Sobib

Käisin loomaaias täna.
Täitsa vahva oli.
Nägin loomi ja puha.
Vaat, kus lops!

Käisin hommikul trennis ka muidu. Ütleks, et olen täitsa tubli. Riietusruumis jäin ühele kelmika naeratusega aastasele kutile ka silma. Oleks ta 20 aastat vanem ja oskaks paremini kõndida, siis tal ilmselt oleks lööki küll olnud. Tahtis teine mulle kappi ronida, käekotti piiluda ja lõpuks saatis laia naeratusega uksest välja. Juhul kui nüüd küsida tahad, siis ei- bioloogiline kell sellepeale tiksuma ei hakanud ja titeisu peale ei tulnud.

Kui nüüd küsida, et kuidas mul läheb, siis peab ütlema, et täitsa okeilt. Natuke mingisugust stressimoodi looma on kallal küll, aga mitte nii julmalt kui näiteks kuu aega tagasi oli. Hakkab ka laabuma “kõik inimesed on m-id” suhtumine, sest olen täheldanud, et päris kõik ikka ei ole ka.

Reisile tahaks hullult minna, aga pole kahjuks kellega minna. Seega kasvatan natuke mune ja ehk julgen üksi minna. Kuu aja pärast GNR-le lähen küll üksi ja see mind küll ei hirmuta. Kuigi südame põhjast ikka loodan ja uurin, et ehk leian ikkagi mingi viisi, kuidas natukeseks ajaks Eesti tolm jalgadelt pühkida ja minna kuskile ennast leidma.

Loodan väga, et suudan trennidega olla piisavalt järjepidev ja ehk ka arendada mõnda unarusse jäänud oskuse alget. Lisaks võiks kuidagi treenida oma tunnete ohjamist ja nii saada endale üks korralik upgrade peale. Sigrit 2.0 või midagi. Veel bäädääsim kui praegu. Luuletuhinat on isegi paar korda peale tulnud ja paar ridagi olen kirja pannud. Muide, täna peale trenni just peegli ees vaatasin, et kann näeb juba parem välja. Haha.

Igastahes, sel aastal mulle see suvi täitsa istub ja ei kurda isegi palavuse üle. Rõõmuga käin linnas tuuseldamas.

Rohkem nagu ei oskagi midagi öelda.

Advertisements

All at once

Kõigepealt pean mainima, et üleeilne Nickelbacki kontsert oli üldkokkuvõttes mega võimas! Seltskond oli suurepärane ja sai oma hing seest välja karjutud- proovisin laulda ka, aga see mul üsna kraaksumise sarnane.

Laias plaanis oli mul üsna karm nädal. Millegi pärast olen vaimselt/hingeliselt üsna ebastabiilne ning kipun oma emotsioonidega ekstreemsustesse minema. Ma ei saa sinna ise midagi teha ja ilmselt on vaja mõne professionaali poole pöörduda. Ilmselt juhtub see siis, kui ma rikkaks saan, ja rikkaks ma saan. Paraku nii on. Tunne on selline, rikas. Haha.

Alustuseks olin ühte võimast otsust oodanud umbes kaks kuud ning lõpuks ise asja uurima hakates sain teada, et see otsus polnud mind soosiv. Olin tegelikult juba mõtlemisega seal lainel, et Saatus valib seekord minu ja saan ühe suure kogemuse enda “tehtud” nimekirja lisada. Ei läinud seekord nii ja olin sellepärast päris õnnetu. Kuid ma tean, et on uusi võimalusi, seega tehniliselt pole nagu probleemi ju? Kõige veidram kogu selle juhtumi juures on see, et mu esimene mõte oli “KURAT, ma olin ju täiega seda väärt!” Ja ma ei mäleta, mil ma oleks enda kohta nii mõelnud- seega väike kodujooks siit.

Nädala üldenergia oli eelnevalt mainitu tõttu juba selline pisut kehvema poolne. Ma ei tahaks öelda, et halb, sest ei olnud, pigem selline neutraalne. JA SIIS TULI REEDE! Mis on ühtlasi üks karmimaid päevi, mida sel aastal olen läbielama pidanud ja sealsamas üks lahedamaid.

Sain kahte inimest lohutada- või pigem siis muresid kuulata ja anda endast parim toeks olemisel. Nägin juhuslikult eemalt inimest, kelle olemasolu kohta ma ei soovi mitte midagi teada. Olin natuke ühe väikse “peretüli” keskel ja vist keerasin ühe sõpruse pekki.

Aga see Nickelback! No nii lahe!

Igaljuhul, plahvatasin natuke. Silmadest. Pisaraid. Jälle. Ojadena. Miks? Ma ei tea isegi, mis selle esile kutsus. Või õigemini, ma ei mäleta. Ja kui esimene värdjas mööda põske alla voolas, siis pagan, Kraken sai vabastatud! Ma olen üritanud õppida oma neid tundevärke kontrolli all hoidma, aga kui minus on üldse midagi karmi, siis on need mu need tundevärgid. Haha.

Muide, haigeks jäin ka.

Hetkel, peale südaööd, siin arvuti taga istudes, polegi kõige kehvem tunne. Kahjud on juba tehtud ja vaene organism on seda terve päeva kannatama pidanud. Keha puhastab end ja vaim taastab- seega selline värskem värk natuke.

Vaatasin natuke erinevaid spirituaalseid videosid ja momendil olen üsna positiivses punktis. Asjad lähevad nagu lähevad ja kõik teevad rumalusi ning ainus, mida ma teha saan, on end püsti ajada ja edasi minna. Ma olen ainult inimene ja väga tundeline inimene- mõni võiks öelda lausa armas. Haha. Armsalt tundeline. Nutan ja puha. Ilmselt pean leppima sellega, et jäängi oma emotsioonide orjaks, kuid ehk nad tahaks pärast pikki koos veedetud aastaid lõpuks mu sõpradeks hakata.

Ilmselt pole veider, et olen jätkuvalt veendunud käesoleva aasta suurepärasuses.

Pikk jutt lühidalt- kui Sa seda loed, siis ilmselt tulen Sulle vahel meelde ja tahan lihtsalt öelda, et ära anna minu osas alla. Mulle on seda tunnetevärki liiga palju antud. JA PÄEVA LÕPUKS- ma oskan väga nummilt aevastada. Kõik ütlevad. Nagu kiisu.

DSC_04133

Pealkiri (vähemalt pole allkiri)

Ma viitsisin hommikul natuke trenni teha.
Patsutasin end just õlale selle eest.
Kunagi olen pesumodell, ma ütlen!
Hästi kunagi, aga ikkagi.
Kuigi kui ma nüüd aus olen, siis šokolaadi tahaks.

Mis veel siis? Pean tööle täna minema, jälle.
Ma ei viitsi.
Elan seal juba.
AGA- EI VINGU!
Käin ja loivan seal 10 tundi ringi ja siis õhtul rõõmsalt koju.

Oh, selline uudis ka, et ma sõidan Tartusse homme. Uskumatu! Ma ei mäleta, mil viimati seal niisama tuuseldamas käisin. Ilmselt siis kui seal elasin sajand tagasi. Ilmselt tuleb kõik läbi jalutada ja seda armast Tartu hingust endasse saada. Väike restart.

Üldsegi, järgmine nädal on Nickelback ja üks mega tore tuttav jõuab täna Austraaliast Eestisse suvituma ja ta lubas minuga ka suve jooksul kokku saada!

Tekitan endale sotsiaalelu, sest mis ma ikka siin kodus mossitan koguaeg.
Wonder Woman ikkagi, haha.

Selline suure-ringi (võib ka väikse-ringi- ei judge’i) küsimus- kas keegi mu viieka eest tantsima viiks? Või kümpsi? Või on mingi teenus kuskil, kust saan endale tantsupartneri palgata õhtuks? Kui raha ei taha, võin paar õlut ka välja teha? Ei?

Juba 3. mai! Mis järgmiseks? 4.mai?

Söön siin jogurtit ja mõtlesin just, et kirjutaks paar rida oma koopasse.

Ma ikka ootan häid uudiseid ja seda, mil see aasta juba suurepäraseks muutub. Eile just üks kolleeg ütles, et “kurat, Siku, meil pidi ju hea aasta tulema,” ja ma tegelikult ei ole seda mõtet maha matnud- mul on ikkagi tunne, et ON MINU AASTA. Kuigi kohati tunnen, et energia on kadunud.

Tööjuures ollakse ka minu pärast mures ja üks lausa pakkus mulle oma anti-depressante. Ma ise leian, et asi nii hull ei ole. Lihtsalt olen kõigest kuidagi väsinud, kuid hinges on ikka mingisugune lootus. Mul ilmselt on lihtsalt puhkust vaja.

Olen viimase paari kuuga õppinud oma kõige sügavamaid mõtteid endale hoidma ja see on minu jaoks väga suur asi. Minu tutvusringkonnas olen vist kõige suurem latatara ja võin oma probleeme vabalt kõigile kurta, kuid olen tajunud, et tegelikult kedagi ei koti. Peale minu. Mis on loogiline ja ma ei heidagi seda kellelegi ette. Olen ainuke, kes saab täpselt aru, mida ma mõtlen või tunnen, seega, miks ma peaks kellelegi teisele oma hingesügavustele ekskursiooni tegema.

Kuigi, et Sa teaks, on kõik korras. Ausalt. Olen elus ja (enamvähem) terve kah. Mul küll jäätist enam külmikus ei ole, aga voodi on jätkuvalt ülimugav ja olen suutnud ka mingilmääral sotsiaalelu äratada, seega kruiisin rahus elumerelainetel edasi. Oodates mõnusat paadi raputust, mis selle kurssi muudaks, et ka mina midagi võimast suudaks saavutada ja teha.

Olen piisavalt lahe küll, et ka oma jälg kuskile jätta.

Veebruar on mu lemmik kuu

Kui nüüd õue vaadata, siis praegu on täpselt selline ilm, mille pärast ma kosmosesse ja tagasi talve jumaldan. Eriti hingemattev oli muidugi hommik, sest siis piilus natuke päikest ja sadas väheke lund- ideaalne. Kelgutama ma veel sel hooajal pole saanud, küll aga on tehtud üks poolkorralik lumeingel. Oo, ja välja pean tooma, et mu tutimütsi kollektsioon suurenes ühe eksemplari võrra- nüüd mul neid 4! Oh, joy!

Hetkel naudin puhkust. Nautimise all mõtlen siis ikkagi igapäevast linnas käimist, sest rumala peaga sai tehtud jõusaali kaart ja nüüd ei tohi end alt vedada. Mis sest, et eile trennis oli nii palju ilusaid tüdrukud, et otsustasin poole treenimise pealt hoopis sauna minna. Kuigi suvel, kui barka tuleb jätta kappi ja sallid-mütsid sahtlisse suruda, olen ilmselt enda üle äärmiselt uhke. Hoian selleks puhuks soolas ühte self-five’i, neid ma üldiselt annan endale preemiaks eriti heade naljade puhul.

Trenn ja kaalust alla võtmine on mu ümber üldse hetkel väga aktuaalsed teemad. Nii mitmedki peavad dieeti ja mõni aktiivsem satub trennigi. Olen ennast avastanud nõustaja rollis.

Mina?
Nõustaja?
Trenni ja toitumise alal?
Kes, kurat, põrgu ära jäätas?

Mul üks kolleeg ütles, et soovitas mu blogi oma tuttavale või sugulasele vms, sest ilmselt siin on nippe, kuidas kõhnaks saada. Mis nippe siin jagada on siis? Võttis mul see aega ju oma 9 aastat, et lõpuks end korralikult käsile võtta. Ja kui end juba käsile võetud sai, tundus kõik nii lihtne. Täitsa mitu kuud oli toitumine ja trenn väga ilusti kontrolli all. Tahad alla võtta? Jälgi, mida Sa suhu topid ja kuluta rohkem kui tarbid.

Ma ei usu dieetidesse, mis eeldavad tervete toidugruppide ära jätmist või lubavad 13 päevaga Su taljelt viia 6 cm-i. Ma usun sellesse, et kõike võib süüa, aga mõistlikult. Muidugi ka selline klassikaline reegel, et kõige toekam peaks olema hommikusöök ja kõige kergem õhtusöök. Kuid mingisuguseks spetsialistiks ma end ei pea. Muidu oleksin juba elu parimas vormis (kuigi ma tegelikult olengi hetkel oma senise elu parimas vormis).

Mis veel siis?

Peaaegu oleksin kandideerinud vabatahtlikuks Rumeeniasse, aga lõin põnnama. Haha. Polnud kedagi võtta ka, kes oleks jalaga ahtrisse virutanud ja öelnud, et KAMMOON SIKU, TÕMBA UTTU! Või, et POLE HULLU, ET ÜKSI PEAKSID MINEMA, SAAD HAKKAMA KÜLL! Seega jah, nii ma siis lähengi maailma avastama. KUIGI ma tean, et mu võimalus tuleb. MA TEAN!

Oo, ja see ka veel, et käsil on mu sünnipäeva nädal. Siin ma julgen sellest rääkida, sest ainult mu ema loeb mu blogi. Tsau emps! Muidu olen igaltpoolt teavituse maha võtnud ja ainult tublimad teavad (mäletavad). Pole väga rõõmus sünnipäeva üle, sest kes ikka vanemaks saada tahab. Seal samas, ei taha nagu täitsa maha ka vaikida ja kodus peidus olla. Üritan sel nädalal olla eriti sotsiaalne ja täna leidis minu jaoks aega mu armas Veelika. Tean kui keeruline on olla täiskasvanu ja igapäeva toimetuste kõrvalt leida aega kohvitamiseks- seega olen megamegamega tänulik kui mulle kallid inimesed võtavad aja minuga kokku saada. Lisaks olen ma väga lahe ja minuga on tore hängida.

In other news- ostsin endale täna jälle uusi särke. Mul mingi maania. Varsti pean endale kapi ehitama, ainult oma särkide jaoks.

Naudi ilma,
Sigrit

Pool jaanuarist is over.

Olen justkui ooterežiimil. Ma tean, et midagi hakkab toimuma, ma tunnen seda. Kuid hetkel olen nagu hambaarsti ooteruumis ja värisedes ootan, mil mind kabinetti kutsutakse. Midagi halba tulemas ei ole, seda tunnen ka. Eelmisest aastast juba piisas.

Kuigi ega see positiivne mõtlemine nii lihtne olegi. Kui ikka dekaadi jagu olen jõudnud end miinustesse mõelda, siis paari nädalaga kannapööre teha on üsna keeruline. Siiski olen lootusrikas ja tean, et saan hakkama. Kõik on ju ometi hästi. Ausalt.

Mainisin vist, et pean igapäev märkmikusse midagi positiivset kirjutama- vahel küll mitu päeva pole viitsimist, aga siis kirjutan ühel õhtul mitme päeva jutud ära. Konks on veel selles, et pean kirjutama nagu kõik, mida soovin, oleks juba käes. Näiteks, et ma olen juba õnnelik, mitte et, saan õnnelikuks. Siis tundub nagu käesolev värk, noh. Veidike juba toimib.

Emale ütlesin küll ükspäev telefonis, et kohati on nii võõras kirjutada enda kohta, et “väärin enda ellu häid inimesi” ja “ma olen mega lahe,” aga varem või hiljem hakkan seda kõike ju uskuma ka.

Pekki, ikka ma kõlan nagu mingi melanhoolne eneseleidja. Vahet pole. Töötan selle kallal ja päris kõvasti.

Muidu on tegelikult ka kõik hästi. Reaalselt ongi selline tunne, et pole vaja muretseda, sest kõik loksub paika. Ilusti ja rahulikult, ilma draamade ja probleemideta. Ma juba päris vana kah, ei jaksa neid draamasid händlida koguaeg. Haha.

Elu on ausaltöeldes päris lahe ja mind ümbritsevad väga tuusad inimesed. Ja mis vana, kurat, pensionini on tubli 40 aastat veel, seega jõuan igast jama ära saavutada. So watch it!

Üks mega sügav pilt ka. Haha.

20180118_133419

PS! Ema, tänks, et ikka lugemas käid! 😉

Väga huvitav pealkiri

Ma pole tahtnud siia tulla, sest mis mul ikka tarka öelda on.

Peaks eelmisest aastast ilmselt mingi kokkuvõttelaadse looma tegema? Ma ei taha. Võitsin palju, kaotasin palju. Nüüd tulen nagu äktsion filmi kangelane leekidest välja ja, kes tahab minuga ühes sel aastal rumalusi tegema hakata, siis ootan avaldusi.

Usud kui ütlen, et mul hakkas hinges keema halamise vajadus? Pulbitseb teine nii, mis kole. Las keeb raisk! Ütlen pigem, et kui lükata eemale kõik musta kuke draamad, siis sattus mu teele ka uskumatult lahedaid inimesi ja kui ma oleks tüüpiline white girl, siis ilmselt twiidiksin seda #blessed.

Olen hetkel enda üle isegi natuke uhke. Lubasin endale, et uuel aastal treenin end positiivseks, mis tähendab päris konkreetset enesega manipuleerimist ja ajupesu. See pole kerge! Uhke olengi nüüd nimelt sellepärast, et ei kukkunud siin vinguma ega midagi.

Mind on vallutanud veider tunne, et kõik saab korda ja, et ma olen ka tegelikult päris lahe. Hakkasin isegi päevikut pidama, kuhu pean iga päev midagi positiivset kirjutama. Paar päeva tagasi sai sinna näiteks kirja lause: “Ma olen väärt head ja häid inimesi.”

Ma tean siiralt, et 2018 on minu aasta ja, et ma saan enda üle sel aastal veel kõvasti uhke olla.

Igaljuhul, ma pean nüüd hakkama vaikselt linna sättima, sest mul on vaja nädalavahetusel peole minna ja mul pole oma laenatud kleidi juurde normaalseid jalanõusid. Mingi kaardimoor kuskil televiisoris ennustas, et veevalajatel on oodata sel aastal suurt partnerite valikut, ehk mul on veel lööki ja peol võetakse tantsima või miskit.