Lugesin just midagi..

.. mis mind ärritas. Eks tihti tekivadki mingisugused ideed ja erilised mõttekäigud just siis kui midagi ärritab. Või ehk siis ka vastupidiselt, kui midagi teeb rõõmu. Antud hetkel kirjutan oma tagasihoidlikke mõtteid kergel vihahoovusel. Viha oleks samas natukene liiga karmilt öeldud. Ka pettumus oleks ehk pisut liiga kange sõna. Igal juhul, kui emotsioonid oleksid kraadiklaasil, oleks olukord natuke alla nulli (mis muide ilma puhul oleks fantastiline, ausalt).

Mu kunagine sõber kirjutas mõtteavalduse teemal iseenda tõsiselt võtmise kohta. Ma heameelega seda linki siin ei jaga, sest ehk ma koperdasin sinna kogemata ja see tegelikult polnudki minu silmadele. Kogu asja iva oli selles, et inimesed võtavad end liialt tõsiselt ergo oleme egoistlikud. Ta kirjutab, kuidas inimestele läheb liiga korda see, mida teised nendest arvavad ja, et saagu me kõik oma maailma nabasusest üle.

Ma saan aru, mida ta võis mõelda. Eks inimesed olegi pisut liiga kinni muljetes ja tunnetes. Samas, natuke egoismi on vaja. Natuke maailma nabana tundmist on vaja. Tundeid on vaja. Kahjuks ei saa siin Maal nii elada, et Sul on pohlad. Pohlad sellest, mida inimesed Sinust mõtlevad. Vähemalt täielikult mitte.

Kui Sul on pidevalt sõbrad ümber, siis Sa ei saagi aru saada. Sa võidki väita “saa üle”. Olukorras, kui Sul polegi mitte ühtegi sõpra, kellele toetuda, see nii kerge ei ole. Sellest EI SAA LIHTSALT ÜLE SAADA. Enda näitel, pere toetus on mul alati, aga just sõbrad. Tunne, et tahakski terve elu teki all olla ja nutta pole ka mingi väärt elu. Või kasvõi see, kuidas enne uinumist on põhiküsimus “miks mind üldse vaja on?”

Eks need ajad on möödas. Õnneks. Mul on vedanud, et olen leidnud enda ellu inimesi, kes on olemas. Kelle jaoks sõprusel on ka tähendus. Kes armastavad mind kui nad seda juba kord öelnud on. Täna võin öelda, et ma olen UHKE enda üle ja ma ei kavatsegi sellest üle saada.

Võib-olla sellepärast see tekst mulle hinge läkski, sest see on tõsi. Ma olengi äkki hoopis egoist. Eelistan ego iga kell iseenese väärtusetuna tundmisele. Pange mind nüüd pokri ja visake kividega.

Peaks vist hoopis magama minema, mitte mingit seosetut pläma ajama. Vahet pole. Minu blogi.

Advertisements
Posted in Elu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s