Pigistaks veel?- nädal 35

Tahaksin väga öelda, et see nädal on tundunud uskumatult pikana, kuid mul on tunne, et ma olen seda siin varem ka öelnud. Ma üldse kuidagi kordan ennast liiga palju viimasel ajal. Tundub, et mul on (fotograafilise) mälu probleemid. Ühesõnaga, ma siis ei ütle seda, kuid tegelikult on tõepoolest olnud väga pikk nädal. Leian, et sissejuhatuseks on see piisavalt segadusse ajav.

Lõpp paistab ja kui nüüd vaikselt lõppev nädal on midagi näidanud, siis seda, et kergemaks küll midagi ei lähe. Ikka on päris korralik tamp taga igasuguste projektide ja tähtaegadega. Isiklikult lootsin muidugi, et ehk saame natuke hinge ka tõmmata, kuid ega ma siia passima ei tulnud, eks?

Esmaspäeva hommikut alustasime siin suur puhastusega. Saime eelneval õhtul sõnumi, et meil on terve maja läikima löömiseks tervelt poolteist tundi ja pool 11 peame kontoris olema. Ma olin ainuke, kes hommikul lapp käes ringi jooksis. Pole hullu. Ma olen ikka vahel oma kohusetunde üle uhke.

Kontorisse jõudes jätkasin päeva oma eesmärkide kirja panemisega. Pidime aasta alguses mõned sihid omale seadma ning kuna kohe on tulemas projekti lõpp, siis on vaja vaikselt hakata ülevaadet tegema. Saame siin sellise asja nagu Youth Pass, mis siis on tõestus sellest, et ma siin viibinud olen ja ehk ka midagi õppinud. Kuid ega ma kaua süveneda ei saanud, sest siis oli vaja kontori ümbrus prügist ja puulehtedest puhtaks teha. Sain ka teada oma töölt eemaldatuse tulemuse- mind tunnistati ebaausaks (dishonest), aga “suspension” on läbi. Lisan siia selle vahva fakti ka, et need kaks päeva, mil töölt eemaldatud olin, võeti mu puhkusepäevadest maha.

Pärast lõunapausi jätkasin siis projektidega. Kirjutasin valmis toore plaani ambassadoride sessioniteks, mis õnneks väga raske ei olnud, sest mul oli paar ideed. Siis kirjutasin valmis videoprojektiks pinnapealse stsenaariumi ja sain paika ka laupäevaste Junior Jamide jaoks paar teemat. Olin nii produktiivne, et produktiivsus ise oleks ka kade olnud.

Umbes pool neli saadeti mind õueharja tagastama. Sellega seoses on mul jagada üks naljakas lugu, nimelt arvas Suur Boss, et ilmselt me nädalavahetuseti midagi ei tee, seega võime vabalt oma kitsast hoovi koristada. Eriti kuna me seal niikuinii mitte kunagi ei viibi. KUID kuna ma ei leidnud kuskilt õueharja ja ma keeldusin ilma sobivate vahenditeta seda tööd tegemast, siis osteti meile esmaspäeval see hari. Muidugi siis Suur Boss avastas, et meil ikkagi oli see hari täitsa olemas. Mina paraku ei leidnud seda, mis tähendas ilmselt seda, et ma valetasin (täitsa savi) ja ma pidin selle siis poodi tagastama. Mis omakorda tähendas siis tunnist linnas seiklemist, sest ma suutsin ära eksida jälle. Haha, ja vihma ka sadas. Kõlab piisavalt kurvalt juba?

Lõpuks koju jõudes sain teada, et me pidime kogu maja üle tegema, sest ma ju ei jõudnud kõike hommikul üksi teha, seega suht täitsa õhtuni me koristasimegi. Pigistasin ühe väga tähtsa telefonikõne oma organisatsiooni esindajaga ka oma päeva kuidagi ära. Lisan selle ka, et päeva lõpetasin elutoas AC/DC järgi tantsu lüües. Oh, ma nii tahaks tantsima minna!

Teisipäeva hommikul sai kauem magada ning kuna mul on sellega viimasel ajal jälle probleeme, siis see oli tore. Otsustasime Dorinaga minna enne tööpäeva ühte mega lahedasse kohvikusse kakaod jooma. Mu rüübe oli ikka suht tuus! Kuigi kui nüüd omavahel siin rääkida, siis väljanägemine on tuusam kui maitse.

Kontoris muidugi jätkasin suure planeerimise ja kavandamisega. Sain esmaspäeval teada, et ma pean ühe online kursuse uuesti tegema, seega tegelesin sellega ka. Kui ambassadorid tulid, siis sain üle mitme kuu seal ka osaleda. Noored said endale ülesandeks koostada suuremat sorti projekt siinsele vallale, mis oleks vaja olnud valmis saada, et siis saata rahastuskonkursile. Nad jaotati tiimidesse ning ma sain siis olla ühe tiimi suunaja. Ma ei pidanud mitte midagi tegema, lihtsalt ütlema, kas nende idee on minu arvates hea ja aitama neil natuke projekti kirjeldust koostada. Saladuskatte all ütlen, et minu tiimi idee oli tegelikult minu oma. Haha, sest nad ei osanud midagi välja nuputada.

Kolmapäeva hommikul kontorisse jõudes tuli välja, et kuna ambassadorid eelneval õhtul neid projekte valmis ei saanud, siis pidime meie need lõpetama. Olin väga pettunud, sest me alles reedel saime suure laari kohustusi kaela ning nüüd järgmine asi. Eriti pahaseks tegi see, et hetkel polnud isegi tegu meie (vabatahtlike) ülesandega. Suur Boss lihtsalt ütles, et jätke kõik oma projektid pooleli ja tehke ära. Eks ma siis andsin endast parima, arvestades, et ma sellega kuidagi tegelikult seotud pole ning, et ma pole elusees ühtegi projekti kirjutama pidanud.

Leidsin end ka kahe draama keskelt. Okei, tegelikult nende kohta “draamad” öelda on natuke liialdus. Ma nimelt väidetavalt rääkisin asjadest, millest ma poleks tohtinud rääkida, teadmata, et ma poleks tohtinud neist rääkida. Vahet pole tead. Igaljuhul oli meil paari tunnine koosolek ka. Teemadeks siis hetkel pooleli olevad projektid ning arutasime kui kaugel keegi on ja panime septembriks laupäevade kava enamvähem paika. Saan näiteks kahel nädalavahetusel oma teemaga särada ja lastega dinosaurustest rääkida. Idee inspiratsioon tuli Ross Gellerilt! Aitäh!

Üleüldse oli mul terve kolmapäeva reede tunne. Siis ma tajusingi, kuidas on tegu ikka kohutavalt pika nädalaga, sest reede oli põhimõtteliselt kolm päeva pikk.

Neljapäeval lõpetasin ära selle ambassadoride rahastusprojekti värgenduse ja sain lõpuks oma asjade juurde naasta. Mingi hetk saatis Suur Boss mu postkontorisse mingeid ümbrikke saatma, kuid üldiselt oli selline klassikaline nina arvutis päev.

Lisaks suutsin end haigeks süüa, emaga lobiseda ja Veelikaga lolli juttu ajada. Kui suure sööma süümekad tulid, siis tegin pargis ka ühe tiiru ja ütlesin partidele tere.

69724045_2999033323501273_1170205655596793856_n
Hiljem chillisime kolmekesi Dorina toas. Aitasin tal ühte taotlust teha. Oh, sellel ma võin isegi natuke pikemalt peatuda. Oktoobri lõpus jõustub Brexit ning kuna me ei ole kohalikud, siis pidime ära tegema ühe taotluse. Selleks oli vaja alla tõmmata üks äpp ja paluda Suure Bossil kirjutada tõend, et me ikka päriselt siin elame. Sain näiteks teada, et mu telefonis on olemas mingi asi, mis loeb passis olevat kiipi.

Oli see üks paras peavalu, aga ma tegin selle juba umbes kaks nädalat tagasi ära ja sain kinnituse ka, et võin vabalt Inglismaal veel 5 aastat olla. Kuna Alenil ja Dorinal pole nii tuus telefon kui mul, siis ma sain neile enda oma laenata, et nad ka ikka saaksid selle ära teha. Kuna ma eriti niikuinii koju ei kibele, siis võiks ju vabalt siia töö otsida või midagi, haha.

Reedel pidin seoses selle rahastusprojekti värgiga mingi ankeedi ära täitma. Tundsin, kuidas see on tegelikult minu aja raiskamine, kuid kui peab, siis peab eks.

Räägin veel ühe nalja. Nimelt saime teada, et nüüd peame töötama kuus päeva nädalas. Kolmel päeval nädalas lastakse meid tunnike varem koju, mis siis tähendab, et peame laupäeval kolmeks tunniks tööle minema. Kui midagi küsida, siis vastuseks tuli kõigepealt see, et tundide järgi töötame ikka viis päeva. Seejärel öeldi, et see pole mitte 6 päeva, vaid 5 ja pool. Muidugi seda öeldi ka, et kui me kaks kuud tagasi 4 ja pool päeva töötasime, siis me väidetavalt küll ei vingunud, et meil liiga vähe tööd on.

Täpselt selline tunne, et meist pigistatakse kõik, mis pigistada annab. Mul pole väga ammu olnud tunne, et ma olen siin vabatahtlik. Pigem nagu tasuta tööjõud. Lisaks muidugi üritab Suur Boss minu ja Dorina vahel uuesti probleeme tekitada. Tahab meid mingisugusesse teraapiasse saata, sest ma paar kuud tagasi mainisin, et ma ei tunne end tema seltskonnas mugavalt.

Vähemalt on siin koguaeg põnev ja midagi toimub.

Laupäeval siis läksime tööle, sest Junior Jam hakkas jälle pihta. Tegime nendega mullikunsti. Ühesõnaga Fairy ja värv ja vesi ning siis puhud mulle ja teed need paberil katki ja voila- kunst! Pärast seda käisime Dorinaga kiirelt kaubamajas ja ma ostsin endale paar maski. Kuna ta läks natuke ringi tuuseldama, siis ma otsustasin endale ühe SPA pärastlõuna teha.

Tahtsin, et oleks nagu filmis. Kurgiviilud ja puha. Self love, sest vahel peaks teiste asemel ka iseennast poputama.

69611065_382281122662673_162209649070702592_n
Õhtul vaatasime Dorinaga “Armastuse saare” klippe juutuubist, sest tahtsime rumalate inimeste üle naerda. Mõjus igastahes väga teraapiliselt.

Tänasel pühapäeval olen kõvasti nostalgitsenud. Enamiku päevast olen oma toas istunud ja vanu pilte vaadanud. Rääkisin emaga ka telefonis ning arutasime päris tõsiseid teemasid. Kuid kuna see on mu selle nädala ainuke vaba päev, siis peab ju maksimaalselt patareisid laadima.

Hoolimata sellest, et koju tulla ei taha/ei julge, siis loen ikkagi päevi ning enam pole väga palju jäänud. Paar inimest on juba huvi ka tundnud, et kas oleks võimalik kokku saada. See on vahva igastahes. Tore on inimestele meelde tulla.

Ole tubli! Ja ära lase Virgo seasonil end hulluks ajada!

Advertisements

Mis ma ikka oskan kosta?- nädal 34

Mul oli üsnagi mitte midagi ütlev nädal. Palju toimus ka sellist, millest ma vist veel kirjutada ei tohi, aga ehk natuke võibolla proovin. Ette hoiatavalt ehk lisan, et mitte midagi head see ei ole, küll aga on eriskummaline ja väga imelik. Olen sel nädalal igastahes palju mõelnud sellele kõigele siin ning leian, et ilmselt pean sellest kõigest midagi õppima. Midagi olulist. Ma väga loodan sellele igastahes. Kuigi ega ausalt öeldes eestisse väga tagasi ka ei taha. Ma ei ole valmis. Ah, kuid ega ma siia vinguma ei tulnud, eksole.

Esmaspäev oli siin mingisugune riigipüha ja seega oli kõigil vaba. Kui olime Dorinaga köögi vabatahtlikult laest põrandani puhtaks küürinud, otsustasime kaugele poodi jalutada. Mõtlesime, et kuna on ilus ilm ja too pood on täitsa suur, siis lähme kaeme, mis seal head pakutakse. Ega mul palju raha järgi polnud jäänud, kuid ühe korraliku kuus-paki suhkruvaba tarretist ma ikkagi ostsin. Istusimegi pärast pingile, et topsikestest seda välja urgitseda. Kes siis koduni kannatab eksole? Ja lusikaid meil polnud. Vähemalt sai kõvasti naerda, kui sõrmipidi tarretises olime. Kui keegi juhuslikult mööda läks, siis vaatasime teda altkulmu pilguga, mis pidi siis tõestama, et tema on imelik, mitte meie.

Koju jõudes oli mul plaanis üks videokõne, mis väga hästi ei lõppenud ja pani mind sügavalt mõtlema, et kas inimesed, kes mind teadma peaksid, mind ikka teavad. Kuid las see jääb sinna kaugele nädala algusesse ning hetkel rohkem seda ma ei torgi. Vähemasti teadsin, et mul on kaks vaba päeva veel ees.

Mul oli juulis plaan augusti lõpus Wales’i minna, kuid kuna mu puhkusepäevade taotlus rahuldati nii hilja, siis olin selle aja peale enamiku oma augusti rahadest laiaks löönud, seega otsustasin lihtsalt kaheks päevaks jalad seinale visata ja mitte MUFFFFFFIGI teha.

Meil oli väike probleem sellega, et boiler andis saba ja seega saime mitu päeva ainult külma veega toimetada. Üllataval kombel ma väga ei probleemitsenudki. Ma ei tea, kas minus lõi välja ürgne eestlane, aga külmas duššis polnud midagi hullu. Dorina käis ringi meie suurte pottidega, millega ta vett keetis. Mulle tundus nagu oleksin sattunud kellegi suvilasse, kuhu pole veel vett sisse saadud. Oi, Sa oleksid pidanud nägema nende nägusid, kui ütlesin, et eestis on kohti, kus on kuivkäimlad.

Millest ma nüüd rääkima pidingi? Ahjaa, teisipäeval ja kolmapäeval olin siis kodus. Vaatasin juutuubis videosid ja tegin mõne pikemat sorti kõnegi. Ma alguses kartsin, et tunnen end oma vabu päevi raiskavat, kuid endalegi üllatuseks seda ei juhtunud. Oleme siin päris suure koorma all, seega paar päeva enda seltskonnas vaikuses (enamvähem) möödusid täitsa hästi.

Ma natuke mainin seda jama kah, mille keskelt ma end leidsin. Ma nimelt rikkusin ühte reeglit (mida tegelikult kõik koguaeg rikkunud on, aga siiani pole kellegagi midagi juhtunud) ja väidetavalt valetasin selle kohta, seega mind eemaldati natukeseks töölt. Ma muidugi ei tea, mis ma selle valetamisega võitma oleksin pidanud, aga see on üks väga pikk jutt ja väga kentsakas. Igaljuhul, sain kolmapäeval Suurelt Bossilt sõnumi, et ma pean neljapäeva hommikul minema mingi komitee ette aruandma.

Läksingi siis. Kogu komitee oligi Suur Boss. Sain vastata rumalatele küsimustele ja mind süüdistati hea mälu omamises. SÄHH kõigile, kes on mind süüdistanud selles, et ma stalker olen. Tegelikult on mul hoopis fotograafiline mälu.

Sain ise ka just teada.

Hoolimata sellest, et ta kõiki mu vastuseid lindistas (andsin loa, sest ma olen nii üllas) ja veel märkmeid tegi, lasi ta kõikidele küsimustele mul veel kirjalikult ka vastused kirjutada. Käsitsi. Hahaha, praegu ajab naerma tead. Viis tundi kirjutasin.

Küll ma olen huligaan. Paha tüdruk. Haha.

Igastahes on see väga huvitav lugu ja kui ma peaksin sellest oma kogemusest siin ühe põneva raamatu kirjutama, siis sellest tuleks üks väga intrigeeriv lehekülg.

Reedel pidin igastahes tööle minema juba. Ei midagi komitee otsusest või minu edasisest käekäigust. Oli meil hoopis kahe tunnine SUUR koosolek, kus saime viimaseks kaheks kuuks 5 päris suuremahulist projekti. Tundsin end korraks stressi minevat, kuid siis panin stopi ette ja mõtlesin, et miks ma üldse põen. Täitsa savi tegelikult.

Peame siis hakkama vaikselt ette valmistama oktoobris olevat koolivaheaega, tuleb taas Junior Jam. Siis muidugi jätkuvad nüüd laupäeviti ka need workshopid lastele. Lisaks peame tegema päris korraliku kava nendele teismelistele, seejärel on üks videoprojekt vaja teha (mitme osaline) ja vahepeal peaksime kodus remonti ka jõudma teha. Lihtne värk.

Videoprojekti osas öeldi, et kõik monteerimine jääb minu kanda, sest ma olen eestist ja seal ilmselt kõik oskavad seda. Remondi kohapealt ma värvirulli ei karda ja mis teistesse projektidesse puutub, siis küll ma hakkama saan.

Laupäeval otsustasin end natuke poputada ja käisin ostsin endale igasugust nänni. Otsisime üles ka mu lemmik kohviku teise hoone. Kõlab loogilisena? Igaljuhul, siia jõudes leidsin endale üsna kiirelt lemmik koha, kust kohvi osta. Siis muidugi mingi hetk ma sinna enam ei sattunud, kuid ma teadsin, et teine sama keti koht on veel kuskil. Leidsime üles! Igastahes treatisin ennast täiega.

69338568_1344389269049285_8961250255794339840_n69310130_938235379859981_1842769226020945920_n
Õhtul tegime Dorinaga maski kah. Käisin ostsin kokakoolat ja haarasin köögist paar mandariini- selline kerge pidžaamapeo hõnguline värk oli. Ma ei olegi kunagi ühelgi osalenud. Sellisel klassikalisel ma mõtlen. Noh, et klatšid ja teed maski ja sööd mandakaid.

69692363_963982257282912_5675307980355010560_n69422185_411347639505782_1003281652853506048_n
Poorid said nii puhtaks, et võttis pildi uduseks. Nagu näha. Igastahes, öösel ma millegi pärast jälle üldse magada ei saanud, seega pühapäeval ma ei kavatsenudki end enne lõunat voodist välja ajada. Vaatasin Jenna Marble’si videosid hoopis.

Mingisugune Blackburni valgusfestival oli muidugi, mille Dorinaga otsustasime üle vaadata. Ma täpselt ei saanud aru, mis seal valgusega pistmist oli, aga vahva oli ikka.

69517915_393638754672383_8905308272404201472_n69563364_471336023708817_1915333278307450880_n69496993_1234757873394410_3890551075169632256_n67950781_2435971426618696_6498425792479887360_n
Kui nüüd täitsa aus olla, siis ega väga midagi rohkemat ei toimunudki sel nädalal. Mulle tundub vähemalt nii. Ühe pühapäeva õhtuse koosoleku tegime ka kiirelt, polegi neid ammu teinud. Lisaks nägin mingil päeval kolme rotti maja taga. Ma mõtlesin neile kerge Chicagost pärit maffia rottide loo ka välja.

Lisan ühe huligaani selfi ka.

69830442_1015867978749483_8671619153368449024_n

Head septembri algust!
Nii mõnigi alustas jälle kooliteed ja tublid noh!

Posted in EVS

Suvi kestab veel- nädal 33

Jäin omadega taaskord natuke hiljaks. Õnneks ükski blogipolitseinik mind noomima ei tulnud. Ahjaa, ilmselt sellepärast, et ma olen ainuke blogipolitseinik. Haha! Igaljuhul, siin ma nüüd olen. Eks mul võttis natuke aega, et meenutada, mis ma siin eelmisel nädalal tegin. Pilte on mul ainult nädala viimastest päevadest, seega pea vastu.

Kui ma esmaspäeval kontorisse jõudsin, siis olin juba täitsa tige. Leppisime reedel Aleniga kokku, et teeme nädalavahetusel majast pilte ja ehk lähme isegi linnapeale tuiama, et ka seal natuke pilte teha. Ma eelmises postituses mainisin, et me peame neid infopakke kirjutama uutele vabatahtlikutele. Igaljuhul, kuna ma terve reede jaurasin sellega, siis ootasin nädalavahetusel natuke tema poolset initsiatiivi, mida muidugi ei tulnud. Ehk siis, esmaspäeva hommikul jooksin kiiruga mööda maja ringi, et pilte teha.

Kontoris möllasin siis nende failide või dokumentidega või ma ei teagi, kuidas neid nimetada. Mingi hetk kutsus boss meid kokku ka, et arutada, mis me talle siis reedel saatnud olime. Ma muidugi teadsin, et väga kvaliteet see polnud, aga kuna olin sõrmedele valu andnud, siis oli mul talle juba värskendatud versioone näidata- ta jäi rahule ja sain kiita ka. Kuigi ma ei ole harjunud sellega. Koguaeg olen nagu kergelt kahtlev, sest kas nüüd tuleb sinna see “aga” ka või mitte.

Õhtul koju jõudes oli mul väga heameel Dorinat näha, kes oli oma puhkuselt tagasi jõudnud. Sain ta kohe ilusti kõigega kurssi viia ja ma tundsin end palju paremini.

Teisipäeval siis lõunast kontorisse. Viimistlesin neid oma dokumente- kodu, kontori ja Blackburni kohta- ja siis saatsin enne kui lõunale läksin need ära ka. Jäin tagasiside ootele, muidugi samal ajal kui Alen ambassadoridega sessionil lustis, sain mina riiuleid pesta ja vetsusid koristada. Sain jälle natuke tige olla. Hea küll, mis seal ikka. Kui ma siit muud ei õpi, siis vähemalt saan koristamise selgeks.

Olime kontoris pool tundi kauem, sest boss otsustas enne kella 8t õhtul, et nüüd oleks aeg feedbacki anda ning nii ma siis istusin seal, märkmik süles ning hakkasin võtmesõnu üles tähendama. Alenile ma ütlesin, et ärgu ta muretsegu, meie tiimitööst niikuinii väga midagi järgi jäänud polnud ning tegu oli rohkem minu sooloprojektiga.

Kolmapäeval tuli Dorina ka kontorisse, tal oli teisipäeval esmaabi koolitus. Boss oli talle ka ülesande kätte andnud ning talle öeldi, et Sigrit ja Alen on kõik teised asjad ilusti ära teinud. Saime selle üle naerda natuke, kuid ma hullult respekteerin seda, kuidas Dorina käis mu käest uurimas, et kuidas ma ise seda infofailide vms kirjutamist ette olen kujutanud ja, kuidas ta saaks sellega jätkata. Ühe päevaga tegi ta igaljuhul suure töö ära. Kasutas isegi minu kirjutatud tekste natuke. Kuid eks ma olen algusest peale öelnud, et on meie suhtlemine olnud nagu ta on, tööalaselt on koguaeg kõik väga hästi sujunud.

Kuigi ma vahel mõtlen, et see on ikka veider. Olen tänu talle siin ilmselt kõiki emotsioone tundnud, kuid kui asi puudutab projekte, siis kõik jamad on alati uksetaha jäänud ning kõik on edenenud täiuslikult. Umbes nagu õpikust tead.

Kuna sain eelneval päeval päris pika nimekirja jagu näpunäiteid, siis mul oli mille kallal tööd teha ja koju minekuni ma siis kohandasingi. Tegime uue vastuvõtu tädiga nalja ka, sest ta päris lahe.

Neljapäev oli üsna intensiivne päev. Hommikul paar tundi tegelesin nende failide/dokumentide või kuidas, kurat, neid nüüd nimetadagi, lõpetamisega. Lõunapaiku oli mul review meeting Suure Bossiga kuna Boss Tädi on jätkuvalt rivist väljas. Kui Suur Boss neid kohtumisi läbi viib, siis need lähevad alati väga veidralt. Ta kuidagi alati alustab hästi ilusti ja uurib ning tunneb huvi. Annab isegi nõu ja viimane kord nüüd tundis lausa huvi mu vaimse tervise kohta. Mingi hetk, siiski, peab ta midagi minu vastu keerama ja mind milleski süüdistama.

Juuli kohtumine kestis mul kaks ja pool tundi ning enamiku ajast ma värisesin laua taga. Muidugi sain natuke tönnida ka. Seekord ma ei värisenud, panin tuima tead. Uskumatu. Olin väga üllatunud oma reaktsioonis. Või siis selle puudumises. Mul on natuke oma teooria ka, miks ta nii teeb, kuid jätan selle enda teada. Ei taha igaksjuhuks kedagi milleski süüdistada, eriti kuna mul pole otseseid tõendeid.

Selle vastuvõtus telefonis istumise pärast olen ka natuke jamas. Mul pole luba sellest rääkida (veel), haha, aga ma vist pole kunagi absurdsemas situatsioonis olnud. Ehk ma tõesti peaks sellest kõigest siin raamatu kirjutama. Kuid sain tunnike varem koju kui teised ja reedel kontorisse minema ei pidanud.

Magasin siis reedel kaua ning kui olin Veelikale kõik ilusti pikas heliklipis ära rääkinud, siis sain üllatuskõne Jaanilt (JOU JAAN!) ja pärast tegin veel lõhesuppi ka. Ise tegin. Päriselt. Mulle väga maitses ka ning kui ma sims oleksin, siis oleksin skilli täis saanud. Ma oleksin pildi isegi peaaegu Tauri peenesse toidugruppi pannud, aga seal nii osavad kokad, et mis ma oma tagasihoidliku supipildiga ikka sinna ronin. Vaadake siin nüüd.

69172183_1715333555277888_7353484490406100992_n68898288_472246026961233_4250195586243887104_n
Kuna õhtu oli ilus, siis otsustasime Dorinaga ühe pargitiiru ka teha. Kuulsin, et see uus vastuvõtu tädi oli reedel kinga saanud, sest ta oma töö aja jooksul (3 nädalat) oli kolm korda hiljaks jäänud. Kreisi.

Näitasin siis Dorinale, kus ma tavaliselt jalutamas käin ning tutvustasin talle ka välijõusaali. Kui ta alguses ei tahtnud midagi katsetada, siis pärast esimese “masina” otsa ronimist, oli ta rõõmuga nõus KÕIK ära proovima. Tundsin end treenerina ning sain seletada, mis lihaste jaoks, mis asjad on jne. Oleks siis, et ma treenerina välja ka näeks, haha.

Õhtul vaatas Dorina minuga paksusaateid ka. Tavaliselt keegi ei viitsi neid minuga vaadata. Leppisime kokku, et vaatame Netflixist mõne filmi, kuid kuna tal läks oma toimetustega kaua, siis hakkasin Amazon Prime videost vaatama ühte dokumentaali paksude teemal. Kuna Dori poole pealt ühines, siis tahtis ta, et ma näitaks talle igasuguseid videosid ja inimesi, kes sel teemal kõnelenud on ja juutuubis kanaleid omavad ning ega ma kade ei olnud.

Leppisime kokku, et laupäeval lähme piknikule. Lubas taaskord kuumalainet ning kuna seal balkanimaades on sellised kuumad ilmad tavaline nähtus, siis Dorina tahtis neid maksimaalselt ära kasutada. Neid ilmasid siin siis. Ta tahtis päeval käia oma Making roomsis, mis oli ideaalne, sest mul oli üks lahe videokõne plaanis.

68849226_418756662068187_7447779608331550720_n
Tsau Veelika!

Pärastlõunal siis läksimegi Dorinaga parki ka. Tegimegi pikniku. Arutasime maailma asju, natuke klatšisime ka ja võtsime ette ühe pikemat sorti parki avastava tiiru.

68376373_443438296263491_3832236036449107968_n69125080_367490920837492_7249238598975750144_n69557958_577342043060596_7174059839318917120_n
Pühapäeva kohta teadsin eelnevalt ainult nii palju, et Dorina tahtis kindlalt randa minna. Ma ei kujutanud kuidagi ette, kuidas see välja näeb, teades, et me mõlemad oleme päris vaesed. Muidugi pakkusin välja erinevaid ümbruses asuvaid linnakesi ka, mida me oleks võinud avastama minna ning mida me endile lubada oleksime saanud. Kuid kui ta oli natuke oma tutvuste nimekirja läbi kamminud, siis ühe tädiga lõpuks saimegi randa!

Muidugi jõudsin jälle natuke vihastada ka, sest see tädi jäi pool tundi hiljaks ning seejärel pidime peaaegu kolm tundi ummikutes istuma, sest KÕIK tahtsid randa minna. Kuid pärale me jõudsime ja sain isegi varbad vette pista. Kuna sellel tädil tuli peaaegu kuue auto jagu sugulasi kaasa, siis oli neil kõvasti süüa ka ning sain enne vee katsumist kõhu korralikult aasia toitu täis pugida.

68881095_417109652258074_4352150550708486144_n69237363_382611249355323_6907660099032973312_n69264610_701026826988589_6468942809087868928_n69471718_952083791794002_5605525048241684480_n69514038_2420789364857196_5557675904223674368_n69589691_431233874412339_6026624459648008192_n
Tagasiteel lasin neil Shanonit kuulata ja viimase lauluna lausime kõik Whami “Last Christmas”-it. See oli väga tuus!

Lõpetuseks jagan Sinuga ühe kummitusloo, mis meile ummikus istudes räägiti. Nimelt on Blackburnist Prestonisse sõites üks teelõik, kus väidetavalt kummitas. Kunagi aastaid tagasi oli üks naine tahtnud abielluda oma kaaslasega ning ta isa ei lubanud, ei kiitnud heaks. Pärast pikka veenmist ütles tolle naise isa, et hea küll, näita mulle oma peigmeest. Teel siis selle naise juurde sattus see peigmees avariisse ja suri. Autos oli peale tema veel pakistanist pärit moslemi mees, kes oli autojuht, ka tema sai surma.

Kuna see naine oli siis nii muserdunud ja õnnetu, otsustas ta endalt elu võtta ning sellel teelõigul ta siis kummitas. Sihtgrupiks pakistanist pärit mehed, sest ta süüdistas seda autojuhti ning haus kättemaksu. Legendid räägivad, et ta pidavat ootamatult teele ilmuma ning selletõttu siis autojuhte ehmatama nii, et nad kaotasid juhitavuse.

See tädi, kes meile selle loo rääkis ütles, et väga paljud on selle naise kummitust näinud ning väga palju pakistanist pärit mehi on sellel teelõigul avarii tõttu surma saanud. Tema teadis täitsa mitut näiteks. Muidugi lõppes lugu sellega, et terve rühm moslemeid oli sinna lõigule läinud palvetama ning pärast seda pole kuuldavasti selle naise kummitust enam näha olnud ning ta ilmselt puhkab rahus.

Posted in EVS

Aklimatiseerumine- nädal 32

Mingi määramatu ajaühik tagasi vahetasin sõbraga paar lauset ja ta kasutas seda sõna mu pealkirjas kirjeldamaks oma puhkuse lõppu ja tööle naasmist. Mulle meeldivad huvitavad sõnad ja selle tiitli võiks “aklimatiseerumisele” anda küll. Huvitava sõna tiitli siis. Egas’ teisiti ei saakski seda nädalat nimetada, sest selle aasta suur projekt “Junior Jam: Summer” on nüüd läbi. Kolm nädalat laste kantseldamist on seljatatud. Uskumatu. Tagasi rutiini.

Esmaspäev oli meil ka vaba, usu või ära usu, lausa kolmas päev järjest. Ise arvan muidugi, et eks see sellepärast anti vabaks, et moslemitel oli jälle mingi Eid ja seekord siis selline, kus nad teoreetiliselt peaksid loomi ohverdama jne. Küsisin isegi täitsa mitmelt inimeselt, et kas nad ka ohverdavad. Enamik vastas jaatavalt, aga et kannavad raha kuskile vaesesse riiki, kus siis ohverdus toimub ja siis sealsed vaesed saavad seda looma süüa vms. Mulle natuke tundub tobe, eriti kui ma mõtlen, et maailmas on ju miljoneid moslemeid ja kui nad järsku kõik ohverdama kukuvad, ma ei tea. Julm tundub.

Mis sellest enam. Sain esmaspäeval kõigi enda asjadega järjele. Olin oma journali natuke hüljanud, sest ma lihtsalt ei jaksanud sellega tegeleda. Iga pühapäevane eesmärk oli saada oma blogiga ühele poole, kuid mõtlesingi, et mul ilmselt tuleb ka aeg, mil oma päevikuga järjepeale saan. TULIGI! Sellega ma siis enamasti tegelesingi. Kuigi kui ma aus olen, siis ma otseselt ei tundnud küll, et mul oleks kolm vaba päeva olnud. Läks lausa kiiremini kui tavalised kaks.

Teisipäeval arvasin rumalalt, et jätkub sama graafik nagu enne toda suveprogrammi, noh see kella 12st 20ni, kuid ei. Sain hommikul teada, et oleksin pidanud kell 9 kontoris olema. Õnneks saan üldiselt üsna sivalt valmis ja seega jäin ainult tunnike hiljaks. Mul olid hommikuks nii suured plaanid! Mis seal ikka. Eks see infosulg ole vast tavaline nähtus. Ahjaa, tegin ühe töönädala alguse selfi ka. Leian, et tabasin üsna täpselt, mida ma tundsin. Haha.

69539700_2367832723487112_7849621533138878464_n
Kontoris saime kõvasti koristada ja pesta. Kõik mängud ja vahendid, mida lapsed kasutasid oli vaja üle pesta. Seega ennelõunane aeg läks kõik selle alla. Eks natuke sain siin-seal koristamist lõpetada ka pärastlõunal. Pidin ka meie ühise “päeviku” ajaga kaasa viima, seega kirjutasin seda ka. Jäin lausa hilinemise pärast tund aega kauemaks kontorisse, sest ma tundsin, et nii on õige. Jäin hiljaks ja seega teen aja tasa.

68408183_316924779079801_8529977939469533184_n
Kolmapäeva hommikune vaade tundus hall ja kartsin, et ees on ootamas üks nüri päev. Sõin tuimalt oma putru ning luristasin kohvi. Olen vist kolm nädalat nüüdseks kohvi ilma suhkruta joonud ja pole veel ära harjunud. Midagi oleks justkui puudu. Kuid ehk järgmisel nädalavahetusel saan lajatada infoga, et nüüdseks olen harjunud. Elame põneval ajal! Kas Sigrit harjub suhkruvaba kohviga ära? Jäägem lainele! Loomakliiniku järgmises osas näete.

Saime igastahes Suurelt Bossilt sõnumi, et kuna Boss Tädi kukkus ja tegi põlvele viga ning uus vastuvõtu tädi on haige, siis pole kedagi, kes kontori avaks, kuna ta ise läks puhkusele. Seega polnud vajadust kontorisse minna. Küll aga saime tohutu nimekirja erinevatest ülesannetest. Pidime nimelt kirjutama neli erinevat ülevaadet/arvamust Junior Jamist (2x 3 A4 ja 2x 1 A4), seejärel viima selle ühise “päeviku” nö tänasesse päeva ja lõpetuseks koostama nimekirja teemadest, mida soovime Boss Tädiga uuel ülevaate miitingul rääkida.

Tegin endale suure tassi kohvi, kaevasin välja oma sülearvuti ning seadsin end laua taha Elmari saatele sisse. Siiani üks mu lemmik tööpäevi. Nii mõnus oli omas mullis istuda ja lihtsalt kirjutada. Lisaks oli see veel minu stiili kirjutamine, sest sain arvamust avaldada. Kellele siis seda ei meeldiks teha? Muidugi pidin jääma viisakaks, kuid ma ei pannudki tähele kui kell juba pool viis oli. Lõuna tegin ka ainult 20 minutit.

68952592_456733704915947_285475459574005760_n
Õhtul jutustasin natuke venna ja ta elukaaslasega ka. See oli igastahes väga tore.

Neljapäev oli taaskord väga sombune. Mul oli tunne nagu kõik päikesepaistelised päevad oleksid otsas ja nüüd lihtsalt tuleb vihmaga hakkama saada. Mitte, et ma kurdaks. Ei. Ma ei kurda kunagi vihma üle.

Saime Aleniga uue ülesande. Pidime koostama hakkama infopakke meie siinse elu kohta. Ehk siis, pidime kirjutama, mida näiteks meelespidada siia kandideerimisel. Lisaks muidugi, kuidas on kodustest eemal olla, mida kaasa pakkida, kuidas tundub Blackburn kodulinnana, mis on kontori reeglid jne, jne. Ühesõnaga väga mahukas töö.

Sain pärastlõunal muidugi vastuvõtus ka olla. Ahjaa, sellega oli selline naljakas lugu, et tsekkisin kiirelt telefoni ja siis Suur Boss kohe kirjutas: “Mis Sa kasutad vastuvõtus telefoni või?” Muidugi ausalt vastasin, et kasutasin jah. Sellepeale sain kohe vastuse, et minus oldakse väga pettunud ja see vastuvõtu tädi sai meili, et ta mul silma peal hoiaks. Haha, nagu oleks kommi näpanud või midagi.

Reedel hakkasimegi selle infopaki projektiga kohe pihta. Võtsin oma läpaka ja kõvaketta kontorisse kaasa, sest olen siin olles päris palju pilte teinud ning siis sorteerisin neid ja otsisin sobilikke, mida selles projektis kasutada. Leppisime kokku, et Alen kirjutab tekste ja ma otsin pilte ning hiljem ma siis lisan omapoolsed kommentaarid jne. Tundus ideaalne plaan. Muidugi ma ei arvestanud sellega, et ma oma kommentaarideni ei jõuagi, sest pean tolle paksu horvaatia kuti lauseid parandama. Mitu tundi parandasin. C-level inglise keel, my ass. Ausalt.

Paar tundi enne koju minekut otsustasin, et mind lihtsalt ei koti ja teen, kuidas saan. Kui keegi midagi etteheitma hakkab (mis täitsa võib juhtuda), siis ütlengi, et ma ei ole süüdi, et ma nii tark olen ja leian, et teiste paska ümber pean tegema. Haha. Pluss, olin mega tubli ja suutsin väga edukalt vältida tervet kastitäit šokolaadimunasid. No vaata neid!

69155192_362202471355887_8453811809781022720_n
Kuid kuna ma ikka olin veidike tige ka ja ma ikkagi üksi pubisse ei lähe, siis läksin ja ostsin endale hoopis jäätist. Muide see kutt ütles, et tal on täitsa savi, et ma seda kõike ümber teen, peaasi, et valmis saab. Hah. Mul oleks oluliselt lihtsam olnud kõik täitsa nullist ise teha. Õnneks muidugi oli reede ja seega lülitasingi end kõigest välja. Sõin oma toas jäätist ja vaatasin juutuubist videosid.

Laupäev oli väga vahva päev. Mitte, et ma väga produktiivne oleksin olnud, kuid ma tegin endale kerge spa päeva. Kuna olin peaaegu terve päeva oma toas, siis Alen muidugi käis paar korda küsimas, kas minuga on kõik korras ja, kas ma olen elus. Pidin igakord talle vastama, et ei, ma surin ära vahepeal. Mõtlesin, et järgmine kord ma vastan, et ma pole siin olnudki ja ma olen ta ettekujutluse vili või siis, et olen hoopis hologramm.

Palju on olukordi, kus kellegagi vesteldes mulle mainitakse, et ma olen veider või imeliku huumoriga või siis ma ei saa jagada teemasid, mis on mulle huvitavad, sest need on “nõmedad.” Otsustasingi siis lihtsalt võtta selle päeva ning olla enda seltskonnas.

Pühapäev on natuke sama rada läinud. Olen küll pidanud paar tunnist telefonikõne, kuid ei lasknud kellelgi endale öelda, et ma veider olen. Ma olen küll veider, ma ei vaidle vastu, kuid vahel tahaks vaheldust tead. Haha. Ühesõnaga, tänane päev on olnud väga asjalik. Ärkasin üsna varakult, vaba päeva kohta, ning enne lõunat olin hommikusöögi ära söönud, pesu pesema pannud ja pikal jalutuskäigul käinud. Siis muidugi panin pesu kuivama ja tegin lõunasöögi ning nüüd kirjutan blogi. Vahepeale muidugi need kõned ka, 3 tükki. Igaüks üle tunni. Mul need tasuta minutid. Võiksin end haigeks lobiseda. Avastasin, et Dorinal on väga eestimaised väiksed rätikud.

69031474_2414380785506102_468090502562971648_n
Ma ei tea, kas ma olen maininud, aga selles pargis, kus ma koguaeg jalutamas käin ja partidega kurje plaane haun (mitte mune, et asi selge oleks), on paar üsna suurt papagoi puuri. Oli täna igaljuhul meeles neist pilti teha.

68738594_2396644987048075_8469476818229919744_n69309189_2372552422837037_1743344817632444416_n
Eks suureks põhjuseks, miks ma otsustasin õue minna, oli see, et päike paistis ning mul oli tunne, et see on siin viimane kord, mil ma päikest näen. Okei, ma ei taha nüüd dramaatilisena kõlada, kuid mõtlesin igastahes, et igaksjuhuks pean minema.

sugis

Ilmselt on mu postitus üsna hüplik ja seosetu, kuid kannata ära. Ma annan endast parima. Haha.

Posted in EVS

Junior Jam: Summer 3/3- nädal 31

Olen oma asjadega graafikust täitsa maas. Eks see ole see kui kolm nädalat järjest kurnatud oled, ma arvan. Kõlaks nagu loogilisena. Kuid saigi läbi! SUUR PROJEKT! Mul on väga hea meel ja ma ei suuda uskuda, et JUBA ongi kõik. Sealsamas, kui ma esimesele nädalale tagasi mõtlen, siis tundub see ilmatuma kaugel.

Nädal algas siis teadusega. Algselt pidin oma katseid tegema kolmapäeval, kuid erinevate asjade kokkulangemise tõttu pidin selle esmaspäevale tõstma. Mul muidugi selle vastu midagi ei olnud, sest nii saingi oma asjadega kiiremini ühele poole. TEHTUD eksole. Kava oli siis selline, et alguses näitasin kõik järjest ette ja siis lapsed said väikestes gruppides mõned ise järgi proovida. Katsed siis. Alustasin elevandi hambapastaga, mida me otsustasime, et lastel teha ei lase. Kuid klassikaline mentos cocasse oli neil kastetada küll. Lisaks veel vee, õli ja toiduvärviga tehtud laavalamp ja näiteks ka vikerkaare piim. Üks laps isegi küsis mu käest, kas ma eestis töötan teadlasena. Luban Sul natuke naerda nüüd.

Said naerdud?
Vaata paari pilti.
67614027_2466776660047361_7580692310518661120_n68378238_2466777220047305_4467385515397611520_n

Nii, teisipäeval oli tuletõrje depoo külastus. Meile tehti ringkäik ja räägiti tuleohutusest. Lisaks said lapsed voolikust veelaskmist proovida, mis tundus täitsa tore. Hiljem oli neil lihtsalt mänguaeg. Õues olid õuemängud ja sees sai näiteks joonistada. Sa ei kujuta ette kui palju ma nende kolme nädala jooksul erinevaid kaarte ja pilte sain!

67786932_2466763023382058_5332481487470067712_nSain teisipäeval teada ka selle, et olen oktoobris minemas Birminghami mid term trainingule. Lootsin tegelikult sinna oluliselt varem minna, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Eks see tekitas natuke probleeme ka, see trainingu nimekiri, aga suutsin rahulikuks jääda ja mitte närvi minna. Hoolimata sellest, et mu peale karjuti, siis isegi nutt ei tulnud kurku.

Kolmapäev oli küpsetamise päev. Olin selle toreda farmitädiga juhtimas workshopi müslibatoonide teemal. Appi, mitu minutit mõtlesin, kuidas tõlkida granola bar. Hah. Ühesõnaga, õpetasime lapsed neid tegema ja pean ausalt tunnistama, et need tulid päris head. Natuke tervise teadlikust ka neile. Lapsed ju tahavad ainult šokolaadi küpsiseid teha. Kuigi nad said neid ka teha. Suur küpsetamise päev nagu ma juba mainisin. Pole ime, et ma paksuks läinud olen, haha.

Vähemasti ma käisin õhtul natuke jalutamas.

Neljapäev oli siis nö Junior Jami lõputseremoonia. Käisime siis lastega linnavalituses uue linnapeaga tutvumas. Jagasime sertifikaate ja tegime pilte. Kui linnapea pidi oma järgmisele kohtumisele minema, siis kasutasin juhust ja istusin ta tähtsale toolile ning sain ambassadoridega natuke pilte teha.

Kui Youth Actionisse tagasi jõudsime, siis said lapsed endale näomaalinguid lasta teha ning ma sain nendega õues mängida. Pärast koristamist oli meil veel üks väike draama, aga pole hullu. Panen kõik selle arvele, et meil on pingelangus ja närvid krussis. Kui mina tavaliselt sellisel juhul sulgun endasse ja kedagi näha ei taha, siis mõni teine tahab kõigi ees karjuda ja pisaraid valada. No laskem siis, sest sõna vabadus.

Meil oli tööl üks tädi, kes igal esmaspäeval meile süüa ostis ja siis hommikuti vastuvõtus oli. Muidu üsna tore tädi, aga vahel natuke liialt klatšihuviline. Ta teatas igastahes nädal tagasi, et vahetab töökohta ning siis me tähistasimegi ta viimast päeva ja 20ndal augustil tulevat sünnipäeva. Me reedeni oodata ei saanud, sest me siis oleme lastega terve päeva väljasõidul.

68265941_730510934074123_642138026394255360_n

Reedel oli vara äratus, sest pidime juba kell 8 olema kontoris. Ees oli ootamas tund aega bussisõitu sellisesse lõbustusparki nagu Gulliveri maailm. See on siis mõeldud lastele, seega midagi hirmsat polnud. Lapsed olid jaotatud väikestesse gruppidesse ning seega saingi enda vastutada neli last ja ühe noore vabatahtliku. Otsustasime tolle noore tüdrukuga, et käime lastega kõik atraktsioonid kaasas. Mini inimesed olid mega õnnelikud ja rahul ning minu grupp veel uhkustas kõigi teiste ees, et neil olid kõige lahedamad grupiliidrid (mina ja too neiu siis), sest me käisime nendega KÕIK asjad kaasas. Vot. Ja me kõik magasime bussis tagasi teel.

Õhtul tegin lühikese videokõne Marguse ja Siimuga ning siis vaatasime Dorinaga netflixist Tarzani filmi. Küll oli hea mõelda, et Junior Jam on nüüd läbi ja ees kolm vaba päeva!

Laupäeva hommikul jooksin korra postkontorist läbi ja siis sain oma mentoriga kokku. Ta ikka suudab igakord jätta mulle tunde nagu oleksin üks suur kohustus. Näitasin talle oma väikeste reiside pilte ning nii kui tund aega täis sai, mainis, et võiksime nüüd laiali minna ja siis kuu aja pärast kohtuda. Hea küll. Mainin siis uuesti, et saan vähemalt tasuta kohvi.

68360626_1845273498951776_293503917386366976_n
Vaheapeal oli kõvasti vihma sadama hakanud, seega sain kohvikust koju joosta. Kuigi ma olen tegelikult täitsa rahul, et vihma sajab. Need paar kuumalainet, mis siit üle käinud on, mulle üldse ei istunud. Olen ikka lumeinimene. Muide, ma tegelikult tean, et neil järgnevatel piltidel väga ei paista, et vihma sajaks, aga tegelikult täiega sadas.

68752364_515966462493592_7136384691141083136_n68903486_360148398237370_6966045583807086592_n
Jõudsin teha ka ühe korraliku uinaku ja niisama vedeleda. Vaatasin ära tohutu portsu juutuubi videosid ja käisin õhtul Aleniga poes kaasas, et vähemalt mingisugunegi liigutamine kirja saada. Leidsin kõõrdis pilguga Kapten Ameerika nuku, mille üle tükk aega itsitada sain. Lisaks muidugi sain oma laheda nokamütsi ka õue viia. Olen selle üle väga rahul.

Tänasel pühapäeval otsustasin oma kuhjunud kohustustega tegeleda. Suutsin ära kirjutada kahe nädala jagu journalit ja isegi blogi sain lõpuks kirjutatud. Sorteerisin külmkapis natuke juurvilju ja käisin isegi tunnisel jalutuskäigul. On rõõm mõelda, et homne on ka veel vaba.

Posted in EVS

Junior Jam: Summer 2/3- nädal 30

Hetkel on selline tunne nagu oleks just pikalt jooksult jõudnud ja nüüd tekkis hetk maha istuda. Üritan oma hinge kinni püüda (catch my breath) ja siis kirja panna, mida see uskumatult veider nädal endas sisaldas. Sain ilmselt tunda tundespektri kõiki külgi. Kui seda nüüd lahti seletada natuke, siis ühel päeval olin mures iga järgneva sekundi pärast ja teisel päeval nautisin iga hetke. Lisaks sain kõvasti naerda ja ühel õhtul isegi tönnisin natuke. Kõike, reaalselt, nagu Santa Barbara.

Alustame siis esmaspäevast, mis üldiselt vist on nädala algus ning tihtipeale on see “sinine” päev ka oma kurikuulsuse vääriline. Ma ei oskagi öelda, kas asi on platseebos, ootadki natuke, et läheks midagi pekki et, siis saaks sügava ohke saatel “esmaspäev” öelda. Lastel Junior Jamil oli karjääride temaatiline päev ning minu arust oli see päris igav. Kuna muidugi selle kõige organisaatorile juhtide poolt midagi ei öeldud, siis mis minagi vingun eks. Sain kõigile võileibu teha ja ei jõudnud ära oodata, mil see päev kord läbi saab. Sinine on mu lemmik värv muidu.

Õhtul vedasin end taas parki jalutama ja rääkisin Veelikaga pikalt juttu. Kas peaksin siinkohal mainima, et rääkisin juulikuus telefoniga üle 30ne tunni? Okei, igaksjuhuks ei maini. Tegin pargis ühe pildi ka, seekord mitte partidest ning ületee kiriku jäädvustasin ka üle pika aja oma telefoni.

67512121_1305994402909521_1643900368926539776_n68451992_929238214083995_4937296147791216640_n

Teisipäeval said lapsed laavakooke küpsetada ja õunapalle veeretada. Mina pidin olema mängutoas, mis on mu kõige vähem lemmikum positsioon junior jamil, sest nad lähevad seal tavaliselt hulluks ja korraldustele ei allu. Kuid kuna ma praegu seda siin kirjutan, siis JÄIN ELLU!

Sain ka teada, et mu organisatsiooni esindaja pidi tulema teisipäeval Blackburni. Olin väga elevil ja tahtsin temaga kokku saada. Pärast tööpäeva võtsingi ette teekonna Darwenisse. Okei, selgitan natuke. Youth Actionit oli oodata külastama 6 (?) külalist erinevatest partner organisatsioonidest, et näha, kas siia on mõtet saata veel vabatahtlike ja, mis siin üldse toimub. Kohale tuli lõpuks neli. Tahtsin väga mõne eestlasega istuda teineteiselpool lauda ja kohvi juua. Igaljuhul pidasin Corneliaga (see eesti neiu, kes siia tuli) lühikest meili vestlust ning otsustasin talle hotelli külla kõndida. Millegi pärast olid nad majutatud umbes viie kilomeetri kaugusele kesklinnast ja üritasin sihtida end selleks ajaks, mil ta ilusti check ini on ära teinud ja ehk ka end natuke värskendada jõudnud.

Lõpp kokkuvõttes kõndisin siis natuke üle tunni sinna, tegin lisaks veel teise tunni Darwenis aega parajaks (sest nad väidetavalt pidid startima lõpuks hoopis pool 8), ootasin pool tundi hotelli kõrval ja siis otsustasin vihmas koju tagasi kõndida. Hah, olin pehmelt öeldes pettunud, kuid rõõmsalt poolelt pean mainima, et sain kirja 25 000 sammu.

Mu vihast selfit on instavipid muidugi juba näinud, aga mis siis. Teisel pildil on mingi kirik Darwenis. Täitsa kiriku moodi ju.

67775091_325219578186323_287636266210557952_n67974963_656338474880537_3481812721375117312_n
Töönädalat poolitav päev oli teaduse päralt! Ehk siis olin mina juhtiv töötaja, oi, ma tahtsin öelda juhtiv vabatahtlik! Või kas ikka tahtsin? Hommikul kontorisse jõudes olid seal need külalised ning peale kiire tervituse mul polnud kahjuks võimalust nendega pikemalt juttu puhuda. Pidin laste jaoks lima ja suhkrukristallide tegemise vahendid valmis panema. Lima siiski välja ei tulnud ja kristallide saatuse saan teada uuel nädalal, sest need “kasvavad” päris pikalt. Poole sessioni pealt saadeti mulle kaks külalist laste sekka, üks kutt Marokost ja üks neiu Lätist (elab Türgis), kahjuks Cornelia minuga ühte tuppa ei saadetud.

Kui lapsed koju läksid ja meil koristatud sai, siis ma natuke lootsin, et ehk saan nüüd eesti keeles näost näkku juttu puhuda. Valesti lootsin ning mulle ja Dorinale laoti terve virn erinevaid ülesandeid, millega meil läkski kenasti viieni ja siis saime läbi paduvihma koju kõndida. Ainuke vabatahtlik meist kolmest, kes sai nende külalistega tutvuda, oli Alen. Arutasimegi kolmapäeval Dorinaga, kuidas meil on sellest hullult kahju, sest ega meil siin pole väga võimalust kellegagi tutvuda. Ma võin isiklikult öelda, et ma olen üritanud küll, aga täitsa lambist suvalise inimese juurde tänaval ei lähe ka, et paluda, et ta mul siin sõber oleks, haha.

67580896_583578038715021_8877977368275189760_n

Neljapäev oli üks haige päev. Käisime lastega Manchesteri teadusmuuseumis, mis ise enesest kõlab väga lahedalt, kuid kui Sa pead jälgima, et lapsed ilusti kõnniks ning keegi auto alla ei jääks, siis oli päris hirmus. Muidugi ka see, et me sinna rongiga läksime. Päev algas kell 8 seekord ja lõppes kell pool kuus õhtul. Olin koguaeg mures, et mis siis saab kui kellegagi midagi juhtub, sest meil oli kaasas 29 last. Meil olid muidugi abis ka terve ports ambassadore, kuid kuna nad tulid meiega kaasa pigem niisama chillima ja snapchati stoorisid tegema, siis ega neist väga kasu ei olnud.

67472897_1646917512107942_2900782841128288256_n67642248_357616391832392_73671754416914432_n67650931_733347283752133_4491287248918020096_n

Muuseum ise tundus muidugi lahe, nii palju kui ma näha jõudsin. Lisaks sain LÕPUKS Corneliaga ka juttu puhuda. Olin tegelikult sellele juba käega löönud, sest tunduski, et neil on graafik nii tihedalt täis topitud, et ega vabatahtlike endiga neile kohtumiseks võimalust ei antud. Kuna nad siis meiega Manchesteri kaasa tulid, siis saime natuke raudteejaamas ja hiljem tagasisõidul jutustada. Leppisime ka kokku, et kuna neil pidi olema ees ootamas taaskord mingisugune õhtusöök, aga enne seda on paar tundi vaba aega, et siis lähme koos kohvi jooma.

Muidugi sain pärast teada, et nad siiski viidi hotelli tagasi (ja mul poleks aega olnud sinna seekord kõndida), seega ega tegelikult tundus, et tehti kõik selleks, et me ei saaks kohe kuidagi midagi koos organiseerida. Suure saladuskatte all pean ütlema, et me leidsime viisi, aga ma ei taha sellest praegu rääkida. Parem panen paar pilti sellest, kuidas Dorinaga keset ööd jalutamas käisime.

67503907_958797267796232_2562622112950910976_n67553202_528934164543795_2721064126515249152_n

Kui reede hommik lõpuks kätte jõudis, siis ma ei suutnud seda ära uskuda. Okei, see oli küll nüüd üks veider lause, kuid nii ma mõtlesin. Junior Jamil oli üldiselt õnneks üsna lihtne päev, sest üks lahe tädi Kim tõi lastele näitamiseks lamba ja umbes 20 tibu. Lisaks istutasime maitsetaimi ka. Pärast lõunal olin kahjuks jälle mängutoas ning mina olin uskumatult väsinud ja lapsed lõpmatult energilised. Pluss, suurest heatahtest saatis Suur Boss meid pool tundi varem koju.

67775654_352341355685213_3598640397376552960_n

Õhtul käisime Dorinaga poes, et raske nädala lõpu puhul end millegagi premeerida ja siis hiljem Netflixist filmi vaadata. Ma igaksjuhuks mainin, et ma siin käingi linnas nagu viimane kalkar, sest suva ju. Kui ma kolme kuu pärast Eestisse tagasi tulen, siis ma ei pea neid inimesi siin ilmselt enam kunagi nägema, seega keda huvitab, kas ma olen poes oma veidrate dressipükstega või mitte?

 

Hoolimata sellest, et ma olin/olen sellest nädalast kuuni ja tagasi väsinud, ärkasin ma laupäeva hommikul ikka enne kaheksat üles. Vaatasin tükk aega lage ja, siis leidsin, et me peaks Dorinaga pühapäeval Liverpooli minema. Kahjuks mulle meenus ka, et tal on pühapäevaks plaanid. Seega tsekkisin rongipiletite hindasid ja jõudsin järeldusele, et me peaks KOHE Liverpooli minema.

Ajasin ta oma sõnumitega üles ja käisin kiirelt kaubamajas endale jalanõusid ostmas. Ahjaa, uued sokid ostsin ka. Tegin pildi sellest, kuidas ma oma sokke peale ostmist õigetesse paaridesse sätin.

67556685_482393452335282_8456476020944404480_n

Kell 11 läks meil siis rong ja pool 1 olime Liverpoolis. Võtsime alguses suuna Alberts Docks’ile. Pean tunnistama, et taaskord tuleb mul oma UK linnade top nimekirja muuta ning Liverpool sinna esikohale panna. See on nüüd küll linn, kuhu ma vähemalt korra tahan kindlasti tagasi minna!

67488972_974612739543388_2502585230431354880_n67500903_484748522315853_6650573595896446976_n67738824_2925159337557140_4437477802689691648_n68442456_490892574803463_5461304676416749568_n
Alberts Dockile jõudes me seal esialgu väga ei tuuritanudki, vaid võtsime suuna Liverpooli muuseumile, mis seal samas oli. Ma küll ei ole väga muuseumide fänn, kuid otsustasin, et võin sinna ju Dorina pärast minna. See oli õige otsus! Sest muuseumi viimasel korrusel oli Yoko Ono ja John Lennoni temaatiline näitus. Seal oli mitu tuba, kus sai näiteks nende muusikat kuulata. Ühes toas sai laulda karaoket ja siis tegime Dorinaga ka oma etteaste. Seega, kui paljud saavad öelda, et nad on muuseumis karaoket laulnud? Looks oli “Imagine” muidu.

67496968_665270007326743_1987530231149232128_n67641563_501102147308024_1699812669797695488_n67799013_400886600542450_9154354725611634688_n67949606_389520415035460_1132346395055882240_n
Pärast muuseumi külastust käisime siis lõpuks ümber Alberts Docki ka. Mul on väga heameel, et Dorina viitsis minuga jalutada igalepoole. Käisime isegi suveniiripoes Lennoni stiilis prillidega selfisid tegemas.

67604034_1490880931051248_1010493633087930368_n67714376_927213764320074_4459594491967307776_n67810545_379424585990920_652918566105907200_n

Sealt edasi liikusime Liverpooli katedraali juurde. Olin hommikul natuke kodutööd teinud ja valmis uurinud, mida kindlasti vaatama peaks ning see katedraal oli seal täitsa esindatud. See oli küll kohutavalt suur, aga mitte nii lahe kui Yorki oma. Kaua me seal ei olnud, sest Dorinal suri telefon ära ja seega läksime kohvikusse, et ta saaks seda laadida. Muidu poleks oluline olnud, aga meil on tavaliselt rongipiletid telefonis.

67779846_1097663463778257_5869865368889065472_n67614028_922298734769338_6894069534018240512_n
Kuna me seal väga kaua istuda ei tahtnud ja nii kui Dorina telefoni aku sai piisavalt täis, otsustasime edasi kolama minna. Olin välja guugeldanud, et Liverpoolis on selline lahe linnaosa nagu Baltic Triangle (Balti kolmnurk), mis on ilmselt tänavakunsti meka ja seal viibides oli tunda ka sellist hipilikku vaibi. Näiteks oli paarile puule soojendavad “tekid” ümber tehtud. Seega emale väike idee kui sokke enam kududa ei viitsi.

67889431_381804002480260_1374691505280647168_n

Põhipõhjus, miks me sinna üldse minna tahtsime olid ühe sinised suured joonistatud tiivad. Lisasin nendega pildi ennist instagrami. Kuid lahedaid pilte oli seal palju. Näiteks üks lahe pilt biitlitest. Lõpuks oli igastahes väga kahju Liverpool seljataha jätta ja Blackburni poole tagasi liikuma hakata.

67644491_2323570404425174_5647748652685328384_n67756130_2578278908882320_5359007098115981312_n67627999_2368474563246241_75688636699377664_n
Ma olen väga rahul, et lambist sellise väikse tripi ette võtsime. Arutasimegi tagasiteel, et kui rohkem raha oleks, teeks selliseid sõite tihedamini. Kindlasti lähme Liverpooli tagasi ka! See on nii seda väärt!

Mis nüüd pühapäeva puutub, siis leian, et võin vabalt mitte midagi teha! Okei, tegelikult peaks jälle pesu pesema ja kuna ma nüüd blogiga kenasti ühele poole saan, siis pean oma journali ka ära kirjutama. Mulle meenus, et ma eelmine nädal sinna ei kirjutanudki, seega saan lausa kaks nädalat sissekanda.

Mõnusat nädalavahetuse lõppu!

Junior Jam: Summer 1/3- nädal 29

Kuna ees oli ootamas siin oldava aja suurim projekt, olin esmaspäeva hommikul üsna ärevil. Olin muidugi enda poolt andnud kõik (taheti tegelikult isegi rohkem, kuid see pole ju enam füüsiliselt võimalik), seega tegelikult midagi hirmsat tulla ei saanud. Istusingi esmaspäeva hommikul voodiserval ja ohkasin sügavalt. Mitu korda.

67108547_440448433466571_438568065601372160_n

Ma vist seda mainisin, et pooled ideed, mida me selle suveprogrammi jooksul lastega ette võtame, on minu geniaalsused. Seega algaski kogu värk pihta Juunior Olümpiaga. Ma arvan, et super lahe idee. Haha. Kes see ikka koera saba kergitab kui… või kuidas see oligi eks. Esmaspäeval oli meil avatseremoonia. Mis tegelikult tähendas seda, et lapsed pidid individuaalselt valima riigi, mida nad eelseisva nädala jooksul esindada tahavad. Eestit kahjuks ei valinud keegi. Seejärel joonistasid nad endale lipud ja aplausi saatel sai iga laps teha auringi.

Teisipäeva hommikul käisin kõigepealt kontorist läbi, et kaasa haarata prügikorjamisnäpits, isver, ma ei tea, kuidas selle asja nimi on eesti keeles. Litter picker ühesõnaga. Läksin parki, et ette valmistada spordipäev. Usu või ära usu, aga see oli otsast lõpuni minu planeeritud. Kaheksa erinevat spordiala, millest reaalselt jõudsime ära teha viis. Eks muidugi oli uskumatult palav ka ja lapsed väsisid kiiresti.

67408307_305645503551182_8894318499065757696_n

Meil vabatahtlikel vedas isegi natuke ning suveprogrammi jooksul me ambassadoridega tegelema ei pea. Mitte, et meil nende vastu midagi oleks, aga arvestades kui väsitavad on tunnid lastega, on tore õhtuti puhata. Otsustasimegi teisipäeva õhtul Dorinaga teha väikese “romantilise” õhtu ning tegime natuke snäkke ja jõime õunamahla. Oleks muidugi küünla ka veel põlema võinud panna. Lihtsalt nii meeleolu loomiseks.

67928501_1081560612038525_729550798530281472_n

Kuna füüsiliste aladega päev meil oli, siis otsustasime, et peame ka midagi välja mõtlema nendele lastele, kes spordis nii tugevad ei ole. Seega oligi kolmapäev nö mõtteolümpia. Teemaks oli elusuuruses lauamängud. Oh, kolmapäev oli veel rahulik!

Neljapäeval oli suur rõhk mängimisel. Vahepeal käisime tunnikeseks lastega võitluskunste õppimas, kuid enamasti siiski oli neil vaba aeg ning midagi konkreetset planeeritud polnud. Tooksin välja, et neljapäev oli siin selle nädala kõige kuumem päev. Igakord kui õue läksin, olin veendunud, et süttin lihtsalt põlema. Õnneks nii ei juhtunud.

Pärast laste koju minekut pidin hakkama uueks nädalaks teaduskatseid harjutama ning nagu me teada saime, ka ühte presentatsiooni tegema. Kõigepealt esimene pool mu eelmisest lausest- ma olen KINDLASTI seda maininud, kuid ma pidin lastele teadusteemalisi päevi planeerima ning olin välja vaadanud mõned katsed, mida ma siis katsetama pidin. Lause teine pool vajab natuke pikemat selgitamist. Niisiis. Uuel nädalal tulevad siia külalised Euroopast. Suurele Bossile meeldib tegelikult öelda, et külalised üle Maailma. Neid huvitab, kuidas meil siin läheb ja me saime ülesandeks neile kolmepeale üks presentatsioon valmis teha.

Jagasime siis teemasid ning pidime tunnikesega saama toore kavandi paika, et see siis Suurele Bossile ette kanda. Asi muidugi kujunes välja selleks, et ta sai meile natuke jälle puid alla panna, aga mis seal ikka. Saime ka teada, et valmis peab see presentatsioon olema järgmiseks hommikuks.

Läksin reede hommikul kontorisse kella kaheksaks ja sain oma osa ilusti valmis. Lastele jagasime medaleid ja sain kõvasti sulgpalli mängida. Tundus, et need mini inimesed jäid rahule ja ka bossid väga midagi halvasti ei öelnud. Pärast sain veel paari katset proovida ning vahetult enne kui koju hakkasime minema, saime Dorinaga teada, et Alen on oma projektiga hädas. Tal oli ÜKS päev planeerida ning sellegi tegi ta väga kehvasti ning siis lõpuks olimegi kontoris kella seitsmeni, et aidata tal asju korda saada.

Täitsa õhtul käisime Dorinaga poes, et natuke snäkke osta ja lihtsalt Netflixist filmi vaadata.

Laupäeval sadas vihma. LÕPUKS OMETI! Käisime Dorinaga kaubamajas chillimas. See siis tähendas erinevate päikeseprillide proovimist, kontsakingades kõndimise proovimist ning kõige tobedama kleidi selga proovimist, mille leida suutsin. Selles pilti ma jagada ei soovi, andke andeks. Vähemalt tänu tohutu suurtele prillidele sain enda tunda kui Audrey Hepburn.

67222845_1590684281066961_7945410165811970048_n67245796_2310057029113825_5437668861501505536_n67294047_2535526070008908_8904757271049797632_n

Õhtu oli rahulik ning pärast kiiret kontoris käiku veetsin ülejäänud ärkvel oleku aja mitte midagi tehes. Sain muidugi suure ämblikuga tutvuda ning seetõttu ka natuke kiljuda.

Pühapäev algas pika nimekirjaga toimetustest, mis tegemist vajasid. Riiete pesemine, koristamine jne. Tegin jälle ise süüa ning tuli täitsa okei.

Okei, nüüd kui olen kiiruga ära kirjutanud kõik, mis sel nädalal tehtud sai, võin natuke üldisemalt kõike kokkuvõtta. Mulle meeldib, et vähemalt see nädal Junior Jami oli kuidagi vabam kui ma siin harjunud olen. Päris palju said lapsed niisama ringi joosta ja mängida ning seetõttu olin ise natuke rohkem momendis ja pean tunnistama, et see nädal läks väga kiiresti.

67137918_2282774341985781_4591152054663118848_n

Posted in EVS