Veebruar on mu lemmik kuu

Kui nüüd õue vaadata, siis praegu on täpselt selline ilm, mille pärast ma kosmosesse ja tagasi talve jumaldan. Eriti hingemattev oli muidugi hommik, sest siis piilus natuke päikest ja sadas väheke lund- ideaalne. Kelgutama ma veel sel hooajal pole saanud, küll aga on tehtud üks poolkorralik lumeingel. Oo, ja välja pean tooma, et mu tutimütsi kollektsioon suurenes ühe eksemplari võrra- nüüd mul neid 4! Oh, joy!

Hetkel naudin puhkust. Nautimise all mõtlen siis ikkagi igapäevast linnas käimist, sest rumala peaga sai tehtud jõusaali kaart ja nüüd ei tohi end alt vedada. Mis sest, et eile trennis oli nii palju ilusaid tüdrukud, et otsustasin poole treenimise pealt hoopis sauna minna. Kuigi suvel, kui barka tuleb jätta kappi ja sallid-mütsid sahtlisse suruda, olen ilmselt enda üle äärmiselt uhke. Hoian selleks puhuks soolas ühte self-five’i, neid ma üldiselt annan endale preemiaks eriti heade naljade puhul.

Trenn ja kaalust alla võtmine on mu ümber üldse hetkel väga aktuaalsed teemad. Nii mitmedki peavad dieeti ja mõni aktiivsem satub trennigi. Olen ennast avastanud nõustaja rollis.

Mina?
Nõustaja?
Trenni ja toitumise alal?
Kes, kurat, põrgu ära jäätas?

Mul üks kolleeg ütles, et soovitas mu blogi oma tuttavale või sugulasele vms, sest ilmselt siin on nippe, kuidas kõhnaks saada. Mis nippe siin jagada on siis? Võttis mul see aega ju oma 9 aastat, et lõpuks end korralikult käsile võtta. Ja kui end juba käsile võetud sai, tundus kõik nii lihtne. Täitsa mitu kuud oli toitumine ja trenn väga ilusti kontrolli all. Tahad alla võtta? Jälgi, mida Sa suhu topid ja kuluta rohkem kui tarbid.

Ma ei usu dieetidesse, mis eeldavad tervete toidugruppide ära jätmist või lubavad 13 päevaga Su taljelt viia 6 cm-i. Ma usun sellesse, et kõike võib süüa, aga mõistlikult. Muidugi ka selline klassikaline reegel, et kõige toekam peaks olema hommikusöök ja kõige kergem õhtusöök. Kuid mingisuguseks spetsialistiks ma end ei pea. Muidu oleksin juba elu parimas vormis (kuigi ma tegelikult olengi hetkel oma senise elu parimas vormis).

Mis veel siis?

Peaaegu oleksin kandideerinud vabatahtlikuks Rumeeniasse, aga lõin põnnama. Haha. Polnud kedagi võtta ka, kes oleks jalaga ahtrisse virutanud ja öelnud, et KAMMOON SIKU, TÕMBA UTTU! Või, et POLE HULLU, ET ÜKSI PEAKSID MINEMA, SAAD HAKKAMA KÜLL! Seega jah, nii ma siis lähengi maailma avastama. KUIGI ma tean, et mu võimalus tuleb. MA TEAN!

Oo, ja see ka veel, et käsil on mu sünnipäeva nädal. Siin ma julgen sellest rääkida, sest ainult mu ema loeb mu blogi. Tsau emps! Muidu olen igaltpoolt teavituse maha võtnud ja ainult tublimad teavad (mäletavad). Pole väga rõõmus sünnipäeva üle, sest kes ikka vanemaks saada tahab. Seal samas, ei taha nagu täitsa maha ka vaikida ja kodus peidus olla. Üritan sel nädalal olla eriti sotsiaalne ja täna leidis minu jaoks aega mu armas Veelika. Tean kui keeruline on olla täiskasvanu ja igapäeva toimetuste kõrvalt leida aega kohvitamiseks- seega olen megamegamega tänulik kui mulle kallid inimesed võtavad aja minuga kokku saada. Lisaks olen ma väga lahe ja minuga on tore hängida.

In other news- ostsin endale täna jälle uusi särke. Mul mingi maania. Varsti pean endale kapi ehitama, ainult oma särkide jaoks.

Naudi ilma,
Sigrit

Advertisements

Pool jaanuarist is over.

Olen justkui ooterežiimil. Ma tean, et midagi hakkab toimuma, ma tunnen seda. Kuid hetkel olen nagu hambaarsti ooteruumis ja värisedes ootan, mil mind kabinetti kutsutakse. Midagi halba tulemas ei ole, seda tunnen ka. Eelmisest aastast juba piisas.

Kuigi ega see positiivne mõtlemine nii lihtne olegi. Kui ikka dekaadi jagu olen jõudnud end miinustesse mõelda, siis paari nädalaga kannapööre teha on üsna keeruline. Siiski olen lootusrikas ja tean, et saan hakkama. Kõik on ju ometi hästi. Ausalt.

Mainisin vist, et pean igapäev märkmikusse midagi positiivset kirjutama- vahel küll mitu päeva pole viitsimist, aga siis kirjutan ühel õhtul mitme päeva jutud ära. Konks on veel selles, et pean kirjutama nagu kõik, mida soovin, oleks juba käes. Näiteks, et ma olen juba õnnelik, mitte et, saan õnnelikuks. Siis tundub nagu käesolev värk, noh. Veidike juba toimib.

Emale ütlesin küll ükspäev telefonis, et kohati on nii võõras kirjutada enda kohta, et “väärin enda ellu häid inimesi” ja “ma olen mega lahe,” aga varem või hiljem hakkan seda kõike ju uskuma ka.

Pekki, ikka ma kõlan nagu mingi melanhoolne eneseleidja. Vahet pole. Töötan selle kallal ja päris kõvasti.

Muidu on tegelikult ka kõik hästi. Reaalselt ongi selline tunne, et pole vaja muretseda, sest kõik loksub paika. Ilusti ja rahulikult, ilma draamade ja probleemideta. Ma juba päris vana kah, ei jaksa neid draamasid händlida koguaeg. Haha.

Elu on ausaltöeldes päris lahe ja mind ümbritsevad väga tuusad inimesed. Ja mis vana, kurat, pensionini on tubli 40 aastat veel, seega jõuan igast jama ära saavutada. So watch it!

Üks mega sügav pilt ka. Haha.

20180118_133419

PS! Ema, tänks, et ikka lugemas käid! 😉

Väga huvitav pealkiri

Ma pole tahtnud siia tulla, sest mis mul ikka tarka öelda on.

Peaks eelmisest aastast ilmselt mingi kokkuvõttelaadse looma tegema? Ma ei taha. Võitsin palju, kaotasin palju. Nüüd tulen nagu äktsion filmi kangelane leekidest välja ja, kes tahab minuga ühes sel aastal rumalusi tegema hakata, siis ootan avaldusi.

Usud kui ütlen, et mul hakkas hinges keema halamise vajadus? Pulbitseb teine nii, mis kole. Las keeb raisk! Ütlen pigem, et kui lükata eemale kõik musta kuke draamad, siis sattus mu teele ka uskumatult lahedaid inimesi ja kui ma oleks tüüpiline white girl, siis ilmselt twiidiksin seda #blessed.

Olen hetkel enda üle isegi natuke uhke. Lubasin endale, et uuel aastal treenin end positiivseks, mis tähendab päris konkreetset enesega manipuleerimist ja ajupesu. See pole kerge! Uhke olengi nüüd nimelt sellepärast, et ei kukkunud siin vinguma ega midagi.

Mind on vallutanud veider tunne, et kõik saab korda ja, et ma olen ka tegelikult päris lahe. Hakkasin isegi päevikut pidama, kuhu pean iga päev midagi positiivset kirjutama. Paar päeva tagasi sai sinna näiteks kirja lause: “Ma olen väärt head ja häid inimesi.”

Ma tean siiralt, et 2018 on minu aasta ja, et ma saan enda üle sel aastal veel kõvasti uhke olla.

Igaljuhul, ma pean nüüd hakkama vaikselt linna sättima, sest mul on vaja nädalavahetusel peole minna ja mul pole oma laenatud kleidi juurde normaalseid jalanõusid. Mingi kaardimoor kuskil televiisoris ennustas, et veevalajatel on oodata sel aastal suurt partnerite valikut, ehk mul on veel lööki ja peol võetakse tantsima või miskit.

Back to the start

Coldplay- The Scientist

Vahel mõtlen, et kui saaks praeguste teadmiste ja läbielamistega minna ajas tagasi, siis ma ilmselt kasutaksin seda võimalust ja teeksin mõned otsused teistmoodi. Kuigi, kui ma peaksin endale valima mõne supervõime, siis ajas rändamine selleks poleks. Mõtete lugemine kindlasti ka mitte- ma niigi sõltun teiste arvamustest liiga palju, ilmselt ma ausaid mõtteid kuuldes pikalt vastu ei peaks.

Lumi tuli korraks.
Mõnitama.
Aga olen sellegagi rahul.
Mis kitsal ajal ikka teed eks?

Tegelikult on nii, et mind painab rutiin. Kõik on olnud pikka aega täpselt samamoodi. Igas valdkonnas mu elus. Tunnen end justkui lõksus. Olen seda kindlasti varem ka maininud eks?

Oma blogi vahel üle lugedes valdab mind tunne nagu oleks mul käsil mõne puberteedi päevik, kes veel otsib oma kohta elus ja üritab kõigest arusaada. Ma ei tahaks tuua välja praegu oma vanust, sest see on mul üks paljudest kompleksidest. Inimesed ümberringi muudkui teevad suuri elumuutvaid otsuseid- pulmad, lapsed jne. Ma ei ole valmis. Üldse mitte.

Kui elukaaslase sõber teatas, et kevadel isaks saab, siis tahtsin lihtsalt ära joosta. Ma saan aru, et bioloogiline kell ja muu tobe ühiskondlik surve, aga ma ei taha. Ma ei taha seda näpuga näitamist, et millal teie kord.

Igastahes, hamstri tunne on.
Kui see kõlab loogilisena.

Saan olla iseenda motivatsioon.

Lugesin mitu korda läbi pealkirja, mille sellele postitusele panin. USKUMATU! Mul lihtsalt täna uinakute vahel aega olnud ja nagu mulle kombeks olen igasugustele asjadele mõelnud. Olles tükk aega Tumblris erinevaid motivatsiooni pilte vahtinud leidsin, et võiksin oma kõvaketta välja kaevata ja tsekkida, kui kaunis (haha) ma olnud olen.

Olen seda tüüpi inimene, kellele hullult meeldib pildistamas käia (eriti kuna väidetavalt näen piltidel oluliselt parem välja kui irl), aga pilte mis mulle reaalselt pärast meeldivad on vähe. Ütleks, et sajast pildist ehk 2-3 on sellised, mida julgen ka teistega jagada. Sellegi poolest olen vahel need kõige jubedamad säilitanud- ehk tulevikus tahan naerda. Ja oi, kuidas ma praegu naerda sain. Ja uhke olla! Pekki, olen fcking uhke rsk!

blog2
No kurat. Armastasin enda kohta teha nalja, et ma ei saa randa päevitama minna, sest inimesed hakkavad mind toigastega vette lükkama- päästke vaal. Veits saan aru, miks ma selliseid nalju tegin. Kuigi, ega ma ei ole end kunagi otseselt PAKSUKS pidanud. Suurena tundsin (kohati tegelt tunnen jätkuvalt) end küll.

blog1
Vasakpoolne on sellest suvest ja parempoolne on tehtud millalgi eelmine aasta.

Kõige naljakam on see, et kaalu langetamine ja toitumise jälgimine on minu jaoks olnud aastaid kohutavalt raske. Olen vist proovinud julgelt 10 aastat end vormi saada. Kuid sel aastal, uue aasta lubadusena, taas proovides, läks asi kuidagi loomulikult. Muidugi oli raske, aga oli selline “peab raisk” tunne.

blog3
Väike self-five is in order!

Olengi liiga pikaks ajaks loorberitele puhkama jäänud ja kuna aeg liigub liiga kiirelt ning uus suvi on peatselt siin, siis tuleb jätkata. Õnneks saan nüüd juba iseennast motiveerida ja ei pea suvalisi ilusaid bikiinides tädisid vahtima, et raatsiksin hantlid kätte võtta.

*Teeb endale pai.*

Over and out!

Mis asi see postitus nüüd olema peaks?

Lund ikka veel pole.

Õnneks aega on veel, aga ma ootan.

Mul on vist mingisugune sügisväsimuse-laadne loom kallal. Muidugi ei ole ma ka välistanud, et olen ehk hingelt hoopis karu ja vajan talveund.

Igaljuhul, olen koguaeg väsinud ja pidevalt erinevaid muremõtteid mõlgutamas. Mis seal ikka. Ootan lund. See teeb olemise alati paremaks.

Palun, ära edasi loe.
Ma ei kavatse eriti just oma ÜÜRATU tarkusega hiilata.

Positiivne on:
*mul on mega mugav voodi. Ausalt! Või tähendab, olen õnnelik, et mul on voodi. Mõnel ei ole. Ma ei tea, teeb nagu rõõmsaks, et mul on. Haha (ise ka ei mõista hetkel, mis nali see praegu on).
*süüa ei ole hetkel, aga see annab mulle võimaluse minna poodi ja osta, mida ma iganes ka ei sooviks. Ilmselt tulen jälle coca-colaga koju. Never mind. Hommikusöögi valikud on piiramatud.
*vetsupaberit on, for obvious reasons on see alati tore (ilmselt hommikul nähtud halvast huumorist nõretav instapilt on mu tänaseks meelestanud eriti halvale huumorile).

Okei, naersin natuke enda üle praegu. Tähendab, kuivatasin pisaraid. Mis iganes.

Nii, mis veel on praegu positiivne?
*Ma ei teinud Candy Crushis ikka veel seda lolli levelit ära, millel juba mitu päeva kinni olen. Aga positiivne on see, et ma saan seda veel harjutada ja selle võrra olen uhkem kui lõpuks ära teen.
*Mul on eilsest trennist lihased ülihaiged ja liikumine on vaevaline. Ehk, whoop, et mul on lihased, mis saavad haiged olla! Ja noh, trenni teha on ju tore ja bikini badi tuleb ja kõik jutud.
*Vaba päev on!

Põhimõtteliselt on nii, et Jõulud lähevad ja see on täiega minu püha! Kuigi mul sõbrad kinke ei taha ja üks lubas lausa töölt ära minna kui ma kingi peaks tegema. HEA KÜLL! Ei tee siis üldse kinke sel aastal. Tegin seekord hoopis endale massiivse kifti ja lähen suvel kontserdile.

Ja siis tuleb ju aastavahetus! Milleks mul plaane ei ole, aga olen valmis ka kodus üksi šampat jooma ja telkut vahtima. Mis kõlab ka nagu lahe plaan.

Millalgi uuel aastal ilmselt tuleb jõulupidu ka- mis on ilmselge märk, et saan uue kleidi osta! Mis sest, et ma pole üldse kleidi inimene, aga paar korda aastas võib endale meenutada, et olen naine vist.

Tegelikult on kõik hästi ja küll see saamatu tunne ka kord lahkub.
Vähemalt on mul õde ja vend super tublid.

Ma ei teagi, mida ma selle kõigega nüüd öelda tahtsin.