Sest, miks mitte?

Loen ennast tegelikult üsna staažikaks blogijaks, sest pidasin edukalt aastaid ühte. Olles aastaid regulaarselt oma mõtteid/arvamusi jaganud, taipasin, et lähen järjest süngemaks. Lõpuks oligi mul ainult nii öelda vingumisepunkt. Mu vaesed tuttavad, kes võtsid vaevaks seda lugeda. Kuidagi nukker oli tagantjärele lugeda, mida postitanud olin. Kuigi, mu “sikioma” elas üle nii mõnegi faasi:

1) “Olen 16 ja äge”- Ma ei sooviks sellel pikalt peatuda, sest eks iga inimese elus ole asju, mida nad ei jagaks. Kuigi lühidalt oli KÕIK TÄIEGA NÕME. Kuigi eks mul on ALATI olnud suurepärane oskus ülemõelda, üleanalüüsida ja ülehinnata. Seega arvan, et tegelikult oli kõik lihtne, lihtsam kui praegu.

2) “Ma arvan, et just see kutt (ja siis see teine) on mu elu armastus.”- Täpselt sellised inimesed, kellele tagasi mõeldes tekib tunne, et vot just mina olingi siis koguaeg purjus. Ma küll loodan, et neil (kelle iganes faas mul siis peal oli) läheb hästi, kuid nad ei ole mulle. Õnneks sain oma faasidest üle.

3) “Ah, lähme paneme parem möllu.”- See aeg, kus tolleaegse sõbrannaga oli vinge Tartu Pirole punkaritega jooma hääletada. Oi, milliseid vempe ma ikka tegin. Heldimusega vahel meenutan, kuidas meil oli julgust võõraste juurde end öömajale sebida või võõraste kuttidega kusagil pargis mokatubakat teha.

4) “Elu on ####!”- Ja minu arust see siis oligi üks sõnnik.

5) “Ma olen päästetud. Aitäh Jeesus!”- Leidsin enda jaoks usu. Kõik mu postitused nõretasid vajalikkusest ligimest armastada. Palvetage, kahetsege pattu jne. Ma ei ole nüüdseks oma usku kuskile heitnud, kuid leidsin, et ma ei ole selline piibliga pähe lööjat tüüpi. Eriti, kuna ma ei ela nii nagu ma siis suuresti kuulutasin. Olen patune inimene oma usuga. Hoian seda nüüd enda südames, sest igal ühel on õigus uskuda, mida ta enda sees õigeks peab. Kui keegi soovib küsida selle kohta, siis ma võin rääkida. Ise kellelegi pähe lajatama ei hakka.

6) “Ma olen nii üksi!”- Hakkasin taas vinguma. Kohutavalt vinguma. Hädaldasin, halasin, nutsin, kurtsin.

Lõpuks otsustasin oma blogi ära kustutada. Vajasin uut algust. Ei tahtnud, et kuskil oleks midagi, mis mu negatiivsust mulle meelde tuletab. Pidin üsna ruttu oma sõnu sööma, sest mul on hetkel salajane koodiga blogi, mida saavad lugeda seitse inimest ning kuhu ma pidevalt kirjutan kui nõmedaks ma midagi pean ja kui loll elu vahel on. Ometi tundsin mingi hetk, et mulle meeldib ju oma mõtteid rohkem jagada- sisemine edevus vist. Mulle meeldib kirjutada. Tahtsin korduvalt uuesti avalikult blogima hakata, aga nähes kui palju viha ja kadedust blogijad saavad, siis pelgasin seda (kuigi mu kõige esimest blogi lugesid ainult mu tuttavad ja sain üsna head/positiivset/üles ehitavat tagasisidet). Vahepeal soovisin alustada tervise blogi- TEEME TRENNI, SÖÖME KAPSAST JA SAAME ILUSAKS- aga ma ei ole antud valdkonnas just kõige järjepidavam.

Siin ma nüüd siis olen. Proovin tagasihoidlikult alustada taas millegagi, mis mulle väga meeldib: kirjutamisega. Minu teine võimalus!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s