Pessimistlik egoism.

Sellise tiitli pani mu ema ükskord minu nö “haigusele”. Tänapäeval võiks seda nimetada lihtsalt kergeks vaimseks häireks. See tõbi seisneb selles, et kui kuskil nurgataga on midagi halba liikvel, siis see halb juhtub JUST minuga. Ainult mul lähevad kõik asjad halvasti ja mina olen kõigis lähedaste probleemides isiklikult süüdi. Okei, mul see päris nii hull ei ole. Kuid piisavalt, et uskuda sellesse, kuidas minuga midagi head juhtuda ei saa. Vahel lihtsalt tunnen, kuidas jään kõigile alla, kuidas mina ei saagi olla see, kel midagi hästi läheb.

Tegelikult natuke alatu nii mõelda, eriti kui mul on tore pere, armsad sõbrad ja ägedaim peika. Enda vaatevinklit nüüd natuke lahti seletades ei ole mulle kunagi sisendatud, et ma saan hakkama millegi suurega. Kui ma kunagi tihedalt koguduses käisin, siis seal räägiti pidevalt sellest, kuidas igal inimesel on mingid annid, mis nad eriliseks teevad ja, kuidas Jumalal on igaühe jaoks plaan. Mina oma ande üles ei leidnud ning selles plaani asjas kahtlen ka sügavalt.

Igas eelnevas töökohas on mulle sisendatud, et ma teen midagi valesti ja/või ei saa oma tööga hakkama. Korra kasutati leebet terminit “see töö ei sobi Sinu iseloomuga,” ja need tööd ei ole olnud üldse rasked. Tihti mõtlengi, et just mina ei saa millegagi hakkama. Ei sobi ma midagi turvama, poodi kaupu laduma ja kohvikusse kohvi tegema. Miks ma siis üldse loodan, et ma millegagi hakkama saan või kuskile sobin? Eriti kui ka otseselt mitte midagi nõudvad tööd mul “välja ei tulnud”.

Ma ei oleks tulnud siia halama kui ei oleks ühte praegust projekti, mis näiteks mu sõbrannal nii hästi minevat tundub. Kui algus oli mul vägev, siis praegu on seis natuke nutune, eriti kuna tundub, et suhtlen ainult selliste inimestega, kes kokkulepetest kinni ei pea. Igakord kui ülelastakse, siis mõtlen endamisi, kuidas minust oligi inetu loota, et mul hästi minema hakkab. Kuigi see projekt on täpselt selline, mida ma tahaks teha. Koguaeg. Viimase kahe nädala jooksul on mitu korda juhtunud, et avastan õhtul teki alla ronides, et olen päeval unustanud midagi süüa. Viimase nädala jooksul ma ei saa korralikult öösiti magada. Mul on nii suur usk sellesse, mida ma teen ja nii suur hirm, et ma ei saa ka sellega hakkama.

Lugesin just ühest raamatust, kuidas edukatel inimestel on edukas hoiak. Mitte sellesmõttes, et nad oleksid ülbed või egoistlikud. Pigem sellesmõttes, et nad suhtuvad kõikidesse inimestesse positiivselt. Nad näevad elu positiivselt. Kuidas neil on probleemid vaid lahendust ootavad küsimused. Ei mõtle üle, ei analüüsi liiga palju.

Ma tean, et negatiivsus tõmbab ligi negatiivsust ja postiivsus positiivsust. Tean, et saame seda, millele kõige rohkem mõtleme. Kui ma keskendun ebaõnnestumisele, siis see mind ees ootabki. Kuid, kui ma sean oma mõtted õnnestumise ja saavutamise peale, siis on varsti see mu olevik. Raske on enda mõtteid muuta, suunata end miinus-poolelt pluss-poolele. Eriti kui ma tean, et iga tagasilöögi korral, panen selle kohe enda süüraamatusse kirja, sest sel hetkel ma kindlasti ei suuda kohe leida situatsioonis positiivsust.

Ah, aitab halast. Pean endale lihtsalt vannitoas peegli ees Katy Perry “Roar”-i laulma. Pluss, äge oleks kui ma täna öösel magada ka saaks.

Advertisements

Lugesin just midagi..

.. mis mind ärritas. Eks tihti tekivadki mingisugused ideed ja erilised mõttekäigud just siis kui midagi ärritab. Või ehk siis ka vastupidiselt, kui midagi teeb rõõmu. Antud hetkel kirjutan oma tagasihoidlikke mõtteid kergel vihahoovusel. Viha oleks samas natukene liiga karmilt öeldud. Ka pettumus oleks ehk pisut liiga kange sõna. Igal juhul, kui emotsioonid oleksid kraadiklaasil, oleks olukord natuke alla nulli (mis muide ilma puhul oleks fantastiline, ausalt).

Mu kunagine sõber kirjutas mõtteavalduse teemal iseenda tõsiselt võtmise kohta. Ma heameelega seda linki siin ei jaga, sest ehk ma koperdasin sinna kogemata ja see tegelikult polnudki minu silmadele. Kogu asja iva oli selles, et inimesed võtavad end liialt tõsiselt ergo oleme egoistlikud. Ta kirjutab, kuidas inimestele läheb liiga korda see, mida teised nendest arvavad ja, et saagu me kõik oma maailma nabasusest üle.

Ma saan aru, mida ta võis mõelda. Eks inimesed olegi pisut liiga kinni muljetes ja tunnetes. Samas, natuke egoismi on vaja. Natuke maailma nabana tundmist on vaja. Tundeid on vaja. Kahjuks ei saa siin Maal nii elada, et Sul on pohlad. Pohlad sellest, mida inimesed Sinust mõtlevad. Vähemalt täielikult mitte.

Kui Sul on pidevalt sõbrad ümber, siis Sa ei saagi aru saada. Sa võidki väita “saa üle”. Olukorras, kui Sul polegi mitte ühtegi sõpra, kellele toetuda, see nii kerge ei ole. Sellest EI SAA LIHTSALT ÜLE SAADA. Enda näitel, pere toetus on mul alati, aga just sõbrad. Tunne, et tahakski terve elu teki all olla ja nutta pole ka mingi väärt elu. Või kasvõi see, kuidas enne uinumist on põhiküsimus “miks mind üldse vaja on?”

Eks need ajad on möödas. Õnneks. Mul on vedanud, et olen leidnud enda ellu inimesi, kes on olemas. Kelle jaoks sõprusel on ka tähendus. Kes armastavad mind kui nad seda juba kord öelnud on. Täna võin öelda, et ma olen UHKE enda üle ja ma ei kavatsegi sellest üle saada.

Võib-olla sellepärast see tekst mulle hinge läkski, sest see on tõsi. Ma olengi äkki hoopis egoist. Eelistan ego iga kell iseenese väärtusetuna tundmisele. Pange mind nüüd pokri ja visake kividega.

Peaks vist hoopis magama minema, mitte mingit seosetut pläma ajama. Vahet pole. Minu blogi.

Koguaeg haige.

Ja ma ei mõtle hetkel seda, et ma peast haige oleksin, vaid mul on sel suvel pidevalt mingisugune tõbi kallal. Eeldan, et need on need mere ääres töötamise võlud. Tuul tõmbab läbi ja tatine ma olengi. Kooli ajal ma pidevalt vingusin, et miks ma nii tihti haige ei ole nagu mõni klassikaaslane- sest matemaatika on kohutav tund! Vähemalt minusuguse humanitaari jaoks. Kuigi mäletan kordi kui ärkasin hommikul üles, halb oli olla ja keerasin televiisori ette uuesti magama. Ärkasin ALATI Z-TV ajal üles. Enamasti ühe ja sama Shaina Twaini laulu ajal.

Mäletan väiksena ka viinasokke, mis nii kohutavalt haisesid ja jalas nii rõvedad tundusid. Kuigi eelistan igakell viinasokke näiteks Coldrexile. Rõvedamat maitset annab otsida! Võib olla olen lihtsalt ära hellitatud. Viimaste aastate jooksul olen ka paar korda haige olnud, kuid olen võtnud endale mentaliteedi- MUL EI OLE AEGA HAIGE OLLA. Ja kannatasin tööl oma jama enesetunde ära ning käisin nurga taga vaikselt köhimas. Mul lihtsalt ei olnud ju aega.

Kuid see suvi on tõesti väga veider. Olen vist iga paari nädalatagant kerges palavikus. Pole aega ka, et end korralikult terveks ravida. Igaljuhul, mõned päevad tagasi jäin ikka täitsa tõbiseks. Selline- palun laske mul teki all surra- tõbi. Võtsin endale esmaspäeva kohustustest vabaks ja puhkasin kodus, arvasin, et olen oma haiguse seljatanud, kuid EI. Arva uuesti. Nüüd on taas sandi tunne. Põsed õhetavad, pea on paks ja süüa ei taha.