Lugesin just midagi..

.. mis mind ärritas. Eks tihti tekivadki mingisugused ideed ja erilised mõttekäigud just siis kui midagi ärritab. Või ehk siis ka vastupidiselt, kui midagi teeb rõõmu. Antud hetkel kirjutan oma tagasihoidlikke mõtteid kergel vihahoovusel. Viha oleks samas natukene liiga karmilt öeldud. Ka pettumus oleks ehk pisut liiga kange sõna. Igal juhul, kui emotsioonid oleksid kraadiklaasil, oleks olukord natuke alla nulli (mis muide ilma puhul oleks fantastiline, ausalt).

Mu kunagine sõber kirjutas mõtteavalduse teemal iseenda tõsiselt võtmise kohta. Ma heameelega seda linki siin ei jaga, sest ehk ma koperdasin sinna kogemata ja see tegelikult polnudki minu silmadele. Kogu asja iva oli selles, et inimesed võtavad end liialt tõsiselt ergo oleme egoistlikud. Ta kirjutab, kuidas inimestele läheb liiga korda see, mida teised nendest arvavad ja, et saagu me kõik oma maailma nabasusest üle.

Ma saan aru, mida ta võis mõelda. Eks inimesed olegi pisut liiga kinni muljetes ja tunnetes. Samas, natuke egoismi on vaja. Natuke maailma nabana tundmist on vaja. Tundeid on vaja. Kahjuks ei saa siin Maal nii elada, et Sul on pohlad. Pohlad sellest, mida inimesed Sinust mõtlevad. Vähemalt täielikult mitte.

Kui Sul on pidevalt sõbrad ümber, siis Sa ei saagi aru saada. Sa võidki väita “saa üle”. Olukorras, kui Sul polegi mitte ühtegi sõpra, kellele toetuda, see nii kerge ei ole. Sellest EI SAA LIHTSALT ÜLE SAADA. Enda näitel, pere toetus on mul alati, aga just sõbrad. Tunne, et tahakski terve elu teki all olla ja nutta pole ka mingi väärt elu. Või kasvõi see, kuidas enne uinumist on põhiküsimus “miks mind üldse vaja on?”

Eks need ajad on möödas. Õnneks. Mul on vedanud, et olen leidnud enda ellu inimesi, kes on olemas. Kelle jaoks sõprusel on ka tähendus. Kes armastavad mind kui nad seda juba kord öelnud on. Täna võin öelda, et ma olen UHKE enda üle ja ma ei kavatsegi sellest üle saada.

Võib-olla sellepärast see tekst mulle hinge läkski, sest see on tõsi. Ma olengi äkki hoopis egoist. Eelistan ego iga kell iseenese väärtusetuna tundmisele. Pange mind nüüd pokri ja visake kividega.

Peaks vist hoopis magama minema, mitte mingit seosetut pläma ajama. Vahet pole. Minu blogi.

Advertisements
Posted in Elu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s