Võtan siis kokku selle 2019. aasta.

Mulle ei meeldi üldiselt olla põhihoovus ning teha asju, mida teised teevad. Olen alati tahtnud olla teistsugune ja eks see on mul mõneti õnnestunud ka. Aastalõppudel siiski tahaksin ka, teiste kombel, mõelda ja süübida natuke möödunud aastasse. Analüüsida ja arutada.

Minu jaoks 2019 on aasta, mil õppisin enda kohta palju uut ja leidsin, et olen tegelikult veel rohkem segaduses kui seda olin enne. Olin üheksa kuud Inglismaal ning lootsin leida mingisugust selgust selles osas, kuhu ma edasi liikuma peaks. Muidugi ei olnud mu kogemus seal just kõige parem, seega tagasi oldud aja olen enamasti üritanud taastuda ja ehk endast jäänud tükid kokku tagasi panna. Kasvõi samasse olukorda nagu nad oli enne minekut.

Õppisin eelneval aastal, et mul ei pea koguaeg inimesed ümber olema ning olen suuteline ka üksinda hakkama saama. Vahel ikka tuleb ette olukordi kui polegi mitte kedagi. Ei oska kellelegi helistada või kellelegi loota. Saingi siis aru, et endaga läbi saades on võimalik toime tulla küll. Minu jaoks oli see suur asi. Olen koguaeg olnud keegi, kes vajab teisi. Vajab inimesi enda ümber ning mingit kinnitust, et ma loen ja olen oluline. Eks veel tänaselgi päeval vahel tunnen, et ma olen väärtuslik kui keegi teine on seda mulle kinnitanud, kuid leian, et olukord on leebunud.

Lisaks õppisin ka seda, et olen üsna vastupidav. Mulle visati palju kaikaid kodaratesse ning mul oli väga ärevaid aegu, kuid sain hakkama. Rasketest aegadest rääkides meeldib mulle endalt küsida- aga, kas ma siis surin ära? Noh, et oli siis tõesti niiiiii raske? September oli näiteks. Ma ei mäletagi, et mul sellist perioodi üldse kunagi varem oleks olnud, mil ma ei suutnud magada ega süüa ning käte värina saatel jõin päevad läbi ainult kohvi ning üritasin mitte närvivapustust saada.

Kuid, et mitte ainult melanhoolitseda, tooksin välja selle veidra julguse, mille kohati endas leidsin ja võtsin ette ühe oma suure unistuse teoks tegemise- Šotimaa! Ma olen sellest palju rääkinud ja ilmselt ei väsi ka sellest rääkimast. Seljakotiga nädalakese mööda oma unistuste riiki rännata oli uskumatu! Oma vabatahtliku teenistusest ma väga enam kõneleda ei soovi, kuid Šotimaa lugusid võiksin jagada küll. Ema muidugi tahtis, et ma kirjutaksin oma EVS-ist raamatu ning ehk tulevikus suudan end kokku võtta ja midagi tõesti kirja ka panna. Oleks võimas ja ka järjekordselt üks unistus. Olla ametlikult kirjanik.

Tagasi tulles ei osanud ma endaga midagi peale hakata. Oktoobris olin ekstreemselt sotsiaalne ja see oli tore. November ja detsember läksid kui silmapilgutus. Naljakas on see, et ma ei teinud neil kahel viimasel kuul mitte midagi. Enamiku ajast olin kodus lemmikloomade lapsehoidja ning suutsin palju pillida ja ka oma unerütmi väga veidraks ajada. Mis seal ikka. Ma otseselt ei kahetse, sest ma tunnen, et mul oli seda aega vaja. Olen end leidnud tihti mõtlemast, kuidas ma enam kuskile ei sobi. Mul nagu poleks kohta. Inglismaal ma ei tundnud seda ammugi ning saabudes tagasi koju, olles kõik need 9 kuud ära olnud, ei tunne ma, et kuuluksin siia. Kuid eks oma koha otsimine ole vast iga inimese üks teekondi.

Kui lühidalt võtta 2019 kokku, siis ütleks lihtsalt, et oli palju väljakutseid, kuid ma jäin elama. Loodan väga, et lõpuks tuleb üks hea aasta! Võtsin end kokku ja tegin oma tuleviku suunas selle aasta neljandal tunnil esimese sammu. Olen endale seadnud mingid plaanid ning soovin väga mõne neist saavutada.

Ma ei andnud endale ühtegi lubadust, kuid seadsin mõne sihi ning kui nende saavutamine võtab ka kaks-kolm aastat, pole hullu midagi. Vähemalt on natuke mingisugust suunda, kuhu poole vaikselt liikuda. Annan parima, et end mitte teistega võrrelda ning loodan, et elan ka oma kohutava sünnipäeva üle, mis mind järgmisel kuul ootab. Mina seda ei oota. Absoluutselt.

Sulle soovin ikka ainult suurepäraseid asju, inimesi, sündmusi ja kindlasti palju pappi ka.

Posted in Elu

Mis toimub, eksole?

Kuhu jäi postitus 39nda nädala kohta? Tead, see oli üks emotsionaalselt kohutavalt kurnav nädal ning olin nii suure pinge all, et ei suutnud end kuidagi kokku võtta, et sellest kirjutada. Lisaks olen väga pikalt seda blogimist edasi ka lükanud, sest ma tean, et peaksin ju teada andma, mis toimub. Võinoh, tehniliselt ei pea ma mitte midagi tegema.

Igal juhul mu viimane nädal Blackburnis oli minu jaoks väga ootamatult viimane. Arvasin, et saan ilusti novembris lõpetada ning siis rahulikult koju tagasi tulla. Paraku oli Suurel Bossil teine plaan. Eks mind jooksvalt süüdistati koguaeg igasugustes asjades ning lõpuks saadeti 14tunnise ette teatamisega minema. Kõik toimus nii kiiresti ja nii äkiliselt. Ma täpselt ei oskagi öelda, mis siis juhtus. Midagi ma väidetavalt jälle valetasin ning ega mul ennast kaitsta ei lastud. Vähemasti oli mul väga palju tuge mu saatvalt organisatsioonilt, kes ei lasknud Suurel Bossil minust väga üle sõita.

Pärast mitut päeva korralikult peedistamist, anti mulle lihtsalt ühel reedesel päeval valida, mis kell ma järgneval päeval Eestisse jõuda tahan. Olin selle eelnevalt mitu päeva korralikult magamata ning söömise asemel jõin metsikult kohvi. Koguaeg keeras sees ja värisesin. Pole varem mitte midagi sellist kogenud. Eks see enda eest võitlemine lihtne ei ole. Mul polnud aega tuba korda teha ega midagi. Isegi perele ei saanud väga midagi kaasa osta nagu plaaninud olin.

Ma siiani ei tea, miks asjad järsku niiviisi lõppesid ning mida ma, kurat, sellest õppima pidin. Alguses arvasin, et asi on minus, kuid kui mu organisatsioon oli Suure Bossiga rääkinud, siis nad kinnitasid mulle, et see mees seal pole normaalne ning isegi imestati, kuidas ma vastu pidasin. Tugev olen vist! Haha.

Ühesõnaga, ma ei tea, mida sellest veel rääkida. Tean ainult, et olles nüüdseks poolteist kuud kodus olnud, olen juba maha rahunenud ja mingil määral ka taastunud. Esimene kuu läks uskumatult kiiresti ja sotsiaalelu level oli maksimumi peal. Tore ikka, et on inimesi, kes tahtsid kokku saada! Väga tänan! Eriti teades, kui kreisid võivad olla graafikud jne, on ikka mega tore.

Elan momendil Laitses, vanemate juures, sest elus hetkel nii palju lahtiseid otsi ja olen omadega veidi segaduses. Mul on paar tööpakkumist ka, kuid väga kuskile ei kiirusta. Pole tarvidust, miski ei põle. Eks ma end natuke kasutult tunnen küll, aga sealsamas saan alati tööle tagasi minna, sest tean kohta, kuhu saaksin kasvõi homne päev minna. Ilmselt laiskus ja ehk ka liiga kindel turvatekk on mind natuke mugavaks hetkel teinud. Pole vahet. Ilmselt lihtsalt peab praegu nii olema.

Kurb on ainult see, et siin pole suurt kedagi, kes minuga nii palju superkangelastest viitsiks rääkida kui oli Inglismaal. Mu veidrust heidetakse ka siin mulle rohkem ette kui seal. Paar korda on olnud isegi tunne, et tõmbakski kuskile kookonisse ära ja oleks omaette veider.

Mängin lotot natuke ju, kui võidan, tõmbangi uttu ja olen vahelduseks kuskil palmi all oma imelike naljadega. Ma ei ole masenduses või melanhoolne vms, lihtsalt olen natuke õppinud ehk ennast rohkem hoidma. Olen nagu olen, eksole.

Tore on see, et läheb järjest külmemaks ning varsti tuleb lumi ka maha. Eile tegin juba tiiru jõuluturul ka. Üsna varakult muidugi, peaaegi üksi putka polnud veel lahti, kuid sain kuuse üle vaadata ning natuke Jõulu ka hinge. Tahaks sinna veel sel hooajal sattuda, et glögiga ka üks väike tiir putkade vahel teha.

Ole tubli, eks!

Mina plaanin olla, sest mu lemmik püha tuleb!

Nädalad 37 ja 38

Ma täpselt ei oska kommenteerida, mis mul juhtus, et ma ei suutnud end kokkuvõtta ja eelmise nädala postitust ära kirjutada. Ega mul enda õigustuseks polegi tegelikult muud öelda kui ainult puhta laiskuse kaela kõike ajada. Ehk siis, see polnud mina, see oli laiskus. Kui muidugi täitsa aus olla, siis eelmine nädal väga midagi ei toimunud ka, seega oleks üks pagana igav lugemine olnud ja pilte vist tegin ka ainult kaks (tegelikult tegin viis).

Nädal 37

Kuna meil see kuue tööpäeva graafik veel oli kohandamisel, siis 16ndal Septembril, läksin tööle ainult neljaks tunniks. Seda jälgitakse küll, et üle lubatud tundide kontoris olema ei peaks (muidugi ka seda, et me alla normi ei oleks), seega siis selleks nädalaks oli selline diil. Ühelgi päeval varem koju ei saa, aga esmaspäev on poolik. Meile tuli uus tädi ka tööle ja ta on täitsa tore. Kogemata tuli välja, et meil on samal päeval sünnipäev, seega mega pluss punktid talle.

Rääkisime selle tädiga siis natuke tööst, sest mulle anti püha ülesanne ta meie projektidega kurssi viia ning selgitada, kuidas me planeerime oma asju. Kuidagi sujuvalt vestlesime tubli tunni hoopis kummitustest ja teistest paranormaalsetest nähtustest. Kui ma koju jõudsin, siis otsustasime Dorinaga ühe pikemat sorti poetuuri teha ning veetsime supermarketis lausa kaks tundi. Mis siin Blackburnis ikka muud teha, hah.

Teisipäeva hommikul ärkasin vara üles, et oma kirjutamistega ühele poole saada. Ma ei tea miks, aga millegi pärast on seda blogi viimasel ajal väga väsitav pidada.

Kontoris oli muidugi taaskord väga palju planeerimist, sest nagu ma olen juba varasemalt maininud, siis ega meil siin lõpusirgel hinge tõmmata ei lasta. Seekord olin üksi ka, sest Dorina oli taas mingisugusel koolitusel ja Alen puhkusel. Jutustasin tolle uue tädiga ka pikalt. Ta on nii optimismi ja uusi ideid täis. Mõtlesingi, kuidas loodan, et ta enne seda energiat kuskile ei kaota, kuni meie veel siin oleme.

Kuna väidetavalt pidi ambassadoridel nädalalõpus juba mingisugune eksam olema, siis teisipäeval jäi nende session ära. Istusin poole 8ni üksi üleval kontoris ja enamasti mängisin Candy Crushi.

Kolmapäevast alates olin põhimõtteliselt vahet pidamata vastuvõtus. Muidugi õnneks mitte üksi, Dorinaga koos. Väidetavalt KÕIK üleval kontoris olevad arvutid olid uuendamisel. Oligi lõbusam ja ega seal üleval selle Suure Bossi nägu väga niikuinii näha ei taha. Haha. Ma ei tea, mis imetrikiga, aga Boss sai kuidagi Aleni ka oma puhkuse päevast kontorisse ning kui vajalikud toimetamised tehtud olid, siis tegime lõpuks ka uue graafiku teemal koosoleku.

Kolmas nädal järjest niiviisi, et ainult üks päev on vaba. Ma rääkisin sellest eelmises postituses ka. Igaljuhul tegime sellel teemal siis koosoleku ja meie graafikud tehti taaskord natuke ümber. Horvaatlased töötavad teisipäevast laupäevani ja mina esmaspäevast reedeni. Täitsa okei. Ma muidugi ei saa aru, miks Bossil enne nii pikalt lolli oli vaja mängida. Kui Sa ainult teaksid, milline inimene ta on. Mul oleks hommikuni igasuguseid juhtumisi jagada.

Neljapäeval hakkasime Dorinaga plakateid tegema. Reedel oli ees ootamas Kliima Streik. Eks ma teadsin tegelikult, et sunnik soojeneb ja ega see hea pole. Paraku väga kursis ma sellega ei olnud (kui kahel viimasel suvel korraliku kuumalaine kannatamine välja jätta). Dorina on mind nüüd harinud ja siis tahtsin ka ikka panuse anda. Kui see tähendab Genesis’i laulusõnade abil oma mõtte edastamist, siis nii olgu!

Reede oli üsna samasugune nagu eelnevad kaks päeva. Selle erinevusega, et Boss nii üllalt lubas minu ja Dorina koos lõunale, et me saaks streigile minna. Ära muretse, ma näljas ei olnud, käisin ostsin paar Marsi. Igaljuhul, kahju natuke, et eriti inimesi kohale ei tulnud, aga natuke meid ikka oli ja sai isegi natuke juttu tehtud. Mul nüüd lõpuks paar pilti ka.

 

Ilmaga vedas ka sel päeval. Üldsegi oli ilma poolest väga soe nädal. Vahetult enne koju minekut sain Suurelt Bossilt paki. Eestist saadetud ja puha. Siim saatis mulle lemmik šoksi ja veits kommi ka ning Harry Potteri stiilis kirja. Ma tänan veelkord! Mul on natuke kahju, et ma siin oleku ajal kellegagi kirju saatnud pole, oleks väga lahe olnud. Ma korra proovisin, aga ei võetud vedu. No worries tegelikult, kõigil ju jube kiire ka koguaeg.

 

Laupäeval olin siis selleks korraks viimast korda Junior Jamil (kui oktoobri koolivaheaeg välja jätta). Ma muidugi ei tea, võibolla jõutakse siin veel asju ümber korraldada, aga hetkel on nii. Minu plaanid lükati kõrvale ja lasti uuel tädil asju juhatada. Mulle sobis. Pärast mäkerdamist (ma üritan kõik asjad lastega kaasa teha) ja koju saamist, veetsin ülejäänud päeva oma toas. Eks palju vaja selgeks mõelda ning YouTube on jätkuvalt suurepärane kaaslane. Üldsegi ootasime pühapäevaks külalisi, seega tahtsin natuke aega üksi ka olla.

Dorina kutsus pühapäevaks enda siinsed tuttavad õhtusöögile. Aitasin tal hommikul koristada ning ta hakkas vaaritama igasuguseid huvitavaid asju. Sain talle mingi hetk poest tortillasid tuua. Kahjuks suurest kutsutud seltskonnast tulid kohale ainult kaks, aga pole hullu, sai vähemalt vahelduseks natuke teistsuguse õhtu veeta.

71401400_488648705023459_6972802744184733696_n
Mis Sa nüüd õppisid seda kõike lugedes? Kuidas ma mitu päeva vastuvõtus istusin?

Nädal 38

Ma joon viimasel ajal uskumatult palju kohvi. Vaikselt jätan vahel juba piima ka ära ning luristan seda kuuma jooki mustalt. Ma pole üldiselt varasemalt väga aru saanud, miks inimesed pidevalt “kohv on elu” postitusi jagavad, nüüd juba vaikselt mõistan.

Esmaspäeval olin terve päeva vastuvõtus. Õnneks on sellest nädalast meil seal ka uus inimene, seega tervet päeva üksi ma õnneks olema ei pidanud. Üllataval kombel läks päev päris ruttu. Paar ambassadori tuli ka läbi, sest too kaas-veevalaja oli otsustanud natuke uurida, mis seis nende teismelistega üldse on ning ilmselt nad teevad (jälle) meie suure vaevaga tehtud plaanid ümber. Kuid praegu on mul juba täitsa suva.

Tore oli esmaspäev ka sellepoolest, et mind ootasid ees kolm vaba päeva. Olin endale väikese puhkuse planeerinud, kuid paaril põhjusel seda natuke lühendati ning siis jäigi kolm päeva. Ühtegi suuremat trippi ma endale kavasse ei võtnud, kuid Manchesteri tahtsin minna küll. Rong Blackburnist sinna sõidab kiiremini kui Laitsest Tallinnasse. Otsustasin, et tahan mõnda kaasmaalast ka näha, seega otsisin Facebookist välja “Eestlased Manchesteris” grupi ja kirjutasin ühele neiule ning ootamatult oligi mul teisipäevaks väike kohtumine kokkulepitud.

Rong läks natuke peale lõunat. Tahtsin korralikult magada ning kuna Manchester on üsna lähedal, siis ei arvanud, et ma sinna väga varakult kohale peaksin minema. Ebameeldivaks üllatuseks oli muidugi see, et enamiku päevast sadas ja seetõttu ma VÄGA palju pilte teha ei saanud. Kuid käisin läbi paar kohta, mis veebruarist meeles olid ning kuhu uue pilgu peale tahtsin visata.

70975107_678363406000702_5316854734294876160_n70981765_767164980400645_104663581294854144_n70902313_420971198549697_38675785363488768_n70272392_678812319294838_8621152080754638848_n71201451_1419662644841684_2568700367848079360_n71002215_1078937575830570_3434017084059680768_n71072426_382556379341697_7319246144993755136_n
Suured tänud ka Merilinile, kes minu jaoks paar tunnikest aega leidis ning kellega paar õlut koos joodud sai!

Kolmapäevast tegin suure puhastuse päeva. Suur Puhastus. Ühesõnaga. Alustasin kõigepealt sellest, et tegin oma toa nii korda kui vähegi võimalik. Sorteerisin kappi ja sahtleid ka. Tuulutasin tuba ja isegi radiaatori tagant pühkisin tolmu. Seejärel koristasin ennast natuke ja siis natuke energiaid ka. Tahtsin lihtsalt, et ma saaks KÕIK vähemalt korraks puhtaks.

71088292_3095064263900058_6243747907002957824_n71590559_516184095591712_5307464900698701824_n
Pole ligi kuuaega nii hästi maganud. Kuigi ega neljapäev väga tore ei olnud. Pidin kontorisse minema mingisuguseid pabereid allkirjastama, sest muidu oleks maailm seisma jäänud ja põrgu ära jäätunud.  Täitsa õhtul vaatasin üksi romantilist filmi ja löristasin natuke nutta.

Reede hommikul pidin juba tööle minema. Mulle kulusid need kolm vaba päeva väga ära. Kahju ainult, et Suur Boss ennast kahel nendest meelde tuletama pidi. Mis seal ikka. Järgmine väike verstapost on Mid-Term Training, mis on mul oktoobri keskel ja tegelikult tahaks varsti lennupiletid ka ära osta.

Kontoris olin terve päeva taas vastuvõtus ja rääkisin sealse uue tädiga palju juttu. Sain ka lingi YouthPassi ankeedi kohta ning pean nüüd seda täitma hakkama. Selgituseks lihtsalt mainin, et see on selline dokument, mis tõendab, et ma päriselt ka aega siin veetsin ja midagi ka õppisin. Saan selle oma CV-sse lisada ja puha.

Õhtu veetsin juutuubi seltskonnas. Hakkasin Golden Girlsi klippe vaatama nüüd. Tundub üsna eakohane. Hah.

Laupäeval magasin kaua ja siis proovisin kamajahu ning sojapiimaga pannkooke teha. Ei tulnud välja ja ei soovita proovida. Mingi hetk käisin poes endale natuke rämpsu ostmas ja vaatasin Netflixist kaks õudukat ka. Üks oli “Orphan,” mille peategelane oli Eesti hullarist pärit tädi. Päris kehv film oli, seda ma ei soovita. Teine oli “The Boy,” mille jooksul ma kolm korda kiljuda ka sain, kuid õudukale tüüpiliselt lõppes see väga veidralt. Ehk siis veetsin endaga ühe toreda kohtinguõhtu.

71140182_1267459303434582_137620338530844672_n

Tänasel pühapäeval üritan saada oma kirjutamistega LÕPUKS järjele. Pole rohkem mingeid plaane teinud. Vihma on ka suht nädalaega järjest sadanud, seega õue väga ei kutsu. Ilmselt lähen ostan mingi aeg endale ühe pitsa või jäätise ja vaatan veel paar filmi.

Naudi oma pühapäeva!

PS! Jõuad veel kirja saata mulle kui tahad, haha.
PS2! Viimane aeg oma suveniiri soove jagada. Kuid muidugi ilmselt piisab sellest ka, et ma ise tagasi tuleks eks? 😀

Posted in EVS

Nädal 36

Ärkasin täna varem üles, et proovida oma blogiga nüüd järjele saada. Kuulan juutuubist melanhoolset muusikat ja joon sojapiimaga kohvi. Kui hästi läheb, siis saan enne tööle minekut valmis.

Tavaliselt öeldakse, et päevad ei ole vennad. Eelmise nädala iseloomustamiseks ütleks, et päevad pole isegi mitte sugulased. Pigem naabrid, kes üksteist ei salli ja igal tegemisel teineteisele ära teha püüavad. Mõnda naabrit ei huvita ja ta ajab oma asja, aga mõni proovib ikka “üle tänava mees” olla.

Esmaspäev algas mul vastuvõtus. Istusin seal, jalgu kõlgutades ja lugesin meie ühispäevikut. Aeg tundub olevat nii ruttu läinud ja naljakas mõelda, mida me kõik siin tegime ja tundsime kaheksa kuud tagasi. Lisaks oli mul kuidagi kahtlane päev, sest ei suutnud kuidagi inglise keelt rääkida. Kõik sõnad koperdasid üksteise otsa ning mul oli keeruline end arusaadavaks teha. Eks mul muidugi see tore eesti aksent ka, aga muidu pole nagu hullu.

Eriti keeruliseks läks kui Suur Boss mind järjekordsele kohtumisele kutsus. Ma muidugi lootsin, et saan natuke kiita, sest ta kunagi mainis mulle, et ta tahab minuga minu töödest rääkida. Kuulen koguaeg, kuidas ma olen väga täpne ja organiseeritud, kuid ei. Uuris hoopis imelikke asju ja küsis veidraid küsimusi. Eks teemaks oli see, et me otsustasime siin kolmekesi, koos teiste vabatahtlikutega, et me tahame uue graafiku teemal koosolekut. Kuid Suur Boss sellega nõus ei olnud ja ajas natuke sousti.

Sellega seoses üks hea nali ka, ütlesin talle, et ma ei ole sellega nõus, et ma pean kuus päeva nädalas töötama, sest ma olen rohkem väsinud. Küsis, kuidas ma saan rohkem väsinud olla, sest töötunnid on ju samad. Siis vastasin, et reaalselt kontorisse pean ju kuuel päeval nädalas minema. Sellepeale vastati mulle hästi kiirelt, et see pole mitte kuus päeva, vaid viis ja pool. Ilmselt meil siin Euroopas õpetatakse matemaatikat teistmoodi.

Super uudis oli vähemalt see, et nüüdsest saame ise oma söögiraha kulutada ning see tegi isegi täitsa rõõmsaks. Oleks algusest peale niiviisi olnud, oleksin saanud oluliselt rohkem reisida. Õhtul tegimegi siis ühe pikema shoppamise tuuri.

Teisipäeval seekord väga kaua magada ei saanudki. Tahtsime Dorinaga minna natukeseks kaubamajja aega veetma, seejärel tahtsime oma kohvikusse minna ja siis ootas meid Enesetapu Ennetamise Päeva teenistus. Oota, mul on üks teistmoodi peegliselfi ka.

70685904_237687393815549_8604308838222397440_n
See teenistus oli väga liigutav. Eks see kõik natuke puudutab mind ka, sest olen isegi väga palju erinevate vaimsete deemonitega maadelnud, seega ma saan väga hästi aru kui oluline on sellega tegeleda. Tuletada meelde, et lähedasi tuleb aegaajalt kontrollida, sest kunagi ei tea.

Pärast kontoris sain jälle vastuvõtus istuda. Kuidagi on juhtunud, et ma satun sinna kõige rohkem. Tegelesin siis meie projektidega. Õhtuks tulid ambassadorid, kellede jaoks Dorina oli väga laheda teema valmis kavandanud. Lahe tegelikult on vale öelda, tegelikult on see väga tõsine ja mõtlema panev teema- kliima soojenemine. Vaatasime erinevaid videosid ja kuna 20ndal septembril on tulemas Globaalne kliimastreik, siis ta tahtis ambassadoridega plakateid tegema hakata, et sinna minna. Kahjuks oli noorte jaoks olulisem instagramis istuda.

Kolmapäeval sain natuke jälle Suurel Bossil pinnuks silmas olla. Tal on minust väga veider arusaam. Tahtis ta jälle minuga mingit miitingut pidada ning ega üksi minu vastus talle ei sobinud. Väga huvitav tegelane on see Suur Boss.

Üldiselt tegelesin dinosauruste teemal info kogumisega. Herbivore ja carnivore jne. Kuidagi sattusin vaatama videosid mandrite liikumise teemal ning spekuleeritava maa väljanägemise kohta. Huvitava video vaatasin ka selle kohta, mis siis juhtuks kui Maa ei pöörleks enam ümber oma telje.

Täitsa õhtul oli taas aeg teha üks näomask!

Neljapäev oli lahe päev! Olen päris pikalt mõelnud, et kodumaale naastes võiks ise ka mentoriks hakata. Minu mentor on natuke liiga ametlik ja kellas kinni ning meie igakuised kohtumised tunduvad pigem tööintervjuude kui sõbralike vestlustena. Seega, kuna Suur Boss ise koolitas (mulle teadaolevalt) meie mentorid välja, siis mõni aeg tagasi küsisin temalt neid materjale, selle asemel otsustas ta mulle pakkuda ühte koolitust. Olin väga tänulik! Muidugi hiljem sain teada, et ta pakkus seda algselt Alenile, kuid kuna teda see ei huvitanud, siis ta tõi välja, et “Sigrit on seda mitu korda maininud, et ta tahaks ise mentor olla, ehk pakud talle?”

Nii ma siis läksin! Tutvusin lahedate inimestega ning sain kõvasti targemaks. Tegime erinevaid grupi ülesandeid ja isegi minu ideed olid nende jaoks täitsa arvestatavad. Ei taha jätta muljet, et mul lollid ideed muidu oleks, aga ma olen siin harjunud, et enamasti kui ma räägin, siis üsna kiirelt sõidab keegi oma jutuga sisse. Igaljuhul oli väga lahe koolitus! Nii, et kui Sul on mentorit vaja, siis “I’m your girl!”

Sain seal ühe neiuga tuttavaks, kes elab kõrval linnas ning otsustasime pärast koolitust minna kohvi jooma. Kui ta autoga Costa poole sõitsime, siis meenus mulle, kuidas väiksena rannas või järve ääres alati sõpru leidsin. Õigemini leidsime (õde ja vend ka ikka). Tutvustamisest piisas, et juba emale karjuda, kuidas keegi tüdruk või poiss minu sõber on. Noh, tead küll. Selle neiuga jäi natuke sama mulje. Jutustasime umbes viis tundi ja jõin ära väga suure kohvi. Ega ma muidugi koju ei kiirustanud ka, Alen ja Dorina sõitsid Glasgowsse mid-term trainingule ning ma pidin niikuinii üksi kodus olema.

71051935_736633753424742_4234472569966690304_n
Reedel pidin seega üksi kontoris olema. Pidin kiiruga ettevalmistama laupäevase Junior Jami, sest mulle vajaminevaid vahendeid ei võimaldatud, et ma oma plaane saaks teha. Muidugi jäin nimekirja saatmisega natuke hiljaks ka, kuid ma polnud süüdi, et terve eelneva nädala tegelesin projektiga, mis polnud üldse minu oma. Sain ka koristada ning pidin paar kokkuvõtet kirjutama üritustest, kus käinud olen- see suitsiidi ennetuspäev ja koolitus. Lõunast saadeti mind minema. Juba. Öeldi, et mingu ma parki laupäevaks puulehti korjama. Mulle sobis.

70206371_486605642182902_3515551514846298112_n71199452_403232237042801_8332006962468225024_n
Vaatasin seal, kuidas sügis tulemas on. Rääkisin Gerdiga ka tunnikese juttu. Lobisesin ja korjasin lehekesi, et lastega lehetrükki teha laupäeval. Mõjus natuke teraapiliselt, sest vennaga on ikka hea rääkida ja pargis tuiata on ka tore.

Koju jõudes vaatasin ära terve hulga videosid ja ootasin Dorinat, kes hilisõhtul tagasi jõudma pidi. Kuna ta oli päris väsinud, siis väga pikalt jutustada ei jõudnud, kuid vähemasti sain enamvähem okeilt magada, sest teadsin, et ma pole enam üksi selles suures ja kõhedas majas. Ou, mul üks selfi jälle.

70259863_385027015500570_895511203885875200_n
Laupäevane Junior Jam venis nagu kaamli sülg. Öeldakse vist nii ju? Kui lõpuks minema saime, siis hakkasime kiirelt Dorinaga uurima, et ehk oleks võimalik kuskile ööseks ära sõita. Mõte oli Liverpoolil, sest see linn on meid mõlemaid endale võitnud ning mõte seal õhtul jalutada tundus lahe. Olukord muidugi lõppes sellega, et käisime poes ja ostsin endale hoopis kaks õlut ning tegin sõbrantsiga peaaegu 3 tundi videokõne.

Olime tegelikult pool laupäeva valmis kohe rongile jooksma, et siis Liverpooli sõita, kuid otsustasime, et me hotelli eest maksta ei taha ja see tähendas, et pidime diivanisurfamisele lootma. Kahjuks need, kes vastasid, head muljet ei jätnud, seega otsustasime teha rahuliku koduse õhtu.

71343984_495691541213722_3632091393679163392_n
Kuid ega me siis oma ainsat vaba päeva ei tahtnud kodus veeta. Otsustasime, et Liverpool on ikkagi külastust väärt ning sinna me siis põrutasimegi. Ma muidugi natuke kardan, et ma rohkem sinna ei jõua. Ma olen seda kindlasti maininud, kuid kui Šotimaa lummav loodus välja jätta, siis on Liverpool mu lemmik!

70643542_361714774774889_45298586279215104_n70172045_734584803635285_8113482960637788160_n70933390_711509372608357_5553321589069578240_n70645894_377419779838594_3378057877850685440_n70337446_383900659216719_7549921768945745920_n70799229_667883067030448_7093869999583920128_n70537684_3240554869318633_6963754265999310848_n
Mis ma selle käigu kohta siis oskan öelda? Jätkuval oli õhk kuidagi hästi kunstiline. Ahjaa, sellest oli ka ükskõik, et käisime läbi kohti, kus augustis juba käisime, üldse ei häirinud ja vabalt läheks veel. Saime veel kokku mingisuguse prantsuse kutiga, keda Dorina mingitpidi teab, kuid mul oli ta väga tugeva aksendi tõttu temast raske arusaada. Tegime pikema tiiru Balti Kolmnurgas ning jalutasime ka natuke mööda uusi tänavaid. Meie jaoks uusi siis.

Head aega Liverpool! Küll kohtume veel!
70461418_370260527197988_687580992294092800_n
Nii see nädal möödus. Kohati nagu kiirelt, kuid teisalt mitte piisavalt kiirelt.

Loodan, et Sul läheb hästi! Ja ma vabandan rutakalt kirjutatud postituse pärast. Kuna meil nüüd on ainult üks täiesti vaba päev nädalas, siis pole enam sellist aega, et rahulikult maha istuda ja üks kvaliteetne kirjatükk valmis meisterdada.

Tsau!

Posted in EVS

Pigistaks veel?- nädal 35

Tahaksin väga öelda, et see nädal on tundunud uskumatult pikana, kuid mul on tunne, et ma olen seda siin varem ka öelnud. Ma üldse kuidagi kordan ennast liiga palju viimasel ajal. Tundub, et mul on (fotograafilise) mälu probleemid. Ühesõnaga, ma siis ei ütle seda, kuid tegelikult on tõepoolest olnud väga pikk nädal. Leian, et sissejuhatuseks on see piisavalt segadusse ajav.

Lõpp paistab ja kui nüüd vaikselt lõppev nädal on midagi näidanud, siis seda, et kergemaks küll midagi ei lähe. Ikka on päris korralik tamp taga igasuguste projektide ja tähtaegadega. Isiklikult lootsin muidugi, et ehk saame natuke hinge ka tõmmata, kuid ega ma siia passima ei tulnud, eks?

Esmaspäeva hommikut alustasime siin suur puhastusega. Saime eelneval õhtul sõnumi, et meil on terve maja läikima löömiseks tervelt poolteist tundi ja pool 11 peame kontoris olema. Ma olin ainuke, kes hommikul lapp käes ringi jooksis. Pole hullu. Ma olen ikka vahel oma kohusetunde üle uhke.

Kontorisse jõudes jätkasin päeva oma eesmärkide kirja panemisega. Pidime aasta alguses mõned sihid omale seadma ning kuna kohe on tulemas projekti lõpp, siis on vaja vaikselt hakata ülevaadet tegema. Saame siin sellise asja nagu Youth Pass, mis siis on tõestus sellest, et ma siin viibinud olen ja ehk ka midagi õppinud. Kuid ega ma kaua süveneda ei saanud, sest siis oli vaja kontori ümbrus prügist ja puulehtedest puhtaks teha. Sain ka teada oma töölt eemaldatuse tulemuse- mind tunnistati ebaausaks (dishonest), aga “suspension” on läbi. Lisan siia selle vahva fakti ka, et need kaks päeva, mil töölt eemaldatud olin, võeti mu puhkusepäevadest maha.

Pärast lõunapausi jätkasin siis projektidega. Kirjutasin valmis toore plaani ambassadoride sessioniteks, mis õnneks väga raske ei olnud, sest mul oli paar ideed. Siis kirjutasin valmis videoprojektiks pinnapealse stsenaariumi ja sain paika ka laupäevaste Junior Jamide jaoks paar teemat. Olin nii produktiivne, et produktiivsus ise oleks ka kade olnud.

Umbes pool neli saadeti mind õueharja tagastama. Sellega seoses on mul jagada üks naljakas lugu, nimelt arvas Suur Boss, et ilmselt me nädalavahetuseti midagi ei tee, seega võime vabalt oma kitsast hoovi koristada. Eriti kuna me seal niikuinii mitte kunagi ei viibi. KUID kuna ma ei leidnud kuskilt õueharja ja ma keeldusin ilma sobivate vahenditeta seda tööd tegemast, siis osteti meile esmaspäeval see hari. Muidugi siis Suur Boss avastas, et meil ikkagi oli see hari täitsa olemas. Mina paraku ei leidnud seda, mis tähendas ilmselt seda, et ma valetasin (täitsa savi) ja ma pidin selle siis poodi tagastama. Mis omakorda tähendas siis tunnist linnas seiklemist, sest ma suutsin ära eksida jälle. Haha, ja vihma ka sadas. Kõlab piisavalt kurvalt juba?

Lõpuks koju jõudes sain teada, et me pidime kogu maja üle tegema, sest ma ju ei jõudnud kõike hommikul üksi teha, seega suht täitsa õhtuni me koristasimegi. Pigistasin ühe väga tähtsa telefonikõne oma organisatsiooni esindajaga ka oma päeva kuidagi ära. Lisan selle ka, et päeva lõpetasin elutoas AC/DC järgi tantsu lüües. Oh, ma nii tahaks tantsima minna!

Teisipäeva hommikul sai kauem magada ning kuna mul on sellega viimasel ajal jälle probleeme, siis see oli tore. Otsustasime Dorinaga minna enne tööpäeva ühte mega lahedasse kohvikusse kakaod jooma. Mu rüübe oli ikka suht tuus! Kuigi kui nüüd omavahel siin rääkida, siis väljanägemine on tuusam kui maitse.

Kontoris muidugi jätkasin suure planeerimise ja kavandamisega. Sain esmaspäeval teada, et ma pean ühe online kursuse uuesti tegema, seega tegelesin sellega ka. Kui ambassadorid tulid, siis sain üle mitme kuu seal ka osaleda. Noored said endale ülesandeks koostada suuremat sorti projekt siinsele vallale, mis oleks vaja olnud valmis saada, et siis saata rahastuskonkursile. Nad jaotati tiimidesse ning ma sain siis olla ühe tiimi suunaja. Ma ei pidanud mitte midagi tegema, lihtsalt ütlema, kas nende idee on minu arvates hea ja aitama neil natuke projekti kirjeldust koostada. Saladuskatte all ütlen, et minu tiimi idee oli tegelikult minu oma. Haha, sest nad ei osanud midagi välja nuputada.

Kolmapäeva hommikul kontorisse jõudes tuli välja, et kuna ambassadorid eelneval õhtul neid projekte valmis ei saanud, siis pidime meie need lõpetama. Olin väga pettunud, sest me alles reedel saime suure laari kohustusi kaela ning nüüd järgmine asi. Eriti pahaseks tegi see, et hetkel polnud isegi tegu meie (vabatahtlike) ülesandega. Suur Boss lihtsalt ütles, et jätke kõik oma projektid pooleli ja tehke ära. Eks ma siis andsin endast parima, arvestades, et ma sellega kuidagi tegelikult seotud pole ning, et ma pole elusees ühtegi projekti kirjutama pidanud.

Leidsin end ka kahe draama keskelt. Okei, tegelikult nende kohta “draamad” öelda on natuke liialdus. Ma nimelt väidetavalt rääkisin asjadest, millest ma poleks tohtinud rääkida, teadmata, et ma poleks tohtinud neist rääkida. Vahet pole tead. Igaljuhul oli meil paari tunnine koosolek ka. Teemadeks siis hetkel pooleli olevad projektid ning arutasime kui kaugel keegi on ja panime septembriks laupäevade kava enamvähem paika. Saan näiteks kahel nädalavahetusel oma teemaga särada ja lastega dinosaurustest rääkida. Idee inspiratsioon tuli Ross Gellerilt! Aitäh!

Üleüldse oli mul terve kolmapäeva reede tunne. Siis ma tajusingi, kuidas on tegu ikka kohutavalt pika nädalaga, sest reede oli põhimõtteliselt kolm päeva pikk.

Neljapäeval lõpetasin ära selle ambassadoride rahastusprojekti värgenduse ja sain lõpuks oma asjade juurde naasta. Mingi hetk saatis Suur Boss mu postkontorisse mingeid ümbrikke saatma, kuid üldiselt oli selline klassikaline nina arvutis päev.

Lisaks suutsin end haigeks süüa, emaga lobiseda ja Veelikaga lolli juttu ajada. Kui suure sööma süümekad tulid, siis tegin pargis ka ühe tiiru ja ütlesin partidele tere.

69724045_2999033323501273_1170205655596793856_n
Hiljem chillisime kolmekesi Dorina toas. Aitasin tal ühte taotlust teha. Oh, sellel ma võin isegi natuke pikemalt peatuda. Oktoobri lõpus jõustub Brexit ning kuna me ei ole kohalikud, siis pidime ära tegema ühe taotluse. Selleks oli vaja alla tõmmata üks äpp ja paluda Suure Bossil kirjutada tõend, et me ikka päriselt siin elame. Sain näiteks teada, et mu telefonis on olemas mingi asi, mis loeb passis olevat kiipi.

Oli see üks paras peavalu, aga ma tegin selle juba umbes kaks nädalat tagasi ära ja sain kinnituse ka, et võin vabalt Inglismaal veel 5 aastat olla. Kuna Alenil ja Dorinal pole nii tuus telefon kui mul, siis ma sain neile enda oma laenata, et nad ka ikka saaksid selle ära teha. Kuna ma eriti niikuinii koju ei kibele, siis võiks ju vabalt siia töö otsida või midagi, haha.

Reedel pidin seoses selle rahastusprojekti värgiga mingi ankeedi ära täitma. Tundsin, kuidas see on tegelikult minu aja raiskamine, kuid kui peab, siis peab eks.

Räägin veel ühe nalja. Nimelt saime teada, et nüüd peame töötama kuus päeva nädalas. Kolmel päeval nädalas lastakse meid tunnike varem koju, mis siis tähendab, et peame laupäeval kolmeks tunniks tööle minema. Kui midagi küsida, siis vastuseks tuli kõigepealt see, et tundide järgi töötame ikka viis päeva. Seejärel öeldi, et see pole mitte 6 päeva, vaid 5 ja pool. Muidugi seda öeldi ka, et kui me kaks kuud tagasi 4 ja pool päeva töötasime, siis me väidetavalt küll ei vingunud, et meil liiga vähe tööd on.

Täpselt selline tunne, et meist pigistatakse kõik, mis pigistada annab. Mul pole väga ammu olnud tunne, et ma olen siin vabatahtlik. Pigem nagu tasuta tööjõud. Lisaks muidugi üritab Suur Boss minu ja Dorina vahel uuesti probleeme tekitada. Tahab meid mingisugusesse teraapiasse saata, sest ma paar kuud tagasi mainisin, et ma ei tunne end tema seltskonnas mugavalt.

Vähemalt on siin koguaeg põnev ja midagi toimub.

Laupäeval siis läksime tööle, sest Junior Jam hakkas jälle pihta. Tegime nendega mullikunsti. Ühesõnaga Fairy ja värv ja vesi ning siis puhud mulle ja teed need paberil katki ja voila- kunst! Pärast seda käisime Dorinaga kiirelt kaubamajas ja ma ostsin endale paar maski. Kuna ta läks natuke ringi tuuseldama, siis ma otsustasin endale ühe SPA pärastlõuna teha.

Tahtsin, et oleks nagu filmis. Kurgiviilud ja puha. Self love, sest vahel peaks teiste asemel ka iseennast poputama.

69611065_382281122662673_162209649070702592_n
Õhtul vaatasime Dorinaga “Armastuse saare” klippe juutuubist, sest tahtsime rumalate inimeste üle naerda. Mõjus igastahes väga teraapiliselt.

Tänasel pühapäeval olen kõvasti nostalgitsenud. Enamiku päevast olen oma toas istunud ja vanu pilte vaadanud. Rääkisin emaga ka telefonis ning arutasime päris tõsiseid teemasid. Kuid kuna see on mu selle nädala ainuke vaba päev, siis peab ju maksimaalselt patareisid laadima.

Hoolimata sellest, et koju tulla ei taha/ei julge, siis loen ikkagi päevi ning enam pole väga palju jäänud. Paar inimest on juba huvi ka tundnud, et kas oleks võimalik kokku saada. See on vahva igastahes. Tore on inimestele meelde tulla.

Ole tubli! Ja ära lase Virgo seasonil end hulluks ajada!

Mis ma ikka oskan kosta?- nädal 34

Mul oli üsnagi mitte midagi ütlev nädal. Palju toimus ka sellist, millest ma vist veel kirjutada ei tohi, aga ehk natuke võibolla proovin. Ette hoiatavalt ehk lisan, et mitte midagi head see ei ole, küll aga on eriskummaline ja väga imelik. Olen sel nädalal igastahes palju mõelnud sellele kõigele siin ning leian, et ilmselt pean sellest kõigest midagi õppima. Midagi olulist. Ma väga loodan sellele igastahes. Kuigi ega ausalt öeldes eestisse väga tagasi ka ei taha. Ma ei ole valmis. Ah, kuid ega ma siia vinguma ei tulnud, eksole.

Esmaspäev oli siin mingisugune riigipüha ja seega oli kõigil vaba. Kui olime Dorinaga köögi vabatahtlikult laest põrandani puhtaks küürinud, otsustasime kaugele poodi jalutada. Mõtlesime, et kuna on ilus ilm ja too pood on täitsa suur, siis lähme kaeme, mis seal head pakutakse. Ega mul palju raha järgi polnud jäänud, kuid ühe korraliku kuus-paki suhkruvaba tarretist ma ikkagi ostsin. Istusimegi pärast pingile, et topsikestest seda välja urgitseda. Kes siis koduni kannatab eksole? Ja lusikaid meil polnud. Vähemalt sai kõvasti naerda, kui sõrmipidi tarretises olime. Kui keegi juhuslikult mööda läks, siis vaatasime teda altkulmu pilguga, mis pidi siis tõestama, et tema on imelik, mitte meie.

Koju jõudes oli mul plaanis üks videokõne, mis väga hästi ei lõppenud ja pani mind sügavalt mõtlema, et kas inimesed, kes mind teadma peaksid, mind ikka teavad. Kuid las see jääb sinna kaugele nädala algusesse ning hetkel rohkem seda ma ei torgi. Vähemasti teadsin, et mul on kaks vaba päeva veel ees.

Mul oli juulis plaan augusti lõpus Wales’i minna, kuid kuna mu puhkusepäevade taotlus rahuldati nii hilja, siis olin selle aja peale enamiku oma augusti rahadest laiaks löönud, seega otsustasin lihtsalt kaheks päevaks jalad seinale visata ja mitte MUFFFFFFIGI teha.

Meil oli väike probleem sellega, et boiler andis saba ja seega saime mitu päeva ainult külma veega toimetada. Üllataval kombel ma väga ei probleemitsenudki. Ma ei tea, kas minus lõi välja ürgne eestlane, aga külmas duššis polnud midagi hullu. Dorina käis ringi meie suurte pottidega, millega ta vett keetis. Mulle tundus nagu oleksin sattunud kellegi suvilasse, kuhu pole veel vett sisse saadud. Oi, Sa oleksid pidanud nägema nende nägusid, kui ütlesin, et eestis on kohti, kus on kuivkäimlad.

Millest ma nüüd rääkima pidingi? Ahjaa, teisipäeval ja kolmapäeval olin siis kodus. Vaatasin juutuubis videosid ja tegin mõne pikemat sorti kõnegi. Ma alguses kartsin, et tunnen end oma vabu päevi raiskavat, kuid endalegi üllatuseks seda ei juhtunud. Oleme siin päris suure koorma all, seega paar päeva enda seltskonnas vaikuses (enamvähem) möödusid täitsa hästi.

Ma natuke mainin seda jama kah, mille keskelt ma end leidsin. Ma nimelt rikkusin ühte reeglit (mida tegelikult kõik koguaeg rikkunud on, aga siiani pole kellegagi midagi juhtunud) ja väidetavalt valetasin selle kohta, seega mind eemaldati natukeseks töölt. Ma muidugi ei tea, mis ma selle valetamisega võitma oleksin pidanud, aga see on üks väga pikk jutt ja väga kentsakas. Igaljuhul, sain kolmapäeval Suurelt Bossilt sõnumi, et ma pean neljapäeva hommikul minema mingi komitee ette aruandma.

Läksingi siis. Kogu komitee oligi Suur Boss. Sain vastata rumalatele küsimustele ja mind süüdistati hea mälu omamises. SÄHH kõigile, kes on mind süüdistanud selles, et ma stalker olen. Tegelikult on mul hoopis fotograafiline mälu.

Sain ise ka just teada.

Hoolimata sellest, et ta kõiki mu vastuseid lindistas (andsin loa, sest ma olen nii üllas) ja veel märkmeid tegi, lasi ta kõikidele küsimustele mul veel kirjalikult ka vastused kirjutada. Käsitsi. Hahaha, praegu ajab naerma tead. Viis tundi kirjutasin.

Küll ma olen huligaan. Paha tüdruk. Haha.

Igastahes on see väga huvitav lugu ja kui ma peaksin sellest oma kogemusest siin ühe põneva raamatu kirjutama, siis sellest tuleks üks väga intrigeeriv lehekülg.

Reedel pidin igastahes tööle minema juba. Ei midagi komitee otsusest või minu edasisest käekäigust. Oli meil hoopis kahe tunnine SUUR koosolek, kus saime viimaseks kaheks kuuks 5 päris suuremahulist projekti. Tundsin end korraks stressi minevat, kuid siis panin stopi ette ja mõtlesin, et miks ma üldse põen. Täitsa savi tegelikult.

Peame siis hakkama vaikselt ette valmistama oktoobris olevat koolivaheaega, tuleb taas Junior Jam. Siis muidugi jätkuvad nüüd laupäeviti ka need workshopid lastele. Lisaks peame tegema päris korraliku kava nendele teismelistele, seejärel on üks videoprojekt vaja teha (mitme osaline) ja vahepeal peaksime kodus remonti ka jõudma teha. Lihtne värk.

Videoprojekti osas öeldi, et kõik monteerimine jääb minu kanda, sest ma olen eestist ja seal ilmselt kõik oskavad seda. Remondi kohapealt ma värvirulli ei karda ja mis teistesse projektidesse puutub, siis küll ma hakkama saan.

Laupäeval otsustasin end natuke poputada ja käisin ostsin endale igasugust nänni. Otsisime üles ka mu lemmik kohviku teise hoone. Kõlab loogilisena? Igaljuhul, siia jõudes leidsin endale üsna kiirelt lemmik koha, kust kohvi osta. Siis muidugi mingi hetk ma sinna enam ei sattunud, kuid ma teadsin, et teine sama keti koht on veel kuskil. Leidsime üles! Igastahes treatisin ennast täiega.

69338568_1344389269049285_8961250255794339840_n69310130_938235379859981_1842769226020945920_n
Õhtul tegime Dorinaga maski kah. Käisin ostsin kokakoolat ja haarasin köögist paar mandariini- selline kerge pidžaamapeo hõnguline värk oli. Ma ei olegi kunagi ühelgi osalenud. Sellisel klassikalisel ma mõtlen. Noh, et klatšid ja teed maski ja sööd mandakaid.

69692363_963982257282912_5675307980355010560_n69422185_411347639505782_1003281652853506048_n
Poorid said nii puhtaks, et võttis pildi uduseks. Nagu näha. Igastahes, öösel ma millegi pärast jälle üldse magada ei saanud, seega pühapäeval ma ei kavatsenudki end enne lõunat voodist välja ajada. Vaatasin Jenna Marble’si videosid hoopis.

Mingisugune Blackburni valgusfestival oli muidugi, mille Dorinaga otsustasime üle vaadata. Ma täpselt ei saanud aru, mis seal valgusega pistmist oli, aga vahva oli ikka.

69517915_393638754672383_8905308272404201472_n69563364_471336023708817_1915333278307450880_n69496993_1234757873394410_3890551075169632256_n67950781_2435971426618696_6498425792479887360_n
Kui nüüd täitsa aus olla, siis ega väga midagi rohkemat ei toimunudki sel nädalal. Mulle tundub vähemalt nii. Ühe pühapäeva õhtuse koosoleku tegime ka kiirelt, polegi neid ammu teinud. Lisaks nägin mingil päeval kolme rotti maja taga. Ma mõtlesin neile kerge Chicagost pärit maffia rottide loo ka välja.

Lisan ühe huligaani selfi ka.

69830442_1015867978749483_8671619153368449024_n

Head septembri algust!
Nii mõnigi alustas jälle kooliteed ja tublid noh!

Posted in EVS

Suvi kestab veel- nädal 33

Jäin omadega taaskord natuke hiljaks. Õnneks ükski blogipolitseinik mind noomima ei tulnud. Ahjaa, ilmselt sellepärast, et ma olen ainuke blogipolitseinik. Haha! Igaljuhul, siin ma nüüd olen. Eks mul võttis natuke aega, et meenutada, mis ma siin eelmisel nädalal tegin. Pilte on mul ainult nädala viimastest päevadest, seega pea vastu.

Kui ma esmaspäeval kontorisse jõudsin, siis olin juba täitsa tige. Leppisime reedel Aleniga kokku, et teeme nädalavahetusel majast pilte ja ehk lähme isegi linnapeale tuiama, et ka seal natuke pilte teha. Ma eelmises postituses mainisin, et me peame neid infopakke kirjutama uutele vabatahtlikutele. Igaljuhul, kuna ma terve reede jaurasin sellega, siis ootasin nädalavahetusel natuke tema poolset initsiatiivi, mida muidugi ei tulnud. Ehk siis, esmaspäeva hommikul jooksin kiiruga mööda maja ringi, et pilte teha.

Kontoris möllasin siis nende failide või dokumentidega või ma ei teagi, kuidas neid nimetada. Mingi hetk kutsus boss meid kokku ka, et arutada, mis me talle siis reedel saatnud olime. Ma muidugi teadsin, et väga kvaliteet see polnud, aga kuna olin sõrmedele valu andnud, siis oli mul talle juba värskendatud versioone näidata- ta jäi rahule ja sain kiita ka. Kuigi ma ei ole harjunud sellega. Koguaeg olen nagu kergelt kahtlev, sest kas nüüd tuleb sinna see “aga” ka või mitte.

Õhtul koju jõudes oli mul väga heameel Dorinat näha, kes oli oma puhkuselt tagasi jõudnud. Sain ta kohe ilusti kõigega kurssi viia ja ma tundsin end palju paremini.

Teisipäeval siis lõunast kontorisse. Viimistlesin neid oma dokumente- kodu, kontori ja Blackburni kohta- ja siis saatsin enne kui lõunale läksin need ära ka. Jäin tagasiside ootele, muidugi samal ajal kui Alen ambassadoridega sessionil lustis, sain mina riiuleid pesta ja vetsusid koristada. Sain jälle natuke tige olla. Hea küll, mis seal ikka. Kui ma siit muud ei õpi, siis vähemalt saan koristamise selgeks.

Olime kontoris pool tundi kauem, sest boss otsustas enne kella 8t õhtul, et nüüd oleks aeg feedbacki anda ning nii ma siis istusin seal, märkmik süles ning hakkasin võtmesõnu üles tähendama. Alenile ma ütlesin, et ärgu ta muretsegu, meie tiimitööst niikuinii väga midagi järgi jäänud polnud ning tegu oli rohkem minu sooloprojektiga.

Kolmapäeval tuli Dorina ka kontorisse, tal oli teisipäeval esmaabi koolitus. Boss oli talle ka ülesande kätte andnud ning talle öeldi, et Sigrit ja Alen on kõik teised asjad ilusti ära teinud. Saime selle üle naerda natuke, kuid ma hullult respekteerin seda, kuidas Dorina käis mu käest uurimas, et kuidas ma ise seda infofailide vms kirjutamist ette olen kujutanud ja, kuidas ta saaks sellega jätkata. Ühe päevaga tegi ta igaljuhul suure töö ära. Kasutas isegi minu kirjutatud tekste natuke. Kuid eks ma olen algusest peale öelnud, et on meie suhtlemine olnud nagu ta on, tööalaselt on koguaeg kõik väga hästi sujunud.

Kuigi ma vahel mõtlen, et see on ikka veider. Olen tänu talle siin ilmselt kõiki emotsioone tundnud, kuid kui asi puudutab projekte, siis kõik jamad on alati uksetaha jäänud ning kõik on edenenud täiuslikult. Umbes nagu õpikust tead.

Kuna sain eelneval päeval päris pika nimekirja jagu näpunäiteid, siis mul oli mille kallal tööd teha ja koju minekuni ma siis kohandasingi. Tegime uue vastuvõtu tädiga nalja ka, sest ta päris lahe.

Neljapäev oli üsna intensiivne päev. Hommikul paar tundi tegelesin nende failide/dokumentide või kuidas, kurat, neid nüüd nimetadagi, lõpetamisega. Lõunapaiku oli mul review meeting Suure Bossiga kuna Boss Tädi on jätkuvalt rivist väljas. Kui Suur Boss neid kohtumisi läbi viib, siis need lähevad alati väga veidralt. Ta kuidagi alati alustab hästi ilusti ja uurib ning tunneb huvi. Annab isegi nõu ja viimane kord nüüd tundis lausa huvi mu vaimse tervise kohta. Mingi hetk, siiski, peab ta midagi minu vastu keerama ja mind milleski süüdistama.

Juuli kohtumine kestis mul kaks ja pool tundi ning enamiku ajast ma värisesin laua taga. Muidugi sain natuke tönnida ka. Seekord ma ei värisenud, panin tuima tead. Uskumatu. Olin väga üllatunud oma reaktsioonis. Või siis selle puudumises. Mul on natuke oma teooria ka, miks ta nii teeb, kuid jätan selle enda teada. Ei taha igaksjuhuks kedagi milleski süüdistada, eriti kuna mul pole otseseid tõendeid.

Selle vastuvõtus telefonis istumise pärast olen ka natuke jamas. Mul pole luba sellest rääkida (veel), haha, aga ma vist pole kunagi absurdsemas situatsioonis olnud. Ehk ma tõesti peaks sellest kõigest siin raamatu kirjutama. Kuid sain tunnike varem koju kui teised ja reedel kontorisse minema ei pidanud.

Magasin siis reedel kaua ning kui olin Veelikale kõik ilusti pikas heliklipis ära rääkinud, siis sain üllatuskõne Jaanilt (JOU JAAN!) ja pärast tegin veel lõhesuppi ka. Ise tegin. Päriselt. Mulle väga maitses ka ning kui ma sims oleksin, siis oleksin skilli täis saanud. Ma oleksin pildi isegi peaaegu Tauri peenesse toidugruppi pannud, aga seal nii osavad kokad, et mis ma oma tagasihoidliku supipildiga ikka sinna ronin. Vaadake siin nüüd.

69172183_1715333555277888_7353484490406100992_n68898288_472246026961233_4250195586243887104_n
Kuna õhtu oli ilus, siis otsustasime Dorinaga ühe pargitiiru ka teha. Kuulsin, et see uus vastuvõtu tädi oli reedel kinga saanud, sest ta oma töö aja jooksul (3 nädalat) oli kolm korda hiljaks jäänud. Kreisi.

Näitasin siis Dorinale, kus ma tavaliselt jalutamas käin ning tutvustasin talle ka välijõusaali. Kui ta alguses ei tahtnud midagi katsetada, siis pärast esimese “masina” otsa ronimist, oli ta rõõmuga nõus KÕIK ära proovima. Tundsin end treenerina ning sain seletada, mis lihaste jaoks, mis asjad on jne. Oleks siis, et ma treenerina välja ka näeks, haha.

Õhtul vaatas Dorina minuga paksusaateid ka. Tavaliselt keegi ei viitsi neid minuga vaadata. Leppisime kokku, et vaatame Netflixist mõne filmi, kuid kuna tal läks oma toimetustega kaua, siis hakkasin Amazon Prime videost vaatama ühte dokumentaali paksude teemal. Kuna Dori poole pealt ühines, siis tahtis ta, et ma näitaks talle igasuguseid videosid ja inimesi, kes sel teemal kõnelenud on ja juutuubis kanaleid omavad ning ega ma kade ei olnud.

Leppisime kokku, et laupäeval lähme piknikule. Lubas taaskord kuumalainet ning kuna seal balkanimaades on sellised kuumad ilmad tavaline nähtus, siis Dorina tahtis neid maksimaalselt ära kasutada. Neid ilmasid siin siis. Ta tahtis päeval käia oma Making roomsis, mis oli ideaalne, sest mul oli üks lahe videokõne plaanis.

68849226_418756662068187_7447779608331550720_n
Tsau Veelika!

Pärastlõunal siis läksimegi Dorinaga parki ka. Tegimegi pikniku. Arutasime maailma asju, natuke klatšisime ka ja võtsime ette ühe pikemat sorti parki avastava tiiru.

68376373_443438296263491_3832236036449107968_n69125080_367490920837492_7249238598975750144_n69557958_577342043060596_7174059839318917120_n
Pühapäeva kohta teadsin eelnevalt ainult nii palju, et Dorina tahtis kindlalt randa minna. Ma ei kujutanud kuidagi ette, kuidas see välja näeb, teades, et me mõlemad oleme päris vaesed. Muidugi pakkusin välja erinevaid ümbruses asuvaid linnakesi ka, mida me oleks võinud avastama minna ning mida me endile lubada oleksime saanud. Kuid kui ta oli natuke oma tutvuste nimekirja läbi kamminud, siis ühe tädiga lõpuks saimegi randa!

Muidugi jõudsin jälle natuke vihastada ka, sest see tädi jäi pool tundi hiljaks ning seejärel pidime peaaegu kolm tundi ummikutes istuma, sest KÕIK tahtsid randa minna. Kuid pärale me jõudsime ja sain isegi varbad vette pista. Kuna sellel tädil tuli peaaegu kuue auto jagu sugulasi kaasa, siis oli neil kõvasti süüa ka ning sain enne vee katsumist kõhu korralikult aasia toitu täis pugida.

68881095_417109652258074_4352150550708486144_n69237363_382611249355323_6907660099032973312_n69264610_701026826988589_6468942809087868928_n69471718_952083791794002_5605525048241684480_n69514038_2420789364857196_5557675904223674368_n69589691_431233874412339_6026624459648008192_n
Tagasiteel lasin neil Shanonit kuulata ja viimase lauluna lausime kõik Whami “Last Christmas”-it. See oli väga tuus!

Lõpetuseks jagan Sinuga ühe kummitusloo, mis meile ummikus istudes räägiti. Nimelt on Blackburnist Prestonisse sõites üks teelõik, kus väidetavalt kummitas. Kunagi aastaid tagasi oli üks naine tahtnud abielluda oma kaaslasega ning ta isa ei lubanud, ei kiitnud heaks. Pärast pikka veenmist ütles tolle naise isa, et hea küll, näita mulle oma peigmeest. Teel siis selle naise juurde sattus see peigmees avariisse ja suri. Autos oli peale tema veel pakistanist pärit moslemi mees, kes oli autojuht, ka tema sai surma.

Kuna see naine oli siis nii muserdunud ja õnnetu, otsustas ta endalt elu võtta ning sellel teelõigul ta siis kummitas. Sihtgrupiks pakistanist pärit mehed, sest ta süüdistas seda autojuhti ning haus kättemaksu. Legendid räägivad, et ta pidavat ootamatult teele ilmuma ning selletõttu siis autojuhte ehmatama nii, et nad kaotasid juhitavuse.

See tädi, kes meile selle loo rääkis ütles, et väga paljud on selle naise kummitust näinud ning väga palju pakistanist pärit mehi on sellel teelõigul avarii tõttu surma saanud. Tema teadis täitsa mitut näiteks. Muidugi lõppes lugu sellega, et terve rühm moslemeid oli sinna lõigule läinud palvetama ning pärast seda pole kuuldavasti selle naise kummitust enam näha olnud ning ta ilmselt puhkab rahus.

Posted in EVS