Mida teha?

Mul on üks universaalne märkmik, kuhu ma kirjutan erinevaid blogipostituste ideid (mis vahel ootamatus kohas mind tabavad), Norra reisi ajal kirjutasin sinna väikest reisipäevikut, hindan alkohoolseid jooke (enda jaoks), mõnikord ajaviiteks joonistan pildikesi ja üldse “heade mõtete märkmik”, kuhu saan kirja panna mis iganes mind parasjagu valdab. Olin sinna kirjutanud “Mida teha?-postitus.” Ootasin kuna mul vaba päev on ja ma rahulikult taas arvuti taha maandun. Minu kurvastuseks jõudis analoogse postitusega minust ette Sirli– seega minu postitus pole võibolla enam originaalne. AGA ta postitus oli väga hea ja pani mõtlema, soovitan. Siiski, kirjutaksin natuke oma mõtteid ja muresid sel teemal.

Ehk siis. Ma ei tea, mida oma eluga teha. Peale gümnaasiumi läksin Mainorisse multimeediat õppima, kuid erinevate asjaolude tõttu jätsin selle peale esimest aastat pooleli. Õppemaks oli liiga suur ja tundsin, et see pole mulle nii hingelähedane valdkond, et raatsiksin vanemaid nii palju rahaliselt lüpsta. Edasi otsustasin, et peaks ju ikkagi midagi õppima ja läksin Tartu Kutsehariduskeskusesse tisleri ametit omandama. Otsustasin ühel hetkel töö kasuks ning jätsin taas pooleli. Mulle küll meeldib mööbel ja kõik, mis sellega teha saab, arvasin, et raha teenida on etem kui koolipinki nühkida.

Tänaseks olen töötanud ajutistel kohtadel (asendanud kedagi või oligi hooajaline), turvatöötajana, kaks korda toidupoes ja nüüd kohvikus. Kõik need kohad on tegelikult üsnagi ajutised. Kes meist tahaks elu lõpuni valvata, et keegi makaronipakki ei pätsaks või õllekraanist õlut valada? Olen siiski väga tänulik kõikide nende võimaluste eest ja tunnen, et olen palju õppinud. Kohanud uusi inimesi, lahendanud erinevaid olukordi.

Nüüd on saamas läbi kohviku hooaeg ja olen taas küsimuse ees- MIS EDASI? Mulle on soovitatud uurida baaride ja kohvikute kohti edasi. Mulle ju meeldib inimestega suhelda. Samas, ma tunnen, et see siiski ei ole SEE. Ajutiselt võiks ju uurida, kuid see ei ole see, millele ma end pühendada tahaksin. Lapates CV-keskust tekib paratamatult arvamus, et heade kohtade jaoks olen korralikult ala-kvalifitseeritud ning ainus lahendus oleks minna mõnda kaubandusketti kaupa laduma.

Olen mõelnud, et ehk peaks taas õppima minema. Kolm on kohtu seadus, eks? Kuid mis oleks see valdkond? Ma ei tahaks jälle VÕIBOLLA peale minna. Ma tegelikult ei saaks endale lubada ka, et ma nüüd 3-4 aastat käin koolis ja lükkan töö edasi. Kuigi, mul polegi varsti enam tööd, mida nö edasi lükata. Ma tahan olla täiesti kindel, et see, mida õppima läheksin, oleks see õige asi. See, mis lööb silma särama ja tekitab lootuse helge tuleviku osas. Kuna ma seda pole suutnud veel välja mõelda, siis oleks siiski parim valik aasta vähemalt veel raha teenida. Heast töökohast võin siiski vaid und näha.

Paar päeva tagasi oma sõbrannaga rääkides, arvas ta, et võiksin üldse kuuks ajaks aja maha võtta. Olla kodus, teha natuke sporti, lugeda raamatuid. Ta oli vägagi optimistlik ning peaaegu, et lubas: “küll hea töö Sinuni jõuab, ole rahulik.” Väike laiskus minust kiidab seda takka, olen tegelikult terve suve rüganud ja väike time out oleks kui kaua oodatud kingitus. Kuid, mis saab pärast seda kuud aega? Ma ei ole inimene, kellele võimalused tuleksid hõbetaldrikul koju (või e-mailile). Okei, paljudele ei tule, aga mõnele siiski.

Ma võrdlen ennast liiga palju teistega, ja see kui sihikindlad inimesed olla võivad on hämmastav. Kui kaugele on nii mitmedki minu ealised (ja ka nooremad) juba jõudnud. Ja siis olen siin mina, kel pole konkreetselt, paberite järgi, mitte mingisugust oskust ja keeldun minemast kassiiriks.

Olen mõelnud, et esialgu oleksid mõned koolitused päris heaks lahenduseks. Mul on isegi üks juba silmapiiril. Üritan olla optimistlik ja ma tean, et ma ei ole ainus, kes nii mõtleb/tunneb. Ega elu ei saagi vist liiga kerge olla, mis sest, et vahel tahaks, et oleks. Natukenegi lihtne. Kuskil võiks kirjas olla, kes minust saama peab või mille jaoks ma olemas olen. Mis on mu eesmärk? Kui nüüd mõni kõrgem jõud tahab mu postkasti mõne vihjega täita, oleksin rohkemgi kui tänulik.

Mainisin küll juba, aga annan endast kõik, et olla optimistlik ja ennast mitte liiga hukka mõista. Ehk aeg toob selgust.

Advertisements
Posted in Elu

6 thoughts on “Mida teha?

  1. Tead, kui see sind lohutab siis mul on ka päevi kus istun ja mõtlen mida ma oma eluga peale hakkama peaks. Mul on küll kindel töö, milles väidetavalt olen osav .. kuid siiski on päevi kus mõtlen, et kas see ongi SEE mida tahan terve elu teha. On päevi kus ma armastan oma tööd, ning siis jällegi päevi kus mõtlen et vajan midagi muud. Ei ole see suureks saamine kerge midagi 😉

  2. Tänud viite eest! 🙂

    Nagu ikka, tahaks ma kuidagi sind aidata peale sinu postituse lugemist. Mulle jäi silma üks lause, kus sa ütlesid, et sa ei saaks endale lubada seda, et 3-4 aastat koolis käid ja seetõttu ma eeldan, et siis raha ei teeni… Minu küsimus, mille üle sa võibolla saaksid mõelda on, et miks sa pead valima ühe? Miks ei saa olla mingil määral mõlemat? 🙂

    Ma mõistan muidugi, et täiskohaga koolis olemine ja täiskohaga tööl olemine samal ajal ei ole igaühe jaoks. Ma ise olin ka peale iga semestrit suremas selle koormuse all, mis mul oli. Õnneks ma teadsin, et see on vaid ajutine lahendus ja vastu tuleb pidada vaid mõned aastad. Aga tänapäeval on ka nt ülikoolides kõik need õppekavad nii “lõdvad” ehk siis palju on võimalik oma tunniplaani ise kombineerida ja käia teatud tundides endale sobival ajal. See annab päris hea võimaluse kusagil kohvikus samal ajal kas poole, kolmveerand või isegi täiskohaga töötamiseks. Ja see lahendus on ju taaskord ikkagi ajutine. Kui vastu pead, siis saad enda üle uhke olla ja liikuda edasi juba sealt. 🙂

    Või siis kokkuvõttes taaskord tagasi minu kõrgema sihi mõtte juurde ehk siis kus sa tahaksid viie või kümne aasta pärast olla? Kus elada, kellega koos, milline võiks olla sinu igapäevane rutiin ja kõik muu? 🙂 Sellest saadki edasi liikuda, et mis on neid sihte silmas pidades kõige esimene samm, mille sa praegu ära saad teha.

    Jõudu sulle igatahes! 🙂

    1. Oii, suured tänud Sulle 🙂

      Ega jah, see oleks vist tõesti ainus lahendus- kaks korraga. Kuid siin tulebki teine mure, mis on see, mis on mulle 🙂 Kuid usun, et eks aeg näitab. Loodan lihtsalt, et mitte väga palju aega.

      Taaskord, aitäh 🙂

  3. Ma lohutaksin Sind ka natuke. Mul on lähedane, ametihariduseta ja isegi keskhariduseta, kes leidis oma kutsumuse alles 30+. Seni proovis ühte ja teist, mõned aastad töötas/seikles koos oma tüdrukuga, praeguse abikaasaga välismaal. Nüüd on ta leidnud enda jaoks õige töö. Kõrvalt vaadates ja hinnates selle elukutse üks parimaid Eestis. Tänu sellele saab ka tööpakkumisi piiri tagant – hetkel Hollandis. Seal küll mitte “lodevuspagulasena” :), vaid kutsutud spetsialistina konkreetsele objektile.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s