubamajas chillimas. See siis tähendas erinevate päikeseprillide proovimist, kontsakingades kõndimise proovimist ning kõige tobedama kleidi selga proovimist, mille leida suutsin. Selles pilti ma jagada ei soovi, andke andeks. Vähemalt tänu tohutu suurtele prillidele sain enda tunda kui Audrey Hepburn.

67222845_1590684281066961_7945410165811970048_n67245796_2310057029113825_5437668861501505536_n67294047_2535526070008908_8904757271049797632_n

Õhtu oli rahulik ning pärast kiiret kontoris käiku veetsin ülejäänud ärkvel oleku aja mitte midagi tehes. Sain muidugi suure ämblikuga tutvuda ning seetõttu ka natuke kiljuda.

Pühapäev algas pika nimekirjaga toimetustest, mis tegemist vajasid. Riiete pesemine, koristamine jne. Tegin jälle ise süüa ning tuli täitsa okei.

Okei, nüüd kui olen kiiruga ära kirjutanud kõik, mis sel nädalal tehtud sai, võin natuke üldisemalt kõike kokkuvõtta. Mulle meeldib, et vähemalt see nädal Junior Jami oli kuidagi vabam kui ma siin harjunud olen. Päris palju said lapsed niisama ringi joosta ja mängida ning seetõttu olin ise natuke rohkem momendis ja pean tunnistama, et see nädal läks väga kiiresti.

67137918_2282774341985781_4591152054663118848_n

Posted in EVS

Nädalad 27 ja 28

Tahtsin tegelikult sellele postitusele korraliku pealkirja ka panna, aga ma ei osanud midagi valida. Ma ei saa lihtsalt York kirjutada näiteks, sest see oli üsna väike osa viimasest kahest nädalast. Võiksin muidugi kirjutada “kõvasti planeerimist” ning see on ka tõsi, kuid ei võta päris hästi kokku seda, missugused need viimased kaks nädalat olnud on. Kaks valikut veel olid “intensiivne”- ja täitsa pekkis kui täpselt see kõike iseloomustab ja tehniliselt võiksingi nüüd punkti panna ning postituse kirjutatuks lugeda ja siis veel “tasuta kõneminutid”- mis oleks muidugi väga positiivne valik. Minu jaoks. Olen oma telefonikõnedega paar inimest kindlasti juba ära tüüdanud- “iiiiiisver, jälle Sigrit!” Igaljuhul otsustasin, et ei pane pealkirja ning eks siis saad ise otsustada, milline eelmainitutest kõige paremini oleks sobinud.

Nädal 27 (8.-14. juuli)

Esmaspäev oli väga rahulik päev. Olin eelneval päeval tubli olnud ning kõik vajalikud toimetused ära teinud, seega sain mõnusalt lihtsalt vegeteerida. Käisin korraks postkontoris, haha, sellega oli tore lugu muidu. Panin oma kirja posti ära ja siis läksin poodi, et isale üks Iron Maideni õlu osta (ootab mul kapi otsas novembrit nüüd) ning need postkontori onud tulid ka poodi (käisin seal vahetult enne sulgemist- jah, olin SEE klient). Igaljuhul, kui neist möödusin siis nad lehvitasid mulle ja tervitasid. Sest me ilmselt saime parimateks sõpradeks. Selline lugu siis. Hah.

Õhtul sain oma mentoriga ka kokku. Käisime taas Chaiiwalas. Ta natuke jätab mulle tunde nagu tal oleks alati mega kiire ning nagu ta ei viitsiks minuga juttu puhuda. Vähemalt teeb mulle alati kohvi välja. Seekord sain kooki ka. Ma kõlan nii isekalt. Isver. Pärast tegin tiiru pargis ka, sest ma joon kohvi kolme suhkruga.

67103602_322775665265587_3675833342076387328_n

Teisipäeval olin ainsana kontoris, sest Dorina oli puhkusel ja Alen läks mingisugusele esmaabi kursusele. See muidugi tähendas, et sain terve päeva vastuvõtus olla. Oh, see oleks ka olnud hea pealkirja valik “vastuvõtt,” olin seal peaaegu iga päev. Meil oli ka Youth Worki kursus ning saime ülesandeks juuli lõpuks 4-5 nädala jagu sessioneid ambassadoridele planeerida. Istusin seal siis klaasistunud pilguga, sest ma üritasin välja nuputada, kuidas ma selle jaoks aja peaksin leidma, sest kogu energia läks suveprogrammi alla. Pole hullu. Ambassadoridel ma sel teisipäeval ei osalenud, sest keegi pidi ju vastuvõtus neid vastu võtma.

Koju jõudes kõige positiivsem olla ei olnud ning tahtsin teki alla kerra tõmmata ja melanhoolset muusikat kuulata, kuid Aleni mentor tuli külla ja tõi mulle milk shake’i. Istusime siis kolmekesi elutoas, luristasime oma sheike ja sain oma Šotimaa muljeid jagada. Aleni mentor on lahe onu, kes on fotograaf ja vahel laigib mu instagrammi pilte. Tema on see, kes soovitas mul juba jaanuaris Šotimaale minnes kindlasti fritüüritud Mars ära proovida.

Mis ma nüüd selle kolmapäeva kohta oskan öelda? Tegelikult väga midagi, sest kõik oli üsna rutiinne. See oli muidugi, et sain Boss Tädiga natuke tõsistel teemadel juttu teha, sest ma siiski tundsin, et olen üsna suure pinge all ning ta lubas mind natuke aidata.

Neljapäev oli üks kohutavalt intensiivne päev. Pidime eelneval nädalal täitma ära ülevaate küsimustikud meie siiani veedetud aja kohta siin. Ühesõnaga küsiti arvamust kõige kohta, millega siin kokku puutume. Näiteks, kas me tunneme, et saame oma kodu osas siin sõna võtta; kas me tunneme, et saame kellegagi rääkida, kui meil muresid on; kas oleme rahalise korraldusega rahul jne. Ma siis lajatasin oma aususega. Mitte julmalt muidugi, kuid ütlesingi, et ma näiteks ei tunne, et kellegagi rääkida saaksin jne.

Igastahes pidime siis igaüks individuaalselt käima Suure Bossi ja Boss Tädiga koosolekul, et oma vastused lahti seletada. Ette oli nähtud tund aega, kuid ma istusin seal kaks ja pool tundi. Kõik, mis ma olin välja toonud, et on minu jaoks murekohad, keerati kergelt minu vastu. Ma ilmselt väga pikalt sellel teemal ei peatuks, mainin lihtsalt, et ma ei hakanud seal nutma. Oli päris napp, aga asi piirdus värisevate käte ja võbeleva lõuaga. Progress!

Pärastlõunal läksime Blackburni katerdraali Srebrenica genotsiidi mälestusteenistusele. Ka see oli väga intensiivne. Ürituse kava oli väga hästi paigas ja pastori inglise keelt oli väga kõrvupaitav kuulata (tädi ise on ka väga tore), kuid kuidas Sa ütled, et tore üritus oli, kui selle põhjus on väga julm?

Õhtuse jalutuskäigu ajal helistasin emale ja viisin ta päeva sündmustega kurssi. Kasutasin lihtsalt võimalust, et kõik ära rääkida ning siis edasi liikuda. PS! Ma arvan, et mu pildilt on arusaada, et olen liiga palju Punisheri vaadanud.

67312241_919865861689643_426452461075562496_n67541156_364760867543713_2053668862037065728_nReedel tähistasime kontoris Aleni sünnipäeva. Kõik töötajad tahtsid kampa lüüa, eriti kuna meid vabatahtlike siin on nii väheks jäänud ning sellisel juhul saime talle nüüd korraliku kingituse ka teha. Tegime grupipildi ka ning kuna mulle neljapäeval heideti ette, et ma olen liiga tõsine ja mu võltsnaeratus on ka läbinähtav, siis üritasin seekord päriselt siis naeratada. Tulemuseks on see, et me näeme Aleniga välja nagu asiaadid. Ja liiga lääne asiaadid, haha. Ma muidu kasutasin enda kirjeldamiseks väljendit “hiina pannkook.”

66846284_2084713525166010_2534303452243165184_nJalutama ma ei läinud, sest Alen tellis meile pitsat ja vaatasime hoopis Punisheri.

Laupäevasel Junior Jamil sai Alen oma sünnipäeva puhul olla juhtiv töötaja. Ma panin ta tuimalt tanki, sest leidsin, et ta võiks ka midagi kasulikku teha. Ma ei ole vist oma PIKA elu jooksul suuremat (igas mõttes) pohhuisti kohanud. Teemaks lastega oli superkangelased ning ma arvan, et see läks väga hästi.

Mängisin natuke ahvi ka tegelikult. Otsustasime ta sünnipäeva paari õlle ja ühe karamellitordiga tähistada, kuid ma tahtsin enne oma jalutuskäigu ära teha. Lõppkokkuvõttes rääkisin Carmeniga üle kahe tunni telefonis ja Alen veetis oma sünnipäeva õhtu valdavalt üksi. Mul on natuke paha tunne, mitte palju muidugi, sest mu telefonikõne oli väga tore, haha. Kuigi kui ma aus olen, siis ma arvan, et eks Alenil oli üsna savi. Lõpuks ikka ühe õlleringi tegime.

Ooo, PÜHAPÄEV! YOOOOOORK! Kui me jaanuaris Mariami, Poli ja Kamiliga pubis käisime, siis üks suvaline tädi tuli meiega juttu rääkima. Talle jäi silma Poli pikkus (ta on ikka mega pikk) ja kui ta kuulis, et oleme vabatahtlikud euroopast, siis soovitas meil kindlasti Yorki minna, sest see pidavat uskumatult ilus olema. Pärast seda vestlust, igakord kui ta meist möödus, karjus ta meile YOOOOOOORK!

Kuna ma siin juba üritan võimalikult targasti oma aega ära kasutada ja iga kuu kuskile minna plaanin, siis oli York mul ka nimekirjas ning seekord oli mul isegi reisikaaslane, Alen. Sain isegi Dorinale ükspäev odavaid rongi- ja bussipileteid otsida. See mul siin tore oskus ning kui keegi ohkab, et “pekki, sinna on nii kallis minna,” siis ma hüüan: “OOTA! Las ma tsekin!” Ja siis leidsingi talle peaaegu 40 naela odavama viisi, kuigi reisimine läks ka paar tundi pikemaks. Magic igastahes.

Kaldun teemast kõrvale. York siis. Jõudsime sinna lõunaks ning kuna check-in’ini oli aega, siis jalutasime niisama paar tundi, sest plaanisime tõsise avastamise ilma seljakottideta ette võtta. Otsustasin ka muidugi kleidi selga ajada, sest ma tahtsin ilusaid pilte ka. Kui me lõpuks linnapeale saime, siis jalutasime mööda Harry Potteri tänavat (tegelikult on see vist Shambles, ma refereerin seda koguaeg kui HP tänavat), vaatasime korraks ühel väiksel väljakul laivis tennist, kõndisime vihmavarjude all, käisime šokolaadipoes ja istusime York Minster katedraali juures.

67115026_659240881208927_4241005155094364160_n67187596_2493708667585499_883871073714569216_n67234318_499530860819328_2709535399205666816_n67314457_2427351284156448_6602400950646734848_n66491227_434507923853017_2184178147769974784_n66518312_322652275353341_6592461743488761856_n66731880_428321944560230_6709153505250115584_n67505052_499380024144381_1134479954419908608_nJalutasime kesklinna osa mitu korda läbi ja tegime isegi kõrvale põike jõe ääres. Ütlesin Yorki partidele tere. Oma reisikaaslast pidin muidugi kõvasti tagant pushima, et üldse viitsiks minuga jalutada, ta oleks selle katedraali juurde istuma jäänudki. Otsustasime kella seitsmest õhtul juba hotelli tagasi minna, õigemini tema otsustas. Ma väga lootsin, et saan vähemalt seekord pubisse istuma minna, aga ei. Lõpuks vaatasin poole ööni Michael McIntyre’i videosid juutuubist. Soovitan!

67089994_2437574816280547_2734811367641972736_n66646784_876469166053339_8823062388874936320_n66705108_441491333371203_1542549452957417472_n

Nädal 28 (15.- 21. juuli)

Uus nädal algas Yorkis. Ilmaga mul/meil seal väga vedas! Igastahes (huvitav, mitu korda ma seda sõna selle postituse jooksul kasutan), ma ei maganud kõige paremini, üks norskas kõrvalvoodis ning ma ei ole sellega enam harjunud. Mulle meeldib oma toa luksus, haha. Aleni soovil olime peaaegu viimase minutini hotellis ja siis läksime mööda York Walli katedraali juurde hommikusöögi pikniku pidama. Kuulsin eemalt eesti keelt ka, või õigemini, kuulsin kuidas üks mees koperdas ja siis “kuradi” karjus.

67545444_383829392322865_3774769764870651904_n66643735_1045180009019595_2130189378067103744_n

Pärast hommikusööki läksid meie teed mu reisikaaslasega lahku. Otsustasin, et ma ei taha niisama passida, vaid tahan ikka ringi tuuseldada ning võtsin uuesti suuna HP tänavale. Leidsin isegi juhuslikult majade vahelt ühe väga laheda turu. Helistasin emale ka, sest mu onupoeg abiellus laupäeval (13ndal) ja ma tahtsin muljeid kuulda. Eks see oli ka põhjus, miks ma pühapäeva kleidis otsustasin veeta. Mu sotsiaalmeedia kontod olid ilusate inimeste pilte täis ja olin kade.

 

 

Mingi hetk sain Aleniga kohvikus kokku ja kasutasin juhust, et oma telefoni laadida. Peale 1,5 tundi seal otsustasin tagasi linnapeale minna ning nägin oma kompanjooni alles raudteejaamas. Edaspidi ilmselt reisin üksi. Tegin veel ühe tiiru Yorki linna müüril, paar tiiru ümber katedraali ning käisin mööda tänavaid, millest eelmisel päeval tuimalt möödunud olin. Jäin peaaegu isegi rongist maha.

67106847_342087426706981_1868072630708338688_n

Blackburni jõudes haarasime Morrisonist külmutatud pitsad õhtusöögiks, sain lõpuks onupojale pulmade puhul õnne soovida ning veetsin esimesed öötunnid taas juutuubis.

Teisipäeval sain taas vastuvõtus istuda. Päev iseenesest oli rahulik, sest Suur Boss oli paar puhkuse päeva võtnud ning teda kontoris polnud. Ambassadoridel ma taaskord ei osalenud, kuid ega otseselt kahju ka polnud. Mul oli vaja planeerimistega tegeleda ja Candy Crushi mängida. Õhtul helistasin Veelikale ka, kaks ja pool tundi juttu- whoop! Aa, tseki pliiatsitopsi.

67403343_476133009829373_4777228441860702208_n

Mis Sa arvad, mis ma kolmapäeval tegin? Planeerisin! Ma ei jõua ära oodata, mil see suveprogramm läbi saab. Mitte, et mulle lapsed ei meeldiks, aga kolm nädalat järjest, igapäev 5 tundi on natuke intensiivne. Mainisingi Boss Tädile, et ma olen natuke mures ja pole selletõttu paar nädalat juba korralikult magada saanud. Sain siis vabatahtlikuks kohustuseks kolm nädalat järjest enne magama jäämist sleep meditationit teha. Eks see on see, et ma suudan kõik asjad alati üle mõelda. Ahjaa, ükspäev öeldi mulle soovitusena, et ma ei tohiks ülemõelda. Ma pole ise selle peale tulnudki.

67093415_484861722279603_1391349377024393216_nNeljapäeval tuli lõpuks Dorina oma puhkuselt ja üllataval kombel oli mul heameel teda näha. Mul oli sõbral sünnipäev ka, loodan, et ta sai kaardi kätte, sest ma ei ole jerk face ja ma mäletan sünnipäevi. Igastahes, sain taas vastuvõtus passida ja siis aitasin Alenil laudu esimeselt korruselt teisele tassida. Või õigemini keldri korruselt esimesele. Pekki. Noh, on ground floor, siis on mezzanine floor, siis on first floor, second floor ja third floor. Ground floorilt first floorile siis. Tõdesin taaskord, et olen tegelikult päris tugev ja oluliselt kiirem kui Alen. Õhtusse pigistasin jalutuskäigu ka.

67473451_463490347823045_3301332148283244544_nTead, reede, vaat reede, oli üks kreisi päev. Kohati oli ääretult kurnav ja kohati mega tore. Hommikul tegelesin siis suveprogrammiga, et enda poolt esmaspäevaks kõik tehtud saaks, eriti kuna mind alati kirjeldatakse kui super organiseeriat. Lõin enda jaoks paar lollikindlat süsteemi. Mingi hetk pandi mind maja ümbert umbrohtu kitkuma, siis natuke turtsusin küll, sest leidsin, et see pole just kõige targem viis mu aja kasutamiseks. Sellele järgnes kahe tunnine koosolek suveprogrammi teemadel.

Kui pärast koosolekut kiiruga veel viimased asjad enda poolt ära tegin, siis sain uuesti õue umbrohtu kitkuma minna. Sain aidata veel laudu tassida ning siis korjasin maja ümbert prügi ka. Nüüd on see koht, kus räägin loo sellest, kuidas meil Boss ja mõned tüübid veel hakkavad kooli avama. Kuidas ma nüüd peaks ütlema? Moslemikooli? Islamikooli? Tegelik nimi on Madrassah, mis on siis midagi pühapäevakooli laadset, kuid selle asemel, et see toimuks korra nädalas, toimub see igal argipäeval pärast tavakooli. Seal siis õpetatakse neil araabia keelt ja muid moslemiks olemise tõdesid. Laupäevaks planeerisid nad siis avatud uste päeva, kuid päriselt läheb trall lahti septembris.

Selle kõige jaoks me neid laudu tassima pidimegi ja umbrohtu kitkuma jne. Mul avanes ka võimalus kaks suuremat IKEA riiulit kokku panna. Selletõttu jäin isegi kauemaks. Kui mu emale meeldib kududa, siis mulle meeldib riiuleid kokku panna. Suur Boss veel küsis: “Sigrit, kas Sulle meeldib seda teha?”, vastasin, et ma sellepärast kauemaks otsustasingi jääda, sellele järgnes mõne hetke kestev veider pilkude vahetus ja siis lisasin, et “… ja muidugi jäin sellepärast ka, et ühiskonnale head teha.”

Enne kui arugi sain oli kell pool 8 ja ma lõpetasin oma riiulitega. Mulle öeldi, et ma veel koju ei läheks, sest meile telliti just pitsat. Lisaks mulle jäi ka Alen kauemaks ja meiega oli ka üks tore töömees, kes mulle kummituslugusid rääkis. Usust rääkisime ka,ma kohe pidin talle mainima, kuidas nende usk minu jaoks ainult üks reeglite ja korralduste kogu tundub. Lisaks sain reedel veel pooleldi aknast välja kõõludes ühte suurt silti sättida (kõik oli turvaline, ausalt) ja siin-seal koristada.

Lõpuks peale kella 11st õhtul siis saime ära. Muidugi koju minemise asemel otsustas Suur Boss mulle ja Alenile jäätist osta ning koju sain alles südaöösel. Hah, ja siis imestatakse, et ma nii tihti pikkadel jalutuskäikudel käin. Ma ei taha sügisel koju tulles kahte istet lennukis osta.

Laupäeval ma magasin. Kaua. Siis tegin terve virna pannkooke ja üritasin oma päeviku kirjutamisega ühele poole saada. Kuna kirjutan seda suuresti põlve otsas, siis avastasin, et mul on seal kohutav käekiri. Aga sain ühele poole vähemasti. Tahtsin jalutama ka minna, kuid otsustasin hoopis uinaku teha. Rääkisime Dorinaga ka pikalt juttu ning hoolimata sellest, et ta oma usku ilustada üritab ja mulle kõiksugu näiteid toob, miks islam ikka parim on, ei mahu see värk mulle ikka kuidagi pähe. Sellest kõigest inspireerituna vaatasin peaaegu kella kaheni öösel videosid inimestest, kes siis islamist kristlusesse konvertisid või vastupidi. Seda teist varianti ma väga ei leidnud. Tahtsin lihtsalt teada, kuidas inimesed seda kõike põhjendavad.

Näiteks tooksin selle, et kristluses Sa võid olla nagu oled onju. Kui ma tahan kohe praegu palvetama hakata, siis võin seda teha. Islamis ma pean enne end teatud viisil pesema. Nad usuvad, et pead jumala jaoks puhas ja püha olema, kuidas Sa julged räpasena jumala ette minna? Kristluses viidatakse jumalale rohkem kui isale. Ole nagu oled. Sama teema on nende püharaamatuga. Qu’ran peab alati olema asetatud kõrgele, mitte kunagi jalgade kõrgusel (ala voodi all või alumisel riiulil- mega no go) ja rituaalse pesemiseta nad seda ei katsu. Harival eesmärgil võiks nüüd aega veeta ka juutide ja budistidega.

Tänase pühapäeva veedan oma läpakaga, sest oma laiskuse tõttu on selle postitusega vaja maha saada. Olen seda praeguseks kirjutanud natuke rohkem kui kaks tundi. Plaanin muidugi ka jalutama minna, haha. Otseselt väga midagi suurt ette võtma ei hakka, sest homsest hakkab see suveprogramm pihta.

Läksin ka massiga kaasa ja tahtsin oma edevuse tõttu näha, milline ma vanana olen. Aitäh FaceApp ja kui ongi nii, et nad mu pildi nüüd kuskile andmebaasi sisestasid, siis lasku käia. Ausalt. Väidetavalt nagunii jälgitakse, mida me teeme.

67151758_2368338533441236_6034771776385318912_n

PS! Kirjutasin seda peaaegu kolm tundi.
PS2! Ma tegelikult ei tahtnud kedagi viimase kahe nädala jooksul surnuks rääkida.
PS3! Soovi mulle edu, palun, järgnevaks kolmeks nädalaks.

Teisipäev- nädal 26

Olen end siin viimasel ajal taas natuke üksikult tundnud ning seega sain endale uue sõbra, ühe ämbliku, kelle nimi on Teisipäev. Mõtlesin, et võin end natukene Robinsoniga samastada küll ning temal oli Reede ja noh, nii mul siis on Teisipäev. Kui horvaatlased küsivad, siis ta on Tuesday. Neile eesti keel väga ei meeldi.

66440311_471335863654942_6454185898459267072_n

Nädal oli üsna mitte midagi ütlev. Esmaspäev oli tavaline blogide ja päevikute kirjutamise päev, seda ma vist mainin ka siin igal nädalal. Nüüd ohkad ilmselt omaette “Issand, Sigrit, ma ju tean!” Ja ma tean, et Sa tead, aga seda ma teen esmaspäeviti. Täna üritan olla eriline ja sellega juba pühapäeval maha saada. Ühesõnaga, kirjutasin omad asjad ära ja siis otsustasin ka oma saatva organisatsiooniga väikest kirjavahetust pidada. Üldiselt on esmaspäeviti alati selline kergelt negatiivne tunne kuna tead, et järgmine päev hakkab see vahva töönädal pihta.

Õnneks muidugi saab teisipäeva hommikuti kauem magada, sest päris 9ks kontorisse minema ei pea. Mida Sa ka muidugi tead juba, “issand, Sigrit, ma ju tean, Sul on ambassadorid. Mis veel uut onju?” Olin kella poole 8ni õhtul vastuvõtus ning planeerisime kaasvabatahtlikega Junior Jam: Summeri avanädalat, milleks on Junior Olympics! Saime kondikava paika ja edasi jäi ainult arvutisse trükkida ning igasugused session planid ja asjad valmis kirjutada. Ambassadoridest tuli kohale vaid 3 noort ning nendega plaanide läbiviimiseks meid tarvis polnud, kuid kuna meil ikkagi õhtune päev see teisipäev, siis jah, tegelesime selle JJ:S-ga.

66381477_431448751034050_1322402095223013376_nTeisipäeval toodi meile süüa ka ning meil oli väga heameel, et lõpuks ometi meil lõhe on.

Õhtul oli mul väga motivatsiooni vaja, et jalutama minna, sest olin üsna väsinud, kuid ei taha ju tervet päeva ka istudes veeta, siis otsustasin õele helistada ning kahe tunnise telefonikõne jooksul suutsin ta vist suht surnuks rääkida. Sorri!

Ma tahaks kolmapäeva, neljapäeva ja reede kuidagi kokku võtta. Kontor, Junior Jam, koju, jalutama, magama. Tundub kuidagi üsna julm rutiin ja ma ausalt ei jõua ära oodata, millal see suveprogramm läbi saab. Rõõmusõnumina pean mainima, et 5 nädala pärast ongi see läbi! VIIE PIKA NÄDALA PÄRAST! Kuid teisalt kui mõtlen kui kiiresti viimased 5 nädalat on läinud, siis on tegelikult isegi ju hästi. Ma loodan väga, et ma jään ellu.

Võtsin vastu ka uue väljakutse, pean üritama igapäev 15 000 sammu teha. Ühe korra olen juba ebaõnnestunud, kuid kuna väljakutseid on tore pidada, siis annan endale andeks ja proovin ikka edasi. Tore on see olnud, et viimastel jalutuskäikudel on Alen ühinenud. Ma ei tea, mis tal juhtus, et ta viitsib, aga tore on kellegagi pläkutada. Kui ta kolmapäeval esimest korda otsustas minuga kaasa tulla, siis ma näitasin talle vaateplatvormi ja välijõusaali jne. Igakord kui kuskil jäneseid nägin, siis pidin ka karjuma ja näpuga vehkima, sest äkki kui ta arvab, et see on ilgelt lahe, siis tuleb järgmine kord jälle. Ta ongi tulnud. Mis on tore.

Paar korda olen isegi ilusaid sööke teinud, sest see käib jalutamisega ühte kategooriasse, ma arvan.

Otsustasime eelmisel nädalal, et võtame varsti ette väikese sõidu Yorki ning ootasime päris pikalt kinnitust selle kohta, kas meil 15 juuli on ikka vaba või mitte. Teoreetiliselt peaks olema, kuid praktika on näidanud, et vahel peab keegi ootamatult esmaspäeval ikkagi tööle minema. Seega siis uurisime bossidelt ja ootasime peaaegu nädalaega infot, kas siis on yes, go või no go. Olin muidugi üsna pahane, sest graafiku järgi peaks ju ikka vaba päev olema, miks ma ei või endale siis midagi lahedat planeerida.

Saime siis neljapäeval rohelise tule ning muidugi paarist väga lahedast hotellidiilist jäin ilma, sest bossid jokutasid liiga kaua, kuid vähemalt on nüüd planeeritud. Tundub väga ilus linn guugli piltide järgi ning olen päris elevil. Mul on ka igaks kuuks, mis veel siin olen, mingisugune tripp planeeritud- algusest peale on olnud ning tunnengi, et võin enda üle uhke olla, sest olen üsna produktiivne olnud. Maikuu paraku jäi vahelt ära, aga otsustasin, et näljasena kuskile kolama minna ei taha. Nii, et mu vanemate magnetite kogusse on 4 tükki veel tulemas. Hõissa!

Oleme otsustanud kolmekesi ka seda, et meil enam pole püha, halal köök ning kui me tahame võime õlut osta ja puha. Kas Sa suudad seda uskuda? Probleem tekkis meil sellest, et kui me igal nädalal toidunimekirja koostame, siis tihti jäävad mitmed asjad sellepärast ostmata, et pakendil pole kirjas, kas see või too on taimetoitlastele sobiv, mis on siis halal köögi jaoks oluline. Leidsimegi, et sellisel juhul me ei taha enam seda jama, vaid tahaks ikka neid asju, mis meil nimekirjas on. Mitte, et meil siis mingisugused ulmelised asjad toidunimekirjas oleks, kuid näiteks jäätise ja šokolaadigagi on see teema, et neid meile pole ostetud, kui pakendil pole kirjas, et sobilik taimetoitlastele. Nüüd on nali selles muidugi, et okei, me võtsime selle otsuse kolmekesi vastu, sest meie siin elame, aga keegi pole seda julgenud veel kontoris kellelegi öelda. Seega kuna Dorina läks puhkusele ja Alenit ei koti miski, siis pean seda ilmselt mina tegema.

Reede hommikul pidime ka täitma mingisuguse ankeedi küsimustega, mis meile siiani siin projektis meeldinud on ja mis mitte. Olin päris aus ning hiljem sain teada, et saan järgmisel nädalal minna bossidega koosolekule, et üksipulgi üle arutada, miks ma mingile küsimusele just sellise vastu kirjutasin nagu ma seda tegin. Reedel käis Dorina vastamas ja järgmine nädal siis minu ja Aleni kord. Ma ei taha ju valetada ja öelda, et kõik 100% lill on.

Selle toon ka välja, täitsa lambist, ilma teemasse sobitumata, et meil olid ükspäev väiksed printsid kontoris. Kullesed.

66090218_2179566132342630_6350992763642707968_n66139843_2369253566719424_3884284481661566976_n

Nii ma jõuangi siis laupäeva juurde, kuidagi läbi selle pudru ja kapsa. Junior Jam läks ruttu ning enne kui arugi sain olin kodus. Meid kutsuti mingisugusele gaalale ning käisin seetõttu kiiruga Primarkis endale midagi selga otsimas ning kuna ma midagi ei leidnud, siis olin tujust täitsa ära ja päris vihane. Kes annab 5 tundi enne teada, et ma pean mingile gaalale minema? Alen ostis endale tüüpilise araabia mehe rüü, tead küll, see kleit, aga mina tegelikult ei raatsinud raha ju kulutada. Nagu ma Veelikale oma vinguvas heliklipis ütlesin, mina tahan oma raha maha reisida, mitte mingeid riideid osta.

Sättisin end siis poole seitsmeks valmis, ajasin endale selga enamvähem midagi, mis arvasin, et okei oleks ning kuna Alen arvas, et ma ikka üldse minna ei taha, siis suutis mu sellest välja päästa ja veetsin õhtu hoopis üksi kodus selfisid tehes. JOPPAS! Selline lugu siis.

Nüüd, pühapäeval, otsustasin ära teha kõik, mis ma tavaliselt teen esmaspäeval, sest otsustasin, et tahan päev enne töönädalat lihtsalt rahulikult võtta. Muidugi mulle meeldib kirjutada ja mu blogi luges eelmine nädal 13 inimest (nendest 10 on võibolla mu ema), aga vahel on küll selline tunne, et appikene, jälle vä? Täna mul igastahes oli kohe kirjutamise tuju ja seega siin ma olen.

Tahtsin veel seda ka öelda, et täna saab mul siin kuus kuud täis. 7ndal jaanuaril ma tulin ja täna on 7s juuli. Täitsa pekkis ikka, pool aastat! Järgmise poole aasta pärast on juba 2020. Mu aju plahvatab kohe kui sellele pikemalt mõtlema jään.

Igastahes, 4 kuu pärast olen juba tagasi. Juba.

Posted in EVS

Kuumalaine- nädal 25

Ma mäletan, kuidas alguses siia Inglismaale tulles ma rõõmuga tahtsin kirjutada, mis ma siin toimetan, kuid nüüd on sellest saanud natuke nagu kohustus. Ema ka eile küsis, et kas ma ikka blogi ka kirjutan. Kui ma olen 24 nädalat suutnud seda teha, siis suudan edasi ka.

Kuna ma siis pühapäeval jõudsin oma reisilt tagasi ja suutsin kogemata peaaegu terve päeva maha magada, siis esmaspäev läks riiete pesemise ja asjade lahti pakkimise peale. Mitte, et mul neid asju palju oleks olnud. Oma väikse seljakotiga ma siin reisin. Küll mul on heameel, et ma selle eestist kaasa võtsin. Igastahes, sain blogi kirjutamisega ka ilusti hakkama. Kui parasjagu millegagi ei tegelenud, siis mõtlesin ahastusega sellele, kuidas ma järgmisel päeval jälle kontorisse pean minema.

Teisipäev oli huvitava graafikuga päev. Pidin kella 9ks kontorisse minema, et siis sealt paari töötajaga minna lähedal asuvasse kooli Summer Jamist rääkima. Vahemärkusena, see on tegelikult Junior Jam: Summer, sest Suur Boss arvas, et see on parem nimi. Igastahes, sain siis seal koolis teistega koos laval seista ja ühte paberit käes hoida, samal ajal kui Boss Tädi meie suveprogrammist rääkis. Kogu “üritus” kestis tugeva pooltunni ning siis kontorisse tagasi, et kell 12 minna kolmeks tunniks koju.

Vähemalt oli selle nädala juures see tore, et Suur Boss oli jälle Türgis, mis tähendab, et hiirtel pidu. Või siis õigemini, natuke vabam olla. Oleks nagu suure prae ära söönud ja siis teed püksinööbi lahti. Selline tunne siis.

Kell kolm pidin kontorisse tagasi minema, et siis natuke planeerida seda suveprogrammi ja siis kella viieks läksime bowlingusse. Otsustasime, et ega nende ambassadoridega igakord ka laua ümber tähtsaid teemasid arutama ei pea.

65855487_343567386569647_242252390470778880_n65999385_424857464766595_8034780004220928000_n
Õnneks tegin punktitabelist õigel ajal pilti, sest sel hetkel ma juhtisin. Ma kunagi ei juhi, sest olen bowlingus paras koba. Seda peaksin ka mainima, et neid aasia nimesid ma ikka veel hääldada ei oska. Pärast seda üritust oli koju minek ning suutsin õnneks end isegi ühele jalutuskäigule ajada.

Jaanuaris-veebruaris käisin peaaegu koguaeg jalutamas ning otsustasin, et kuna õhtud on pikalt valged suve ajal, siis peaksin seda juhust ära kasutama ja kasvõi oma pardigängile paar korda nädalas tere ütlema.

Mis nüüd kolmapäeva ja neljapäeva puutub, siis need päevad olid täpselt samasugused. Hommikul läksin kontorisse ning kuni lõunani üritasin veel ideid koondada ning minu ülesandeks saanud päevade plaane suveprogrammis veel detailsemaks saada. Siis lõunal käisin kodus söömas ning pärastlõuna veetsin vastuvõtus, mõlemal päeval. Mis Sa teed, kui ainult 3 inimest on eks? Tegemas 8 inimese tööd. Avastasin enda jaoks uuesti Candy Crushi, seega ära üllatu, kui Sulle kogemata elu saadan või midagi. Üritan muidugi vastuvõtus ka PLANEERIDA, aga seal on see vibe kuidagi teistsugune, seega ma tihti ei viitsi. Ära kellelegi ütle.

Kolmapäeval oli mul igastahes hea krunni päev.
65912265_642334059511254_4688086597495685120_n
Ja kui kolmapäeva õhtul jalutama läksin, siis tabasin natuke päikeseloojangut ka. Okeiokeiii, mingi ülituus pilt ei ole, aga vähemalt on pilt. Mäletad neid kahte postitust, kus mul ühtegi pilti polnud? Päris igavad postitused olid, või mis?

64885255_2815580511847881_9115950974886739968_n
Kuna neljapäeval andis kuumalaine ka juba täitsa tuntavalt tunda, haha, siis otsutasime Aleniga pubisse minna ja ühe õlleringi teha. Tahtsime tegelikult tähistada seda, et pool on läbi. Jäime sellega natuke hiljaks muidugi, aga parem hilja kui mitte kunagi eks? Ja siis ostsin endale rohelise herne krõpse. Miks mitte, noh.

65651641_358502888148365_8807293425037606912_n
Reedel käisime Aleniga Blackburni ülikoolis konverentsil. Kestis tubli pool päeva ja kõnelejad oli ligi 10. Tundus, et üliõpilased esitlesid oma lõputöösid. Oli väga huvitav kogemus. Tasuta lõuna sai ka.

65467531_322014755405698_4563437365141438464_n66137612_480698852735043_3821369971053690880_n
Pärast seda üritust läksin tunnikeseks kontorisse ning hiljem varjusin oma toas, sest nii vastikult palav oli.

See sama palavus jätkus ka laupäeval, mis oli mu kõige sisutihedam päev. Meil oli Junior Jam ning lastega oli plaanis tuulelohesid teha. Tegin ühe endale ka ning kirjutasingi sinna suurelt peale tuulelohe. Väga originaalne. Igastahes oli palavus metsik! Tahtsin väga kuskile iglusse kolida, õnneks teades, et see on Inglismaa, teadsin ka, et see palavus pikalt kesta ei saa.

Igaljuhul sain vist kuumarabanduse, sest otsustasin ise süüa teha. Jah, Sa lugesid õigesti!

65420717_2368198276798700_8581363310450966528_n65649713_618809411961051_7411152646922305536_n
Kuna eelnevad päevad tundusid nii mõtetud ning leidsin, et ma mitte midagi kasulikku polnud teinud, siis otsustasin laupäeval minna parki jalutama. Jälle, Sa mõtled? Seekord kaugemasse parki, mis on kodust 3 km kaugusel. Sinna jõudes pidin mingi tunnike muidugi seal ka jalutama ning pärast siis 3 km tagasi. Olin enda üle päris uhke, kuigi kahetsesin, et veepudeli maha unustasin.

65462028_662267721266421_1367340630098837504_n65840024_1624617504349169_5775854388820049920_n
Näost näha, et mul oli palav. Pärast külma dušši lõikasin arbuusi ja vaatasime Aleniga Sherlocki sarja.

Pühapäeval oli mul vennal sünnipäev. PALJU ÕNNE GERT! Selle puhul läks mu pere taas kõik koos välja sööma. Mis mina samal ajal tegin? Õppisin oma fototöötlus äppi kasutama.
65479629_1045670992305251_6800081523434323968_n
Ma tean, et mu 7 lähedast sõpra instagramis ja peregrupp feisbuukis on seda pilti juba näinud, aga ma olen täitsa uhke selle üle. Sain hakkama ja kuigi see ehk päris täpselt selline pole nagu ma oleks tahtnud, kuid leian, et esimese kohta päris hea.

Veetsin eile terve päeva oma toas ja töötlesin muudkui pilte. Mulle viimasel ajal väga meeldib üksi olla. Tõmbangi oma mulli ära ja ajan oma asja. Kellegagi arvestama ei pea ja viisakat vestlust ka mitte. Vahel ikka oma inimesi igatsen küll, oleksin tahtnud ju ka eile oma perega söömas olla ning vahel mõnda inimest sotsiaalmeedias märgates mõtlen ka, et nii kahju, et ma lihtsalt ei saa nendega välja minna kuskile. Kuid ega me eestiski väga väljas ei käinud, kahjuks. Olin sealgi üsna kodune. Praegu tunnen, et raiskasin väga palju aega mitte midagi tehes. Hetkel tunnen, et mu tubased päevad on kalkuleeritud täpselt siis kui vaja, sest kui kopp on ees, saan alati partidele külla minna.

Vabandust, et eriti sisutihe postitus ei olnud.
Ole tubli!
Naudi suve! Ehk see kuumalaine jõuab Sulle sinna ka.

Posted in EVS