Vend sai 21!

Mäletan ühte juhtumit, kui me läksime vennaga täiega tülli (nagu me seda omalajal venna ja õega tihti tegime). Pärast seda kui olime üksteist igasuguste labaste väljenditega läbi sõimanud, viskasin ma teda saapaga. Võis ka kummik olla. Võtsin selle juhtumi aastaid hiljem vennaga jutuks ja ütlesin, kui palju süümepiinu ma selle saapaheite pärast tunnen. Vend hakkas naerma ja ütles, et tegelikult viskas tema mind saapaga. Lisas veel, et hea õde, kes tema teo enda süüks veeretab ja aastaid sellepärast end halvasti tunneb.

Mäletan ka, kuidas me kolmekesi kooli mängisime ning kui ema söögi valmis sai, siis võisime kõik koos (vahel ka käest kinni) söögivahetunnile minna. Mängisime ka raamatukogu ja paar korda poodi. Kui maale kolisime, siis hakkasime aega väga palju õues veetma. Võtsime naabrilapsed ka kampa ning tegime jalgratta matku, luurekat, mädamuna, ehitasime onni, tegime vanast prügikorvist ja eterniiditükkidest omale mänguplatsile välikäimla, keetsime korra konnakulleseid (olime väga noored ja väga rumalad), tegime näidendeid, mängisime jalgpalli ja pidasime ka paar sulgpalli turniiri. Muidugi ei saa ka unustada suve, kui üritasime ise õudusfilmi teha, inspireerituna “Reede 13”-st.

Tänu Gerdile tean, mis on suluseis ning kui ägedad võivad olla GTA-d ja Need for Speedid. Teinekord mõne tuttavaga jalgpallist rääkides või arvutimängudest muljeid vahetades üllatun, kui palju ma tegelikult neist tean. Saladuskatte all mainin, et oleme koos isegi Simsi mänginud. Jalgpalli taas jutuks tuues, siis Gert on oma sõbraga isegi puude vahele okstest ja kraavist leitud kalavõrgust ise värava ehitanud. Väga efektiivne see küll ei olnud, sest vajas pidevat remonti, aga äge nägi välja küll.

Mu vend on üks väheseid inimesi, kellega mul on kohati üsna sarnane huumorimeel. Ma ei pea end tagasi hoidma ja võin kõiksuguseid idiootseid nalju teha- ja tihti ta isegi naerab. Minu jaoks on see alati suurim kompliment! “Wow, Gert naeris mu nalja üle, järelikult see oli tõesti naljakas.” Ning tihti kui tema mõne killu viskab, siis ohkan, et miks ometi mina selle peale ei tulnud. Lisaks jagab ta minuga sarnaselt armastust kasside vastu.

Minu jaoks oli väga raske aeg, kui mina elasin Tartus või kui Gert Inglismaale kolis. Polnud enam võimalik koos Playstationil poksimist mängida või elu üle arutleda. Nüüdki tuleb see taaskord üle elada, sest ta läheb kolmapäeval kaitseväkke. Rõõmustan selle üle, et seal saan tihti külas käia.

Hoolimata sellest, et ta on minust mitu aastat noorem, olen temalt isegi päris palju meeste kohta nõu küsinud. Naljakal kombel on tema nõuanded toiminud ka. Eranditult. “Ära mitte kunagi sebi tüüpi, kes on Saksa tiimide poolt,”- noh, sellega ei ole veel midagi peale osanud hakata, aga enam ei ole vaja ka. Muide, ükskord ta ütles mulle: “Sigrit, kui Su tulevane mees Sind peksma peaks hakkama, siis ära seda varja, tule räägi mulle kohe. Lahendan olukorra ära.” Sama ütleksin mina ka talle. Kui tuleb välja, et tulevane naine mõrd on, siis andku aga teada- lahendame õega olukorra ära.

Igaljuhul, head 21.-st sünnipäeva! Palju palju õnne, rõõmu, huumorit, raha, vastupidavust kaitseväes, armastust ja mida kõike veel vajad 🙂

Esmaspäev.

Pärast nelja pikka tööpäeva on aju end kuidagi välja lülitanud. Kirjutasin siia just 700 sõnalise enesehaletsuse kirjandi, mis jõudis isegi 20 minutit avalik olla. Leidsin, et siiski oleks parem see ära kustutada. Pole vaja teistel lugeda, kui emotsionaalselt liimist lahti inimene ma tegelikult olen.

Käisime Siimuga täna poodlemas ja ma totaalselt vihkan seda. Kuigi täna olime kingijahil, mitte uusi pükse ostmas, läks siiski mu ostuplaan vett vedama ja tuli kõik ümber planeerida. Kui keegi tuleb ja kiidab: “Oi, ostsin endale ilusa uue jaki, Sa lihtsalt pead seda nägema,” siis minu esimene mõte ei ole kaasakiitev, vaid pigem: “Ah, jälle midagi, mis minu seljas niikuinii kohutav oleks.” Eriti kuna olen kõikidest oma sõbrannadest suurem.

Kuid, et ka see versioon minu blogipostitusest väga nutuseks ei läheks, siis ma siiski loodan, et leian ka kunagi lillelise kleidi, mis mulle selga sobib.

Jaanid!

Tead, üldiselt on nii olnud, et mul pole Jaanidega kunagi vedanud. Olen alati olnud, kas tööl või kodus või jama seltskonnaga (probleemid ja tujutsemised). Kuigi, ühel aastal oli küll ülimõnus. Olime tolleaegsete sõpradega koos, alustasime kohalikus pargis siidri joomisega. Mina ja üks kutt veel olime talvel just 18 saanud ja teised olid alaealised. Miks ma sellest räägin on see, et sellest õhtust jääb igaveseks meelde üks naljakas olukord. Kõndisime kuuekesi mööda maanteed kodukoha poole ja oli kuulda politsei sireene. Kuna kaks meist olid ainult joomiseks õige vanusega, siis ehmatasime ära. Jooksime kambakesi koos heinapõllule, et siis varjumiseks pikali kõrte sisse visata. AGA mina ja see teine täisealine olime esimesed, kes pikali viskasime. Vot, võibolla niimoodi lugedes polegi naljakas, aga tol hetkel naersime tilgad püksi.

Igaljuhul, sel aastal Jaanidega vedanud. Mul on lõpuks kamp sõpru, kes tahavad minuga aega veeta ja oleme kõik koos Hiiumaal. Grillime vihmas, mängime kaarte ja teeme halba huumorit. Ülivõrdes mõnus!

Head Jaaniaega teile, kes te siia ära eksite! 🙂

Hirmud.

Esimene kord kui ma reaalselt midagi kartsin oli siis, kui kunagi televiisorist käis selline multifilm nagu “Ämblikmees”. Ühes osas, arvatavasti mingi mürgi või keemilise ühendi (eeldatavasti siiski mürgi) tarbimise tagajärjel kasvasid Peter Parkerile lisa käed. Mitte lihtsalt üks käsi, aga kokku neli! Ehk koos jalgadega oligi ta kaheksajalg- õigemini kuuskäsi ja kaksjalg. Ühesõnaga, ma hakkasin nii kohutavalt kartma, et ma jooksin magamistuppa ja kerisin endale teki kõvasti ümber. Olin kindel, et ka mulle kasvavad kohe käed. Paanika oli maksimum levelil.

Praegu on mu põhiliseks hirmuks pimedus. Öeldakse, et inimene kardab seda, mida ta ei näe/ei taju/ei mõista. Minu puhul on see vägagi tõsi. Asi pole ainult selles, et pimedas koju jalutades oleks lihtsalt ebamugav, sest ma ei näe, kes vastu tuleb, vaid ma tõesti kardan kohutavalt. Võiks lausa öelda, et paaniliselt. Kui ma talvel hommikuti kella kuuese rongiga tööle sõitsin ja pidin läbi metsa jalutama, siis mu süda pidi igakord rinnust välja peksma. Mõned hommikud ma isegi helistasin emale, sest pisarad tulid silma ja peopesad hakkasid higistama (isegi kui õues oli -22 kraadi).

Ilma valveta ei julge ma peika maakodus isegi välikäimlasse minna. Pikalt kogun julgust ja siis anun Siimu, et ta õue valvama tuleks. Olen kuulnud igasuguseid jubedaid lugusid Hiiumaa metssigadest- seega parem karta, kui kahetseda. Pluss, kunagi ei tea, millal sealt süngest metsast mõni kirvemõrvar välja jookseb. Siimul õnneks on seal mõõk ja ehmatamise jaoks isegi õhupüss.

Alati kui pimedusse vaatan, tuleb mulle meelde, kuidas sõbrannaga ühel väga lumisel talveõhtul poest koju kõndisime. Mulle räägiti näiteks lugu mingitest inimestest, kes elavad metsas ja otsivad endale ohvreid, keda tükeldada. Üks väheseid tsitaate, mis mulle elu jooksul meelde on jäänud, oli ka sellest õhtust: “Vägistamisega on vähemalt see hea, et saad pärast koju minna.” -võib öelda, et hirmsamate vestluste topis on see küll peaaegu, et tipus.

Viimasel ajal olen enda jaoks avastanud uue hirmu. Hulkuvad koerad! Ma veel mäletan, kuidas erinevad vabalt jooksvad kutsud mind ükskõikseks jätsid. Laitses oma klassikalist seitsme kilomeetrilist ringi joostes, tuli alati ühes kurvis üks suur koer minuga koos jooksma. Umbes kilomeetri lonkis ta minu kõrval ning kui avastas, et ma tagasi ei pöördu, siis tegi seda ise. Ta oli nagu mu jooksusemu! Kuid kuna mitmed mu tuttavad kardavad vabalt jooksvaid koeri, siis olen selle hirmu endale ka õppinud. Kindlasti hammustab mõni koer just minult jala otsast.

Samamoodi on mul paranoia, et trammis varastab kindlasti keegi mu rahakoti ja telefoni; või kus iganes ma parasjagu olen oma käekotiga. Kodust väljas olles kontrollin alati umbes iga kümne minuti tagant, kas mu rahakott on just selles mantlitaskus, kus ta kümme minutit tagasi oli. Kõige hullem on olukord siis kui mul on seljas mantel või jakk, millel pole taskuid, sest siis ma kisun nagu hullumeelne pidevalt oma koti lukku lahti veendumaks, et kõik on omal kohal. Olen sada prontsenti kindel, et kui ma ühel päeval jätan oma kontrollid tegemata, siis olengi oma väärt esemetest ilma.

gifff

Kindlasti on mul umbes-täpselt miljon väikest hirmu veel, aga need on need põhilised, millele ma rongi pealt koju kõndides mõtlesin. Kui ma muidugi ei kartnud, et mõni kuri koer hüppab võsast mulle sääre kallale.

Teisipäevased mõtted.

Tulin natukeseks ajaks taas koju. Satun siia viimasel ajal üllatavalt harva. Vahel on isegi tunne, et tuleksin nagu külla: “Ema, kas ma külmkapist vorsti tohin võtta?” Võtangi seda kui vanemate kodu, kus on lihtsalt peaaegu kõik minu asjad (mõned asjad on ka peika juures linnas). Mulle siiski meeldib siin, eriti kuna enamik oma ajast viibin linnamüra keskel. Täna on kuidagi eriti mõnus siin olla. Õues sajab vihma ja ma laen rahulikult oma patareisid.

Muidugi ülisuureks plussiks on siin ka mu kass. Tegelikult ma ei saaks öelda, et ta MINU kass oleks, aga ma saan Lucy’ga väga hästi läbi. Võibki lausa öelda, et ma olen totaalne kassi-inimene ning kui ma kunagi oma kodu peaksin saama, siis kavatsen vähemalt kaks kiisut endale hankida (vabandust Siim, pead sellega leppima).

IMG_0315

Mu perel on ka kolm koera, kuid neil on juba täitsa ükskõik, kas ma olen kodus või mitte. Olen siin vist juba nii harv nähtus, et nad ei loegi mind enam pereliikmeks. Ega mul väga kahju ka pole, sest ma parema meelega paitaksin Lucy’t. Kuigi William, suurim koer (sakslane- kuid ei haugu saksa keeles das auh), on tegelikult väga energiline ja armas.

Nii ma nüüd pikutan oma voodis ja mõtlen elulisi mõtteid. Armastusest, tööst, sõpradest ja reisimisest. Tahtsingi kirjutada sellest kui ägedaid inimesi mu elus on. Käisin näiteks eile sõbrannal külas ja ta on üks väheseid, kelle juures ma tunnen, et võin olla mina ise. Ma ei ole mitte kordagi tema juurest halva tundega ära tulnud. Isegi kui me lähme näiteks Lottemaa või geide teemal vaidlema, ei ole see midagi hullu, sest nõustume, et me ei nõustu. Sellist tunnet nagu ma ei oleks vääriline temaga suhtlemiseks (pole piisavalt andekas või piisavalt ilus) pole mul kunagi olnud.

Ta on mulle väga kallis sõbranna ning isegi kui vahel paar nädalat ei suhtle, on mul kokkusaades ikka selline tunne nagu poleks päevagi möödunud. Olen kuulnud sellist lauset nagu: “Üks tõeline sõber suurendab õnne rohkem kui tuhat vaenlast ebaõnne.”

PS! Päeva nali ei ole mitte see, et ma reedel KOGEMATA katlakivieemaldi-lahusest lonksu võtsin, vaid see, et ma tellisin endale raamatu “Looking for Alaska” ja sel pole mitte mingisugust pistmist minu unistuste reisikohaga. Teinekord peaksin enne rohkem eeltööd tegema. KUIGI, see John Green kirjutab päris hästi.

Päeva teema.

Kui nüüd see jalgpalli MM välja jätta, on kõige populaarsemaks geide teema. Lihtsalt mainin, et MM-l hoian pöialt Hispaaniale ja Inglismaale- lihtsalt niisama. Igaljuhul, mul ei olegi palju öelda. Nii palju kui on inimesi on ka arvamusi.

Olen oma elu jooksul mitmeid kordi korvi saanud ja olen olnud täiesti kindel, et lõpetan vanatüdrukuna Tashiroijma kassisaarel. Arvasin, et ega see palju kiidetud armastus minu hoovile ei satu. EKSISIN. Lõpuks ta siiski tuli ja väga eriliselt. Oi kui keeruline oli alguses harjuda mõttega, et ma seekord ei peagi silmi peast välja nutma.

Kuidas ma saakski arvata, et kahe inimese vahel olev armastus on vale nende soo pärast? Eriti kui ma tean kui raske on tegelikult leida kedagi armast ja toredat. Südant ei sunni ja kui kaks meest (või naist) leiavad omavahel selle erilise tunde, siis see on imeline. Armastus on imeline. Miks nad ei tohiks siis ka abielluda? Oma armastust ametlikuks teha?

Muidugi on minu elus ka olnud periood, kus arvasin, et see on nõme. Peremudel on ju paigas. Kuhu see omasoo värk siis kõlbab! Aga see oleks minust nii silmakirjalik jätkuvalt nii arvata. Armastus on eriline ja unikaalne ning inimesed ei saa sellele mingeid piiranguid seada.

Süümepiinad.

Hakkasin täna mõtlema sellele, et ma tunnen jube imelike asjade pärast end halvasti. Ma muidugi tean, et ma ei ole ainus. Paljud pidavat mõtlema, et miks nad viis (kuus, seitse vms) aastat tagasi mingisuguses olukorras käitusid just nii nagu nad seda tegid. Situatsioonid, millede puhul võib kindel olla, et teised asjaosalised ei oma nende kohta enam mingit otsest informatsiooni-nad ei mäleta lihtsalt enam.

Näiteks toon kaks lugu. Olin 10 või 11 ja sõitsime perega kusagilt (algpunkti mälusoppidest ei suutnud tuvastada) koju. Poest läbi minnes ostis isa paki nätsu. Tüüpilises Diroli pakis on kümme nätsupadjakest ning 5-e liikmelise pere puhul jagub kõik ilusti ära. Ema siiski kohe keemilise maitsega kummi närida ei soovinud ja jättis enda omad alles. Koju jõudes mõtlesin, et miks ma ei võiks ühe närimiskummi padjakese juurde võtta- ehk emale jäi ainult üks. Kuidas ma sain nii isekas olla? Kõigile oli ju kaks! Tegelikult mitte midagi ütlev lugu, aga mind vahel siiamaani piinav juhtum. Palusin ka vabandust ja olen seda juba raamatute kinkimistega korvanud, kuid aegajalt kummitab “nätsujuhtum” mind ikka. Ükskõik, et sellest on möödas 13-14 aastat.

Teine lugu on pooleteise-aasta tagusest aasta vahetusest. Olime isaga kahekesi kodus, sest vend ja õde olid Inglismaal ning ema tööl. Tundsin, et kohutavalt nõmedalt, et pidin aastavahetusel kodus istuma ja helistasin sõbrannale. Rääkisin isaga ka, et kas oleks okei kui ma kodust ära läheksin. Paps vastu ei olnud ja nii ma siis läksingi. Mul ei olnud üldse tore õhtu/öö, sest mõtlesin terve aja, kuidas ma südametult isa üksi koju jätsin. ÜKSI. AASTAVAHETUSEKS. Ma küll tean, et ta oli pool ööd vennaga Skype-nud, sest mul õde oli ka tööl olnud, aga väga nõme tunne on siiamaani.

Olles töö tõttu pikalt kodustest eemal olnud, tahan ma alati neile midagi tuua. Välja vabandamaks, et nad mind nagu kuuvarjutust näevad. Kohati ka sellepärast, et mul on jube palju pisikesi asju, mille pärast ma tunnen end kui võlgu olevat. Kõik astuvad ämbrisse, aga siiski ma leidsin just hiljuti, et mu perel oleks kindlasti vaja, et ma neile uue rösteri ostaks. Vabandust, et ma selline nätsuvargast egoist olen.

Mul on pärast pikka päeva ja Eestile minitiiru tegemisest pea imelikke mõtteid täis.