Veidike endast.

Ma ei ole mitte kunagi olnud tüdrukulik tüdruk. Võibolla sellepärast, et ma olen väiksest peale tahtnud, et mul oleks võimalikult palju siniseid asju? Okei, see tegelikult ei loe. Kuigi, ma ei ole mitte kunagi roosat sallinud. Olen üle elanud isegi perioodi, mil see klassikaline neiude värv ajas mind oksele, nüüdseks olen leidnud rahu ja ma ei hakka draamatsema, kui keegi mulle roosa pluusi kingib vms. Kuid siiski, kleite/seelikuid ma vabatahtlikult väga selga ei paneks. Ma olen nii kade naiste peale, kes näevad kleitides head välja. Ma sooviks, et ma suudaksin ka naiseliku välimuse nii öelda välja kanda. Ma ei näe välja nagu poiss, kui keegi nüüd seda mõtles.

Mul on väiksena olnud ainult paar nukku, ühel värvisin vildikatega juuksed ära ja teisel tõmbasin pea otsast. Palju ägedam oli klassivendadega liivakastis action-manidega mängida. Eks Barbidega sai ka päris elu immiteeritud, kuid vähe. Kui tänapäeval 12-selt käiakse juba pidudel ja ropendatakse nagu madrused, siis mina mängisin õe-venna ja naabri lastega luurekat. Tegime sulgpalli turniire, tagusime jalgpalli ja tegime mini-etendusi.

Olen alati lootnud, et ehk leian endale mõne naiseliku hobi, mille abil leiaksin kadunud naise endas. Kudumine ja heegeldamine lendasid mul kiirelt nurka. Õmblemisel suutsin kokku õmmelda asjad, mis polnud kokku õmblemiseks mõeldud. Ka ei oska ma ehteid teha, stiilitaju on üldse null ning meikimise vahenditest tean sama palju kui kass kosmosest (kui nüüd mõni kass leiab kõik tähtkujud öisest täpilisest taevamerest ülesse, siis halb võrdlus).

Pigem olen avastanud, et nii äge on ise teha mööblit. Alustada näiteks nullist ja, siis samm-sammult edasi arendada. Mõõtmised, kruvid, haamrid, akutrellid, lakid, värvid, abrasiivmaterjalid- JA NII EDASI. Hetkene unistus oleks leida mõni kummut ja see siis korda teha. Vana lakk maha, uus peale. Või üldse kruntida ja üle värvida- mõni ilus maaling peale. Kuu aega tagasi Hiiumaal avastasin, et mootorsaega puitu juppideks lasta on ka illegaalselt lõbus. Veel ühe uue hobina tooksin välja kalapüügi. Üldiselt paljudele see ei meeldi, aga äge on ise midagi välja õngitseda.

Olen mõelnud, et kui ma kunagi olen rahul sellega, milline ma välja näen, siis tahaksin väga pöörduda kellegi poole, kes oskaks mulle nõu anda, kuidas ma end peaksin riidesse panema. Mul tõesti pole õrnaaimugi! Mul ei ole mingi probleem käia koguaeg kummikute, teksade ja suure villase kampsuniga. Vahel siiski sooviks olla naiselik. Fototõend, et mul vahel tegelikult isegi see on õnnestunud (kuid mitte tahtlikult).

sikkkkkuu

Ilusat uue nädala algust!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s