Hakkan vanaks jääma.

1) Muusika– Viimasel ajal olen hakanud kuulama väga palju retro muusikat. Kare Kauks, ZZ Top, Frank Sinatra jne. Mul pole absoluutselt õrnaaimugi, mis praegu Poweris või Sky Plus’is hitid on. Lisaks, igakord kui mõni tüdruk mulle mainib, et Harry Styles on kõige nunnum, hakkan heldimusega meenutama, kuidas ma ise omal ajal näiteks Backstreet Boysi või 2 Quick Starti fännasin.

2) “Kui mina veel Sinu vanune olin– Olen paarkorda saanud oma juttu just sellise fraasiga alustada. Rääkides siis näiteks telekamängudest; televiisorist, mille puhul kanalivahetuseks tuli diivanilt püsti tõusta või kassettidest. Hiljuti rääkisin ühele kolmanda klassi tüdrukule, kuidas ma “omal ajal” sõpradega luurekat mängisin. Lause peale- “ja selleks, et teada saada, kas sõber on kodus, hüüdsin teda akna all- kui ta välja ei tulnud, siis järelikult polnud kodus”- ehmus ta korralikult. “Aga miks Sa ta iPhone’le ei helistanud?”

3) Poole ööni üleval olemine- Kui ometi saaks igal õhtul hiljemalt kell 11 magama, oleks suurepärane. Nii kui on vajadus olla rohkem kui südaööni ärkvel, olen järgmisel päeval zombi. Arutasime eile sõbrannaga, kuidas nii väga tahaks peole minna- saaks lõpuks jälle tantsida, kuid koju jõudes hakkasin mõtlema, et ma ei suudaks enam terve öö jalgadele valu anda. Pluss, kaotaksin väärtuslikke unetunde.

4) Lõunani magamine- Käisin eelmisel nädalal Hiiumaal ja ärkasin ühel hommikul pool 1. Terve päev olid süümepiinad, sest “pool päeva läks nüüd kaduma.” Pärast mitut päeva järjest tööl on esimesel vabal päeval kaua magaminegi ainult kella kümneni.

5) Reede õhtud– Ideaalne oleks diivanil vedeleda, vaadata head filmi ja juua külma valget veini. Klubid on ju “noorte jaoks”.

6) Aeg- Öeldakse, et mida vanemaks Sa saad, seda kiiremini hakkab aeg minema. Tõsi ta on! Meenutasin siin just, et lõpetasin põhikooli 8 ja gümnaasiumi 5 aastat tagasi.

7) Vanemad- Viimasel ajal leian, et mu vanematega on väga huvitav juttu rääkida. Alles oli aeg kui kõik, mida mu isa ja ema arvasid, oli nõme. Kui nad nõu üritasid anda, pööritasin silmi ja kõndisin minema. Nüüd ma lausa otsin nende nõuandeid ja arvamusi.

8) Tehnoloogia- Ma ei oska siiamaani kodus televiisorit tööle panna. Millisel puldil, milline nupp? Täna soovisin veel mälupulgalt ühte filmi läbi teleka vaadata (olin algselt üldse üllatunud, et selline asi võimalik on) ning ma ei osanud USB-le seda asjandust ümber lülitada.

9) Äppid- Ma vaatasin just juutuubist videot, et mis asi on Snapchat ja, kuidas seda kasutatakse. Need I say more?

10) (Ja viimaseks) Nõu andmine- Kui ma kuulen, kuidas noored räägivad, et nad ei viitsi sügisel kooli jälle minna, tahaks nii väga ligi astuda ja rääkida kui vajalik kool on. Et ikka õppima peab ja, kuidas pärast ikka kooliaega taga igatsema hakkavad. Tüdrukutele tahaks öelda, et meikimisega kiiret pole ja 12.selt ei pea tõsises suhtes olema.

Lõpetuseks üks facebookis liikvel olnud video, kus lapsed avastavad kassett-pleierit. Oh kui äge ma olin, kui sellise endale kunagi sain!

Kas ma unustasin mõne punkti?

Lottemaa.

Pikka juttu seekord ei ole. Tahtsin ainult natuke Lottemaast rääkida. Mul oli erakordne võimalus koos perega minna reedel selle armsale avamisele ning jagaksin natuke muljeid. Minu arust on see võluv koht. Asja on tehtud südamega ja nähtud väga palju vaeva. Kõik majad olid värvilised ja väga suured. Näitlejad, kes siis Leiutajate küla elanike rollis, olid rõõmsameelsed ja elasid väga oma rollidesse sisse. Mulle jättis see väga-väga-väga positiivse mulje. Täitsa ükskõik, et paljud vinguvad kui kallis see on. Minu arust ei ole, sest mulje oli hindamatu. Lotte rand ja need leiutised igalpool- nii vahvad! Olen kindel, et läbi laste silmade on see veelgi muinasjutulisem.

DSC_0776

DSC_0847

DSC_0893

DSC_0921

DSC_1005

DSC_0001 (2)

DSC_0077 (2)

DSC_0767

DSC_0079 (2)

DSC_0110 (2)

Kõik pildid on tehtud mu Siimu poolt.
Aitäh vahva reede eest!

Kuulujutud ja draamad.

Olen üle elanud perioodi, kus oli vaja kõiki ja kõike koguaeg kiruda ning maha teha. Perioodi kui kõlakad olid magustoiduks mõne sõbrannaga kokkusaamisel. Siiski otsustas mõistus koju tulla ja nii sai ka sellele piir. Ma küll ei väida, et ma ei klatšiks- aegajalt tuleb natuke ette, kuid ma ei ole selle üle uhke. Leian, et teatud jutud pole mõeldud kõigi kõrvadele- nagu ma seda varem arvasin. Oi, kuidas ma verbaalselt peksa sain selle eest, et ma kohutav lobamokk olin. Kuigi, enda kaitseks, ütlesin mitmed korrad inimestele, et mina iseennast ei usaldaks. Nad ikkagi tegid seda.

Ma mainisin, et kasvasin sellest välja. Mitte küll täielikult. Mul on üks väga-väga hea sõbranna, kellele ma kohe helistan kui midagi juhtub või kui keegi käitub teistmoodi kui minu standardid ette näevad. Arvan, et naistel on vaja aegajalt kellelegi end tühjaks rääkida ning oma arvamust, sõnagi tagasihoidmata, avaldada. Klatš ongi pigem nüüdseks muutnud arutlemiseks: “Kas mina oleksin nii käitunud?”, “Huvitav, miks ta nii ütles?” Mul oli selliseid sõbrannasid natuke rohkem, kuid elu õpetab ja näitab, kes on need, keda tõesti usaldada saab.

Isegi kui olen mõnda kuulujuttu edasi rääkinud, olen alati lisanud: “Mulle räägiti sellist uudist, aga kuna ma ise pole täpsemalt uurinud, siis pead ei anna.” Pole mõtet suure kella külge panna mõttetuid asju. Veel vähem oleks vajalik naabrinaiselt kuuldud saunajuttu tõepähe võtta. Näiteks, kunagi liikus mu kodukohas jutt, et mul on kaks peikat. See oli veel ajal kui olin veendunud, et suren üksi ja plaanisin kolimist Tashiroijmale kasse kasvatama. Tuli üks tuttav minu juurde ja hakkas uurima, kes need kutid on. Jäin suurte silmadega talle otsa vaatama ning immiteerides haledat häält, vastasin, et ta mulle neist kahest kasvõi ühe annaks.

Samuti rääkis ühistu esimees, et mu vend on tegelikult tüdruk ja, et mu õde ei käi väljas, sest nutab kodus oma pikkuse üle ja sööb kasvuhormoone (mu õel on muide väga ideaalne pikkus igasuguse kõrgusega kontsakingade kandmiseks- natuke alla 160 cm). Kust kohast see vanake oma info sai on siiani müstika. Mu emale öeldi suvalise inimese poolt, et ta saab vanaemaks- ema hakkas naerma ja vastas, et seda ta nii pea ei looda.

Olgu, kuulujutud kuulujuttudeks. Las räägivad kui see nende päeva teeb. Isegi omamoodi kompliment, et mind meenutatakse. Minul on külajuttude rääkimiseks oma inimesed olemas, kelle puhul võin mürki võtta, et nad saavad aru kui rumalad kõlakad on ja pigem naeravad minuga koos kui näevad nendes püha tõtt.

Ühest väikesest alusetust naljastki võib tänapäeval saada külamooride nädalajutt ja kohutav draama. Vahel imestan, kuidas inimesed viitsivad üldse mingite draamadega tegeleda? Mis see annab, kui Sa oled kellelegi saanud midagi mürgist öelda? Miks on vaja kedagi maha teha? Minu silmis teeb see inimest ennast maha, kui ta mulle kedagi alusetult kiruma ja mõnitama tuleb. Eriti kui ta ei tea sellest inimesest, keda mustab, tegelikult mitte midagi.

Nagu täna sõbrannalegi ütlesin- las nad siis räägivad ja möllavad kui see nende päeva rõõmsaks teeb. Mis iganes neid lõbustab. Eks igalühel meist ole õigus oma hobidele. Pingete maandamiseks tuleks siiski (puhtalt isiklik arvamus) leida omad joped, mitte külapidu või ühissaun. Pluss, kui Sulle ikka keegi ei meeldi, siis õli tulle valamise asemel võiks pigem eemale hoida. Nõmeduste rääkimine ei pane Sind ju meelt muutma, seega ela ise ja lase teistel elada.

PS! Hiiumaa on jätkuvalt suurepärane!

Enesekiitmine

Sattusin täna vaatama filmi tüdrukust, kellele meeldis kirjutada jutukesi. Üldiselt oli täitsa andekas neiu, kuid ta oli tüüpiline teismeline. Värskelt 16 saanuna juhtusid kõik jamad ainult temaga ning igapäev oli “halvim päev” ta elus. Seoses ühe võistlusega kirjutas ta essee teemal “Maailma parim mees” ja võitis selle. Auhinnaks sai ta kuldkella ning ta essee avaldati ajalehes. Tüdrukul sõitis katus pärast seda ära. Au ja hiilgus hakkasid pähe ning tal ei olnud enam oma sõprade jaoks aega. “Mul tuli inspiratsioon ning mul on vaja oma karjääri nimel tööd teha. Mul ei ole aega enam teie lapsikusteks. Minust saab kohe kuulus kirjanik.” Oma muutunud, ära tõusnud suhtumisega, tegi ta haiget nii oma perele, peikale kui ka sõbrannadele. Filmi lõpuks talle jõudis kõik kohale ning vabandas ja film lõpes Ameerikalikult hästi.

Ma olen juba varem mõelnud, et tahaksin kirjutada enesekiitmisest, kuid pole leidnud õigeid sõnu. Juhuslikult sellele filmile täna sattudes otsustasin, et proovin seekord õiged sõnad üles leida ning oma seisukoha kirja panna. Ma tean, et vahel peab enda kohta midagi hästi ütlema, sest vajalik on omada enda kohta positiivset vaadet. On oluline tunnustada oma kordaminekuid. Endale “tubli” ütlemine on suureks motivatsiooniks teha järgmine samm oma unistuse suunas või tahtmisel midagi uut ette võtta.

Kuid, enesekiitmisel ja enesekiitmisel on vahe. Kellele ei meeldiks kuulata kui keegi teine kiidab Su andekust? See on hea tunne, sest järelikult Sind märgatakse. Sinu ettevõtmised jäävad silma ja saad ülesannetega hakkama. Kuna elame ühiskonnas, kus oluline on pigem teiste maha tegemine ning vigade välja toomine, on üha rohkem inimesi hakanud rõhutama ISE oma plussidele. Mis muidugi pole ka vale. Kurb on ainult siis, kui tuttavaga kolm tundi kohvikus teed juues, räägib ta terve aja kui tubli ja andekas ta on. Kuidas näiteks pole inimest, kellega ta jutule ei saaks või kui andekaid kirju ta kirjutab vms. Mõnikord, kuulates taas kellegi “olen äge”-kõne, tekitab see minus pigem antireklaami mulje. Eriti, kui inimene, kes kiidab oma kuulamisoskust, ei lase mul sõnagi vahele öelda.

Viimasel ajal olen puutunud väga tihti kokku inimestega, kes nagu ei näekski oma nina otsast kaugemale. Kõik on nii mõistvad, andekad, suurepärased kuulajad, tublid, eeskujuks kõigile, ema Theresad ja vabatahtlikud tuletõrjujad. Ma olen inimene, kellele meeldib ise teisi kiita. Kui keegi ikka millegagi hästi hakkama saab, siis ma toon ka selle välja. Kohati sellepärast, et mulle meeldivad inimesed ja kohati sellepärast, et tore on avastada teistes häid omadusi.

Näiteks on mul sõbranna, kes suudab igasugused probleemid poole telefonikõnega ära lahendada. Temaga veel koos töötades imestasin, kui kiirelt ja osavalt asjad pärast laabuma hakkasid. Teine sõbranna on kohutavalt andekas ilualal, ma tean, et kui kunagi peaksin vajama meikimise kohta nõu, siis on just tema see, kellele ma helistan. Kolmas teab uskumatult palju tervisest. Sport on ta parim sõber ja ma soovin, et mul oleks kasvõi pool tema tahtejõust. Kadestan ka oma õe kunstiannet ja venna huumorisoont.

Ma eelistan ise märgata valdkondi, milles keegi osav on. Kui palju paremini kõlab see, kui mina ütlen Sulle, et Sa oled ikka hea kuulaja ja, et Sa oled tark. Mitte, et Sina ütled mulle seda enda kohta. Samas, ma ei soovi ka seda, et oma saavutused voodi alla lükataks. Väike “kõrge viis” on igal juhul ootamas kui keegi oma suurepärasusega särab. Ma siiski arvan, et kõik ongi omamoodi suurepärased.

Kokkuvõtvalt leiangi, et ei tasu ülereklaamida (eriti kui kiidad Prismat ja Sul on käes Selveri kilekott).

Tööst ja inimestest.

Minu tööpäeva õnnestumine sõltub väga vähesel määral minust, eriti kuna ma olen uskumatult emotsionaalne inimene. Kõige olulisemaks faktoriks on kliendid. Kuigi, ma saan endale valida suhtumise ja probleemidele reageerimise, ei loe ma mitu korda päeva jooksul sõimata saamist õnnestumiseks. Olingi just hiljuti viis päeva järjest tööl ning sain oma pikkade päevade jooksul tunda väga erinevaid emotsioone.  Tulles laupäeva õhtul koju, oli mu pea paksult täis lauseid, mida kindlasti blogisse kirja panna tahan, kuid voodisse pikali heites jäin ootamatult kiirelt magama, ja nii leidsin tee siia alles täna.

Miks just laupäeval? Sest see oli mu viie tööpäeva jooksul kõige mitmekesisem päev. Olin mitmeid kordi pingemaandajaks (ehk valati päeva probleemid minu peale välja) ja mulle tehti mitu üllatust (näiteks pudel veini ja pannilabidas). Tööpäevad tunduvad kohati nii pikad, et mul tekib tunne nagu ühes päevas oleks hoopis mitu pisikest päeva. Ehk kui ma eile käisin Õllesummeril, siis pärast kahte päeva tööl tundub see nädal tagasi olevat.

Mulle hetkel meeldib see, mida ma teen. Mitte küll pikemas perspektiivis. Kindlasti ei suudaks ma jääda klienditeenindajaks, kuid hetkel mulle meeldib. Suvel on mere ääres super töötada. Olin näiteks esmaspäeva õhtul nii väsinud, et kui trollijuht mu peatusest mööda sõitis, siis hakkasin koju jalutades lihtsalt nutma. Siiski on see väike asi selle kõrval, kui palju ma seal tegelikult naerda saan.


IMG-20140512-WA0003
IMG-20140515-WA0005
IMG-20140519-WA0012
IMG-20140519-WA0019 IMG-20140607-WA0003

Mõningad pildid, mida olen jäädvustanud (paadike udus on Siimu tehtud, et ei oleks siin alusetut plagiaati).

Teenisin auga välja kaks vaba päeva, millest esimesel käisin esmakordselt Õllesummeril ja teisel (täna), sattusin Türisse ja korraks ka Paidesse. Tänased ettevõtmised tulid päevakorda kuna Siim pidi oma vanaema ja tema sõbranna Kesk-Eestisse klassikokkutulekule viima. Keskkooli lõpust on juba 63 aastat, aga nad saavad ikka vahvalt igal suvel kokku, et end möödunud aastaga kurssi viia- kes mida tegi jne. “Peab autol akna lahti tegema, mul on kuumahoog nagu ma oleksin taas 50.” Tagasi Tallinna sõites rääkisid, kuidas kui keegi klassikaaslastest midagi ära unustanud on, siis isekeskis naljatlevad, et lõpuks on alzheimer tulnud. Igaljuhul tore päev oli.

Totter, kuidas mul käib päeva jooksul mõtteist läbi tuhat asja, mida ma siia kirjutada võiksin, kuid kui ma New Posti nupu olen ära vajutanud, ei suuda ma siiski siia midagi tarka kirja panna. Ostan endale varsti ühe märkmiku, et mu tabavad mõtteterad hoolimata kõigest oma tee siia leiaksid.

Üks väike dialoog turistiga (algselt oli inglise keelne).
Turist: “Täna on lõpuks suvi. Uskumatu!”
Mina: “Aga kes teab, kauaks seda üldse on. Ehk homme tuleb juba vihma?”
Turist: “Tead, mina ei mõtle täna homsele. Ma mõtlen täna tänasele ja sellele, et täna on suvi. Las homne olla veel homses. Mõtlen homsele kui sellest saab täna. Uskumatu, et täna on lõpuks suvi. Eesti on ilus.”