Kuulujutud ja draamad.

Olen üle elanud perioodi, kus oli vaja kõiki ja kõike koguaeg kiruda ning maha teha. Perioodi kui kõlakad olid magustoiduks mõne sõbrannaga kokkusaamisel. Siiski otsustas mõistus koju tulla ja nii sai ka sellele piir. Ma küll ei väida, et ma ei klatšiks- aegajalt tuleb natuke ette, kuid ma ei ole selle üle uhke. Leian, et teatud jutud pole mõeldud kõigi kõrvadele- nagu ma seda varem arvasin. Oi, kuidas ma verbaalselt peksa sain selle eest, et ma kohutav lobamokk olin. Kuigi, enda kaitseks, ütlesin mitmed korrad inimestele, et mina iseennast ei usaldaks. Nad ikkagi tegid seda.

Ma mainisin, et kasvasin sellest välja. Mitte küll täielikult. Mul on üks väga-väga hea sõbranna, kellele ma kohe helistan kui midagi juhtub või kui keegi käitub teistmoodi kui minu standardid ette näevad. Arvan, et naistel on vaja aegajalt kellelegi end tühjaks rääkida ning oma arvamust, sõnagi tagasihoidmata, avaldada. Klatš ongi pigem nüüdseks muutnud arutlemiseks: “Kas mina oleksin nii käitunud?”, “Huvitav, miks ta nii ütles?” Mul oli selliseid sõbrannasid natuke rohkem, kuid elu õpetab ja näitab, kes on need, keda tõesti usaldada saab.

Isegi kui olen mõnda kuulujuttu edasi rääkinud, olen alati lisanud: “Mulle räägiti sellist uudist, aga kuna ma ise pole täpsemalt uurinud, siis pead ei anna.” Pole mõtet suure kella külge panna mõttetuid asju. Veel vähem oleks vajalik naabrinaiselt kuuldud saunajuttu tõepähe võtta. Näiteks, kunagi liikus mu kodukohas jutt, et mul on kaks peikat. See oli veel ajal kui olin veendunud, et suren üksi ja plaanisin kolimist Tashiroijmale kasse kasvatama. Tuli üks tuttav minu juurde ja hakkas uurima, kes need kutid on. Jäin suurte silmadega talle otsa vaatama ning immiteerides haledat häält, vastasin, et ta mulle neist kahest kasvõi ühe annaks.

Samuti rääkis ühistu esimees, et mu vend on tegelikult tüdruk ja, et mu õde ei käi väljas, sest nutab kodus oma pikkuse üle ja sööb kasvuhormoone (mu õel on muide väga ideaalne pikkus igasuguse kõrgusega kontsakingade kandmiseks- natuke alla 160 cm). Kust kohast see vanake oma info sai on siiani müstika. Mu emale öeldi suvalise inimese poolt, et ta saab vanaemaks- ema hakkas naerma ja vastas, et seda ta nii pea ei looda.

Olgu, kuulujutud kuulujuttudeks. Las räägivad kui see nende päeva teeb. Isegi omamoodi kompliment, et mind meenutatakse. Minul on külajuttude rääkimiseks oma inimesed olemas, kelle puhul võin mürki võtta, et nad saavad aru kui rumalad kõlakad on ja pigem naeravad minuga koos kui näevad nendes püha tõtt.

Ühest väikesest alusetust naljastki võib tänapäeval saada külamooride nädalajutt ja kohutav draama. Vahel imestan, kuidas inimesed viitsivad üldse mingite draamadega tegeleda? Mis see annab, kui Sa oled kellelegi saanud midagi mürgist öelda? Miks on vaja kedagi maha teha? Minu silmis teeb see inimest ennast maha, kui ta mulle kedagi alusetult kiruma ja mõnitama tuleb. Eriti kui ta ei tea sellest inimesest, keda mustab, tegelikult mitte midagi.

Nagu täna sõbrannalegi ütlesin- las nad siis räägivad ja möllavad kui see nende päeva rõõmsaks teeb. Mis iganes neid lõbustab. Eks igalühel meist ole õigus oma hobidele. Pingete maandamiseks tuleks siiski (puhtalt isiklik arvamus) leida omad joped, mitte külapidu või ühissaun. Pluss, kui Sulle ikka keegi ei meeldi, siis õli tulle valamise asemel võiks pigem eemale hoida. Nõmeduste rääkimine ei pane Sind ju meelt muutma, seega ela ise ja lase teistel elada.

PS! Hiiumaa on jätkuvalt suurepärane!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s