Pessimistlik egoism.

Sellise tiitli pani mu ema ükskord minu nö “haigusele”. Tänapäeval võiks seda nimetada lihtsalt kergeks vaimseks häireks. See tõbi seisneb selles, et kui kuskil nurgataga on midagi halba liikvel, siis see halb juhtub JUST minuga. Ainult mul lähevad kõik asjad halvasti ja mina olen kõigis lähedaste probleemides isiklikult süüdi. Okei, mul see päris nii hull ei ole. Kuid piisavalt, et uskuda sellesse, kuidas minuga midagi head juhtuda ei saa. Vahel lihtsalt tunnen, kuidas jään kõigile alla, kuidas mina ei saagi olla see, kel midagi hästi läheb.

Tegelikult natuke alatu nii mõelda, eriti kui mul on tore pere, armsad sõbrad ja ägedaim peika. Enda vaatevinklit nüüd natuke lahti seletades ei ole mulle kunagi sisendatud, et ma saan hakkama millegi suurega. Kui ma kunagi tihedalt koguduses käisin, siis seal räägiti pidevalt sellest, kuidas igal inimesel on mingid annid, mis nad eriliseks teevad ja, kuidas Jumalal on igaühe jaoks plaan. Mina oma ande üles ei leidnud ning selles plaani asjas kahtlen ka sügavalt.

Igas eelnevas töökohas on mulle sisendatud, et ma teen midagi valesti ja/või ei saa oma tööga hakkama. Korra kasutati leebet terminit “see töö ei sobi Sinu iseloomuga,” ja need tööd ei ole olnud üldse rasked. Tihti mõtlengi, et just mina ei saa millegagi hakkama. Ei sobi ma midagi turvama, poodi kaupu laduma ja kohvikusse kohvi tegema. Miks ma siis üldse loodan, et ma millegagi hakkama saan või kuskile sobin? Eriti kui ka otseselt mitte midagi nõudvad tööd mul “välja ei tulnud”.

Ma ei oleks tulnud siia halama kui ei oleks ühte praegust projekti, mis näiteks mu sõbrannal nii hästi minevat tundub. Kui algus oli mul vägev, siis praegu on seis natuke nutune, eriti kuna tundub, et suhtlen ainult selliste inimestega, kes kokkulepetest kinni ei pea. Igakord kui ülelastakse, siis mõtlen endamisi, kuidas minust oligi inetu loota, et mul hästi minema hakkab. Kuigi see projekt on täpselt selline, mida ma tahaks teha. Koguaeg. Viimase kahe nädala jooksul on mitu korda juhtunud, et avastan õhtul teki alla ronides, et olen päeval unustanud midagi süüa. Viimase nädala jooksul ma ei saa korralikult öösiti magada. Mul on nii suur usk sellesse, mida ma teen ja nii suur hirm, et ma ei saa ka sellega hakkama.

Lugesin just ühest raamatust, kuidas edukatel inimestel on edukas hoiak. Mitte sellesmõttes, et nad oleksid ülbed või egoistlikud. Pigem sellesmõttes, et nad suhtuvad kõikidesse inimestesse positiivselt. Nad näevad elu positiivselt. Kuidas neil on probleemid vaid lahendust ootavad küsimused. Ei mõtle üle, ei analüüsi liiga palju.

Ma tean, et negatiivsus tõmbab ligi negatiivsust ja postiivsus positiivsust. Tean, et saame seda, millele kõige rohkem mõtleme. Kui ma keskendun ebaõnnestumisele, siis see mind ees ootabki. Kuid, kui ma sean oma mõtted õnnestumise ja saavutamise peale, siis on varsti see mu olevik. Raske on enda mõtteid muuta, suunata end miinus-poolelt pluss-poolele. Eriti kui ma tean, et iga tagasilöögi korral, panen selle kohe enda süüraamatusse kirja, sest sel hetkel ma kindlasti ei suuda kohe leida situatsioonis positiivsust.

Ah, aitab halast. Pean endale lihtsalt vannitoas peegli ees Katy Perry “Roar”-i laulma. Pluss, äge oleks kui ma täna öösel magada ka saaks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s