Mida teha?

Mul on üks universaalne märkmik, kuhu ma kirjutan erinevaid blogipostituste ideid (mis vahel ootamatus kohas mind tabavad), Norra reisi ajal kirjutasin sinna väikest reisipäevikut, hindan alkohoolseid jooke (enda jaoks), mõnikord ajaviiteks joonistan pildikesi ja üldse “heade mõtete märkmik”, kuhu saan kirja panna mis iganes mind parasjagu valdab. Olin sinna kirjutanud “Mida teha?-postitus.” Ootasin kuna mul vaba päev on ja ma rahulikult taas arvuti taha maandun. Minu kurvastuseks jõudis analoogse postitusega minust ette Sirli– seega minu postitus pole võibolla enam originaalne. AGA ta postitus oli väga hea ja pani mõtlema, soovitan. Siiski, kirjutaksin natuke oma mõtteid ja muresid sel teemal.

Ehk siis. Ma ei tea, mida oma eluga teha. Peale gümnaasiumi läksin Mainorisse multimeediat õppima, kuid erinevate asjaolude tõttu jätsin selle peale esimest aastat pooleli. Õppemaks oli liiga suur ja tundsin, et see pole mulle nii hingelähedane valdkond, et raatsiksin vanemaid nii palju rahaliselt lüpsta. Edasi otsustasin, et peaks ju ikkagi midagi õppima ja läksin Tartu Kutsehariduskeskusesse tisleri ametit omandama. Otsustasin ühel hetkel töö kasuks ning jätsin taas pooleli. Mulle küll meeldib mööbel ja kõik, mis sellega teha saab, arvasin, et raha teenida on etem kui koolipinki nühkida.

Tänaseks olen töötanud ajutistel kohtadel (asendanud kedagi või oligi hooajaline), turvatöötajana, kaks korda toidupoes ja nüüd kohvikus. Kõik need kohad on tegelikult üsnagi ajutised. Kes meist tahaks elu lõpuni valvata, et keegi makaronipakki ei pätsaks või õllekraanist õlut valada? Olen siiski väga tänulik kõikide nende võimaluste eest ja tunnen, et olen palju õppinud. Kohanud uusi inimesi, lahendanud erinevaid olukordi.

Nüüd on saamas läbi kohviku hooaeg ja olen taas küsimuse ees- MIS EDASI? Mulle on soovitatud uurida baaride ja kohvikute kohti edasi. Mulle ju meeldib inimestega suhelda. Samas, ma tunnen, et see siiski ei ole SEE. Ajutiselt võiks ju uurida, kuid see ei ole see, millele ma end pühendada tahaksin. Lapates CV-keskust tekib paratamatult arvamus, et heade kohtade jaoks olen korralikult ala-kvalifitseeritud ning ainus lahendus oleks minna mõnda kaubandusketti kaupa laduma.

Olen mõelnud, et ehk peaks taas õppima minema. Kolm on kohtu seadus, eks? Kuid mis oleks see valdkond? Ma ei tahaks jälle VÕIBOLLA peale minna. Ma tegelikult ei saaks endale lubada ka, et ma nüüd 3-4 aastat käin koolis ja lükkan töö edasi. Kuigi, mul polegi varsti enam tööd, mida nö edasi lükata. Ma tahan olla täiesti kindel, et see, mida õppima läheksin, oleks see õige asi. See, mis lööb silma särama ja tekitab lootuse helge tuleviku osas. Kuna ma seda pole suutnud veel välja mõelda, siis oleks siiski parim valik aasta vähemalt veel raha teenida. Heast töökohast võin siiski vaid und näha.

Paar päeva tagasi oma sõbrannaga rääkides, arvas ta, et võiksin üldse kuuks ajaks aja maha võtta. Olla kodus, teha natuke sporti, lugeda raamatuid. Ta oli vägagi optimistlik ning peaaegu, et lubas: “küll hea töö Sinuni jõuab, ole rahulik.” Väike laiskus minust kiidab seda takka, olen tegelikult terve suve rüganud ja väike time out oleks kui kaua oodatud kingitus. Kuid, mis saab pärast seda kuud aega? Ma ei ole inimene, kellele võimalused tuleksid hõbetaldrikul koju (või e-mailile). Okei, paljudele ei tule, aga mõnele siiski.

Ma võrdlen ennast liiga palju teistega, ja see kui sihikindlad inimesed olla võivad on hämmastav. Kui kaugele on nii mitmedki minu ealised (ja ka nooremad) juba jõudnud. Ja siis olen siin mina, kel pole konkreetselt, paberite järgi, mitte mingisugust oskust ja keeldun minemast kassiiriks.

Olen mõelnud, et esialgu oleksid mõned koolitused päris heaks lahenduseks. Mul on isegi üks juba silmapiiril. Üritan olla optimistlik ja ma tean, et ma ei ole ainus, kes nii mõtleb/tunneb. Ega elu ei saagi vist liiga kerge olla, mis sest, et vahel tahaks, et oleks. Natukenegi lihtne. Kuskil võiks kirjas olla, kes minust saama peab või mille jaoks ma olemas olen. Mis on mu eesmärk? Kui nüüd mõni kõrgem jõud tahab mu postkasti mõne vihjega täita, oleksin rohkemgi kui tänulik.

Mainisin küll juba, aga annan endast kõik, et olla optimistlik ja ennast mitte liiga hukka mõista. Ehk aeg toob selgust.

19 küsimust.

Mulle meeldib vahel lugeda erinevaid tag-e. Üsnagi sellepärast, et olin kunagi väga suur küsimuste vihikute austaja. Neil kindlasti oli oma termin, aga olen selle kahjuks unustanud. Lasin emal kaustiku osta, kirjutasin sinna umbes 20 küsimust ja lasin seda kõigil, keda vähegi teadsin, täita. Tag-ide puhul tänaseni ma ainult lugemisega piirdusingi, sest küsimused pole vastama kutsunud. Küsimused, millele vastas Britt, tundusid täpselt sellised, millele ka ise vastata tahaks. Seega siin need on.

1. Kas oled kelleltki oma nime pärinud?
Pärinud ei ole. Küll, aga sain oma nime Norra kirjaniku, Sigrid Undseti järgi. Mu ema luges mind oodates tema teost “Kristiina Lauritsatütar” ning algselt tahtis mulle peategelase järgi nime panna. Pidavat olema kange naine. Kuid kuna kirjanik selle kange naise välja mõtles, siis sealt ka nimi. Lõbus fakt- kui mu isa läks sünnitunnistust kirjutama, siis lasi ta mu nime tugeva T-ga kirjutada. A´la, tema tütar ei ole nõrk, vms.

2. Millal sa viimati nutsid?
Ma olen väga emotsionaalne inimene, seega nutan üpris sageli. Pisara poetasin Vapra poisi pärast, kellest Mallukas kirjutasin siin.

3. Kas sul on lapsi?
Ei ole. Kuna tunnen end veel üsna teismelisena, siis leian, et ei oleks veel valmis.

4. Kui oleksid keegi teine inimene, kas oleksid siis iseenda sõber?
Ma arvan, et oleksin endaga pigem tuttav. Ehk mõnes seltskonnas tutvunud, kuid lähedaselt läbi ei käiks. Ma ei ole kindel, kas suudaksin kellegi teisena enda vahelduvaid tujusid taluda. Samas, kunagi ei tea, milline oleks see “keegi teine inimene”. Võibolla oleksid maailmavaated nii sarnased, et leiaksin justkui hingesugulase.

5. Kas kasutad tihti sarkasmi?
Kahjuks või õnneks jah. Mõnikord isegi nii palju, et ma ei saa isegi lõpuks aru, kas mõtlesin asja tõsiselt või üritasin sarkastiline olla. Pigem asi, mida peaksin õppima rohkem vaka all hoidma. Sarkasmi jaoks on õiged inimesed ja õiged olukorrad.

6. Kas kavatsed kunagi benji hüpet teha?
Alati kui keegi kuskil midagi benjist räägib, kujutan endale vaimusilmas ette, kuidas see köis katki läheb. Seega ei. AGA langevarju hüpet teeksin küll. Instruktoriga muidugi.

7. Mis on sinu lemmikud hommikuhelbed?
Sõltub täielikult tujust. Mõnikord eelistan Choco rise-i, mõnikord Cookie crisp-i. Siiski hommikuhelbed, millega ma kunagi ei eksi, on Honey cheerios.

8. Mis on esimene asi, mida märkad inimeste juures?
Oleneb, kus ma olen. Jalutades, märkan inimeste kõnnakut. Kas kõnnitakse pea püsti ja sirge seljaga või pigem norgus. Riietumisstiile meeldib väga vaadata. Olen näinud väga ägedaid lahendusi. Mulle avaldavad muljet julged inimesed, kes ei pelga eksperimenteerida.

9. Mis värvi on su silmad?
Rohelised- pidavat maailma mõistes üks haruldasemaid värve olema. Hõissa!

10. Õudukad või õnneliku lõpuga filmid?
SUPERKANGELASTE FILMID! Ausalt. Kuid kui nende kahe vahel valida, siis mõlemad. Mõnikord tahan kohe väga-väga midagi ajuvaba vaadata ning selleks on suurepäraselt leiutatud õudusfilmid. Teinekord vajan jälle midagi armast ja positiivset.

11.Lemmikud lõhnad?
Kindlasti on kõige lemmikum vihma lõhn. Naudin ka seda värsket lõhna, mis talvel õhus on. Karge.

12. Suvi või talv?
Pole kahtlustki, et talv. Isegi kõigi nelja aastaaja vahel valides oleks kindlasti talv. Lumi ja miinuskraadid on täpselt mulle. Sealt ka kirg Põhjamaade vastu.

13. Arvuti või televiisor?
Enamasti arvuti. Suhtlemised, info liikumised, sarjad- peaaegu kõik on internetist saada. Uudistega saab end ka enne Delfis kurssi viia kui näiteks Reporteris.

14. Kõige kaugem koht kodust, kus oled viibinud?
Oli kunagi au külastada Austriat.

15. Kas sul on erilisi andeid?
Ma loodan, et on ning ma pole neid lihtsalt avastanud veel. Kuigi, olen tähelepannud, et võõrad inimesed avavad ennast mulle väga kiirelt.

16. Kus oled sündinud?
Viljandis.

17.Mis on sinu hobid?
Kas unistamine on hobi? Kas üle-mõtlemine on hobi? Jooksmisega on mul selline armastuse-vihkamise hobi suhe. Lugeda meeldib ka väga.

18. Kas sul on lemmikloomi?
Isiklikult mul ei ole, kuid kodus vanemate juures on kolm koera ja üks kass. Kui ma kunagi oma kodu saan, siis sooviksin väga kahte kassi.

19. Kes tahaksid olla suureks saades?
Mõistlik inimene, kes suudab teistesse suhtuda inimlikult. Soovin, et teeksin midagi, mis mulle väga meeldib- hoolimata sellest, et mul pole õrnaaimugi, mis see olla võiks. Kui ma gümnaasiumis käisin, soovisin saada näitlejaks. Paraku mul selle peale soont siiski ei ole. Kas astronaut oleks hea vastus?

Armastusest.

Mu vanemad said tuttavaks aastavahetuse peol. Ema on mitu korda rääkinud, et teel peo paika pidi ta mööduma vanast kirikust, mille kell kunagi ei löönud ning just siis, kui ta oli sellest möödunud, kuulis ta kirikukella löömist. Kuna see muidu ei löönud, siis ta teadis, et just sel õhtul juhtub midagi erilist. Lisaks on mu ema veel mitu korda lisanud, et nii kui ta mu isa häält kuulis, teadis ta, et tegu on ta tulevaste laste isaga. Kogu see lugu on mulle koguaeg väga huvitavana tundunud. Kohtuda kellegagi esimest korda ning kohe teada, et tema ongi see Õige. Läks umbes 8 kuud ja nad abiellusid. Mis Sa teed kui armastus tuleb, eks? Muide, tänaseks on nad abielus olnud täpselt 25 aastat. Head hõbepulma!

Ma ei ole kunagi kuulnud nende vahel tülitsemisi või solvamisi. Mäletan, kuidas ma põhikoolis klassiõe küsimusele: “Millist abielu Sa tahaksid?”, vastasin, et nagu mu vanematel- kui midagi on, kohe ära rääkida ja rahulikult. Närvitsemine ei vii kuhugi. Sõbrannagi paar nädalat tagasi helistas ja ütles, et nägi mu ema ja isa kohalikus poes ning, et nad nägevat välja nagu noored teismelised, itsitavad ja hoiavad käest kinni. Armas tegelikult. Pärast 25. aastat ikka veel armunud olla.

Lootsin koguaeg, et ka mina saan mingisuguse nägemuse kui peaksin juhuslikult Õiget kohtama. Vaatan võõrale noormehele silma ning saan kohe nägemuse või teadmise, et nüüd on “otsingud” läbi. Olen salamisi koguaeg lootusetu romantik olnud, ohates igakord kui mõni armunud paarike minust möödus. Mitmeid kordi enne uinumist mõtlesin, et täna öösel olen üksi, aga ükskord olen kellegi käte vahel ja meenutan tänast üksildast õhtut. Noh, et ometi said need üksildased õhtud mööda. Igakord kui ma vaatan Titanicut, nutan silmad peast välja, sest “Leonardo ei saanudki talle vastu öelda, et ta teda armastab.”

Kuigi, olin tegelikult kindel, et ma jään üksi. Olen seda siin varemgi maininud, aga “teadsin”, et kolin kuskile kasse kasvatama ning, keegi mind ei taha. Eriti õnnetu olin kui ümber ringi kõigil juba keegi oli. Tahaksin mineviku endale nii väga öelda, et ärgu ma muretsegu. Kõik on korras. Ja ega tegelikult tulekski õppida ennast tundma. Mis inimene ma olen, mida ma elult tahan, mis on mu unistused jne. Selle asemel, et oma aega aknal Printsi oodates veeta, saaks seda aega produktiivsemalt kasutada. Olgem ausad, iga asja jaoks on õige aeg. Oleksin pidanud kannatlikum olema. Olen väga tänulik oma sõbrannadele, kes mu hala ära kannatasid.

Sain Siimuga tuttavaks vene keele kursustel. Ega alguses silm peale ei jäänudki. Eks ma ootasin ka seda välgatust, mis mu emal oli. Võttis natuke aega enne kui me üldse suhtlema hakkasime. Olles suur huumori austaja (vahe märkusena mainin, et teen väga halba nalja- tihti naeran üksi) olin vaimustuses sellest, et ta oskas mind naerma ajada. See oli ka vist asi, mis pani mind teda teistmoodi vaatama. Kolmandal augustil sai meil koos olemisest aasta. Tihti naeran, et vene keele kursustel keelt selgeks ei saanud, aga sain hoopis peika. Tühjade kätega sealt ära ei tulnud.

Olen leidnud oma Printsi. Ajal ja kohas, kus seda kunagi ei oodanud! Mulle meeldib, et ta on vahel kohutavalt veider ja, et ta on vahel nii totakas. Ta on suure südame ning ilusate silmadega. Mulle meeldib veel, et tal on hobid, milledest ma teadsin enne väga vähe ning, et ta on mind nendes harinud. Plaanin näiteks osta oma esimese õnge. Ta suudab mind panna tundma, et ma olen oluline ja ilus. Oh, kui väga oli mul vaja õppida end ilusana tundma- tänu talle teen selles suunas edusamme. Olen tänulik tema ükskõiksuse üle kui ma tujutsema hakkan. Ma ei ütle, et ta on täiuslik. Keegi meist ei ole! Kuid ta on täiuslikult ebatäiuslik. Õpin küll teda veel tundma, kuid tihti avastan, et olen rohkem armunud kui enne.

Norra!

Mul on koostatud pisike nimekiri riikidest, mida ma kindlasti oma elu jooksul külastada soovin. Nüüd saan ühe uhkelt maha tõmmata (kindlasti plaanin ka tagasi minna, aga esmane külastus on tehtud). Norra on lihtsalt üks imeilus maa. Fjordid, mäed, järvekesed- igale poole, kuhu vaadata, on mingisugune vaade.

norra

Üritasin siia uhkelt ligi 30 pilti lisada, kuid mu armas uunikumist sülearvuti sai kergemat sorti rabanduse. Otsustasin siis pigem paari kollaaži kasuks.

norra1
Paljud pildid on kahjuks tehtud autoaknast, sest polnud mõtet iga minuti möödudes peatust teha. Kuid idee, kui võimas see maa on, saab vist kätte küll.

norra3
Nii, mitmeid kordi sõitsime praamiga. Hiiumaale sõitmisel avanev “vaade” on naljanumber võrreldes sellega, mida seal näha võis.

norra2

Kui Sa pole mäe otsas käinud, siis Sa pole Norras käinud. Ehk järgnev kollektsioon on vaated Runde mäelt- muide, üleval paremal oleval pildil on ka Atlandi ookean paista.

Norra4

Enamus aega sõitsime autoga ning tänu sellele jõudsime läbi käia Hamaris, Lillehammeris, Dovres, Trondheimis, Voldas ja Geirangeris.


norra5
Geiranger on väidetavalt maailma üks ilusamaid fjorde.

IMG_5337

Tahaksin juba tagasi!

Motivatsioon.

Nagu ikka, alustan oma jutukest meenutades helde südamega mõnda lähedast inimest. Seekord siis ühte konkreetset sõbrannat, kelle kohta saan lühidalt öelda motivaator. Ta on inimene, kes suudab mu alati nii käima tõmmata, et tunnen end maailma vallutajana. Ma olen täiesti kindel, et tal on mingisugused erilised võimed. Temas on imelikult eriline Säde, mis paistab kõigepealt muidugi väliselt ning lähemalt uurimisel ka sisemiselt. Ma ei teagi peale tema inimest, kes oleks nii seest kui väljast NII uskumatult ilus. Isegi ta labased naljad oleks kui täis vikerkaari.

Okei, et asi kahtlane ei tunduks, siis mainin, et ma lihtsalt väga imetlen tema oskust olla peaaegu alati sõbralik ja armas ning, et olen kade selle üle, kui palju ta Loojalt välimust saanud on. PS! Ta on ainus inimene, kellega ma Titanicut vaadates koos nutnud olen. Igaljuhul, olen viimased paar päeva ta peale mitmeid kordi mõelnud- peamiselt sellepärast, et me pole üsna pikalt taas kokku trehvanud. Kuid osaliselt ka sellepärast, et ma vajan motivatsiooni. Rääkisin ükskord Siimule ka, et mul on üks sõbranna, kes suudab mu mägede liigutajana tundma panna, mille peale Siim tahtis end kohe koolitusele kirja panna.

Meenutasin täna enda ja selle vahva tüdruku vestlusi ning suutsin endast leida motivatsiooni. Tegin täna isegi natuke trenni! Kohati lausa uskumatu, sest olen alati olnud see, kes suure hurraaga alustab, aga pärast nädalat kõik katki jätab. Oi, ma ei suudaks vist kokku lugedagi mitmeid kordi ma olen proovinud hakata kaalu jälgima ja/või trenni tegema.

Tegin endale Augustikuu väljakutse- igal õhtul mõned harjutused. Ma võin tööst ja elust ja hingamisest ja millest iganes veel, küll uskumatult väsinud olla, aga poolest tunnist päevas ei tohiks küll kahju olla. Armastan väga tsitaati: “Tee täna midagi, mille eest tuleviku Sina tänulik on.” Ma olen hetkel küll üsna veendunud, et nädala pärast on mu väljakutse juba järjekordne tindiplekk mu autobiograafias, kuid loodan, et avalikult sellest rääkimine mind kasvõi kahte nädalat sunnib vastupidama.