Enesekiitmine

Sattusin täna vaatama filmi tüdrukust, kellele meeldis kirjutada jutukesi. Üldiselt oli täitsa andekas neiu, kuid ta oli tüüpiline teismeline. Värskelt 16 saanuna juhtusid kõik jamad ainult temaga ning igapäev oli “halvim päev” ta elus. Seoses ühe võistlusega kirjutas ta essee teemal “Maailma parim mees” ja võitis selle. Auhinnaks sai ta kuldkella ning ta essee avaldati ajalehes. Tüdrukul sõitis katus pärast seda ära. Au ja hiilgus hakkasid pähe ning tal ei olnud enam oma sõprade jaoks aega. “Mul tuli inspiratsioon ning mul on vaja oma karjääri nimel tööd teha. Mul ei ole aega enam teie lapsikusteks. Minust saab kohe kuulus kirjanik.” Oma muutunud, ära tõusnud suhtumisega, tegi ta haiget nii oma perele, peikale kui ka sõbrannadele. Filmi lõpuks talle jõudis kõik kohale ning vabandas ja film lõpes Ameerikalikult hästi.

Ma olen juba varem mõelnud, et tahaksin kirjutada enesekiitmisest, kuid pole leidnud õigeid sõnu. Juhuslikult sellele filmile täna sattudes otsustasin, et proovin seekord õiged sõnad üles leida ning oma seisukoha kirja panna. Ma tean, et vahel peab enda kohta midagi hästi ütlema, sest vajalik on omada enda kohta positiivset vaadet. On oluline tunnustada oma kordaminekuid. Endale “tubli” ütlemine on suureks motivatsiooniks teha järgmine samm oma unistuse suunas või tahtmisel midagi uut ette võtta.

Kuid, enesekiitmisel ja enesekiitmisel on vahe. Kellele ei meeldiks kuulata kui keegi teine kiidab Su andekust? See on hea tunne, sest järelikult Sind märgatakse. Sinu ettevõtmised jäävad silma ja saad ülesannetega hakkama. Kuna elame ühiskonnas, kus oluline on pigem teiste maha tegemine ning vigade välja toomine, on üha rohkem inimesi hakanud rõhutama ISE oma plussidele. Mis muidugi pole ka vale. Kurb on ainult siis, kui tuttavaga kolm tundi kohvikus teed juues, räägib ta terve aja kui tubli ja andekas ta on. Kuidas näiteks pole inimest, kellega ta jutule ei saaks või kui andekaid kirju ta kirjutab vms. Mõnikord, kuulates taas kellegi “olen äge”-kõne, tekitab see minus pigem antireklaami mulje. Eriti, kui inimene, kes kiidab oma kuulamisoskust, ei lase mul sõnagi vahele öelda.

Viimasel ajal olen puutunud väga tihti kokku inimestega, kes nagu ei näekski oma nina otsast kaugemale. Kõik on nii mõistvad, andekad, suurepärased kuulajad, tublid, eeskujuks kõigile, ema Theresad ja vabatahtlikud tuletõrjujad. Ma olen inimene, kellele meeldib ise teisi kiita. Kui keegi ikka millegagi hästi hakkama saab, siis ma toon ka selle välja. Kohati sellepärast, et mulle meeldivad inimesed ja kohati sellepärast, et tore on avastada teistes häid omadusi.

Näiteks on mul sõbranna, kes suudab igasugused probleemid poole telefonikõnega ära lahendada. Temaga veel koos töötades imestasin, kui kiirelt ja osavalt asjad pärast laabuma hakkasid. Teine sõbranna on kohutavalt andekas ilualal, ma tean, et kui kunagi peaksin vajama meikimise kohta nõu, siis on just tema see, kellele ma helistan. Kolmas teab uskumatult palju tervisest. Sport on ta parim sõber ja ma soovin, et mul oleks kasvõi pool tema tahtejõust. Kadestan ka oma õe kunstiannet ja venna huumorisoont.

Ma eelistan ise märgata valdkondi, milles keegi osav on. Kui palju paremini kõlab see, kui mina ütlen Sulle, et Sa oled ikka hea kuulaja ja, et Sa oled tark. Mitte, et Sina ütled mulle seda enda kohta. Samas, ma ei soovi ka seda, et oma saavutused voodi alla lükataks. Väike “kõrge viis” on igal juhul ootamas kui keegi oma suurepärasusega särab. Ma siiski arvan, et kõik ongi omamoodi suurepärased.

Kokkuvõtvalt leiangi, et ei tasu ülereklaamida (eriti kui kiidad Prismat ja Sul on käes Selveri kilekott).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s