Hirmud.

Esimene kord kui ma reaalselt midagi kartsin oli siis, kui kunagi televiisorist käis selline multifilm nagu “Ämblikmees”. Ühes osas, arvatavasti mingi mürgi või keemilise ühendi (eeldatavasti siiski mürgi) tarbimise tagajärjel kasvasid Peter Parkerile lisa käed. Mitte lihtsalt üks käsi, aga kokku neli! Ehk koos jalgadega oligi ta kaheksajalg- õigemini kuuskäsi ja kaksjalg. Ühesõnaga, ma hakkasin nii kohutavalt kartma, et ma jooksin magamistuppa ja kerisin endale teki kõvasti ümber. Olin kindel, et ka mulle kasvavad kohe käed. Paanika oli maksimum levelil.

Praegu on mu põhiliseks hirmuks pimedus. Öeldakse, et inimene kardab seda, mida ta ei näe/ei taju/ei mõista. Minu puhul on see vägagi tõsi. Asi pole ainult selles, et pimedas koju jalutades oleks lihtsalt ebamugav, sest ma ei näe, kes vastu tuleb, vaid ma tõesti kardan kohutavalt. Võiks lausa öelda, et paaniliselt. Kui ma talvel hommikuti kella kuuese rongiga tööle sõitsin ja pidin läbi metsa jalutama, siis mu süda pidi igakord rinnust välja peksma. Mõned hommikud ma isegi helistasin emale, sest pisarad tulid silma ja peopesad hakkasid higistama (isegi kui õues oli -22 kraadi).

Ilma valveta ei julge ma peika maakodus isegi välikäimlasse minna. Pikalt kogun julgust ja siis anun Siimu, et ta õue valvama tuleks. Olen kuulnud igasuguseid jubedaid lugusid Hiiumaa metssigadest- seega parem karta, kui kahetseda. Pluss, kunagi ei tea, millal sealt süngest metsast mõni kirvemõrvar välja jookseb. Siimul õnneks on seal mõõk ja ehmatamise jaoks isegi õhupüss.

Alati kui pimedusse vaatan, tuleb mulle meelde, kuidas sõbrannaga ühel väga lumisel talveõhtul poest koju kõndisime. Mulle räägiti näiteks lugu mingitest inimestest, kes elavad metsas ja otsivad endale ohvreid, keda tükeldada. Üks väheseid tsitaate, mis mulle elu jooksul meelde on jäänud, oli ka sellest õhtust: “Vägistamisega on vähemalt see hea, et saad pärast koju minna.” -võib öelda, et hirmsamate vestluste topis on see küll peaaegu, et tipus.

Viimasel ajal olen enda jaoks avastanud uue hirmu. Hulkuvad koerad! Ma veel mäletan, kuidas erinevad vabalt jooksvad kutsud mind ükskõikseks jätsid. Laitses oma klassikalist seitsme kilomeetrilist ringi joostes, tuli alati ühes kurvis üks suur koer minuga koos jooksma. Umbes kilomeetri lonkis ta minu kõrval ning kui avastas, et ma tagasi ei pöördu, siis tegi seda ise. Ta oli nagu mu jooksusemu! Kuid kuna mitmed mu tuttavad kardavad vabalt jooksvaid koeri, siis olen selle hirmu endale ka õppinud. Kindlasti hammustab mõni koer just minult jala otsast.

Samamoodi on mul paranoia, et trammis varastab kindlasti keegi mu rahakoti ja telefoni; või kus iganes ma parasjagu olen oma käekotiga. Kodust väljas olles kontrollin alati umbes iga kümne minuti tagant, kas mu rahakott on just selles mantlitaskus, kus ta kümme minutit tagasi oli. Kõige hullem on olukord siis kui mul on seljas mantel või jakk, millel pole taskuid, sest siis ma kisun nagu hullumeelne pidevalt oma koti lukku lahti veendumaks, et kõik on omal kohal. Olen sada prontsenti kindel, et kui ma ühel päeval jätan oma kontrollid tegemata, siis olengi oma väärt esemetest ilma.

gifff

Kindlasti on mul umbes-täpselt miljon väikest hirmu veel, aga need on need põhilised, millele ma rongi pealt koju kõndides mõtlesin. Kui ma muidugi ei kartnud, et mõni kuri koer hüppab võsast mulle sääre kallale.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s