Süümepiinad.

Hakkasin täna mõtlema sellele, et ma tunnen jube imelike asjade pärast end halvasti. Ma muidugi tean, et ma ei ole ainus. Paljud pidavat mõtlema, et miks nad viis (kuus, seitse vms) aastat tagasi mingisuguses olukorras käitusid just nii nagu nad seda tegid. Situatsioonid, millede puhul võib kindel olla, et teised asjaosalised ei oma nende kohta enam mingit otsest informatsiooni-nad ei mäleta lihtsalt enam.

Näiteks toon kaks lugu. Olin 10 või 11 ja sõitsime perega kusagilt (algpunkti mälusoppidest ei suutnud tuvastada) koju. Poest läbi minnes ostis isa paki nätsu. Tüüpilises Diroli pakis on kümme nätsupadjakest ning 5-e liikmelise pere puhul jagub kõik ilusti ära. Ema siiski kohe keemilise maitsega kummi närida ei soovinud ja jättis enda omad alles. Koju jõudes mõtlesin, et miks ma ei võiks ühe närimiskummi padjakese juurde võtta- ehk emale jäi ainult üks. Kuidas ma sain nii isekas olla? Kõigile oli ju kaks! Tegelikult mitte midagi ütlev lugu, aga mind vahel siiamaani piinav juhtum. Palusin ka vabandust ja olen seda juba raamatute kinkimistega korvanud, kuid aegajalt kummitab “nätsujuhtum” mind ikka. Ükskõik, et sellest on möödas 13-14 aastat.

Teine lugu on pooleteise-aasta tagusest aasta vahetusest. Olime isaga kahekesi kodus, sest vend ja õde olid Inglismaal ning ema tööl. Tundsin, et kohutavalt nõmedalt, et pidin aastavahetusel kodus istuma ja helistasin sõbrannale. Rääkisin isaga ka, et kas oleks okei kui ma kodust ära läheksin. Paps vastu ei olnud ja nii ma siis läksingi. Mul ei olnud üldse tore õhtu/öö, sest mõtlesin terve aja, kuidas ma südametult isa üksi koju jätsin. ÜKSI. AASTAVAHETUSEKS. Ma küll tean, et ta oli pool ööd vennaga Skype-nud, sest mul õde oli ka tööl olnud, aga väga nõme tunne on siiamaani.

Olles töö tõttu pikalt kodustest eemal olnud, tahan ma alati neile midagi tuua. Välja vabandamaks, et nad mind nagu kuuvarjutust näevad. Kohati ka sellepärast, et mul on jube palju pisikesi asju, mille pärast ma tunnen end kui võlgu olevat. Kõik astuvad ämbrisse, aga siiski ma leidsin just hiljuti, et mu perel oleks kindlasti vaja, et ma neile uue rösteri ostaks. Vabandust, et ma selline nätsuvargast egoist olen.

Mul on pärast pikka päeva ja Eestile minitiiru tegemisest pea imelikke mõtteid täis.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s