Nädala nali.

Alguses mõtlesin, et kirjutan lihtsalt selle lühikese dialoogi siia, kus ma siis suutsin uskumatult kavalalt nalja teha, kuid leidsin, et võiksin siiski väikse juttu lisaks kirjutada.

Esiteks tahtsin rääkida üleüldse oma huumorist. Mulle kohutavalt meeldib nalja teha ja kirsiks tordil on see, kui keegi peale minu ka pärast naerab. Mäletan, kuidas kunagi üks tuttav ütles: “Tüdrukud ei tee kunagi nalja, nad ainult naeravad.” JA SEE SOLVAS MIND. Sest suurepärane tunne on kedagi naerma ajada. Kahjuks ei ole mind õnnistatud huumorisoonega, mida massid mõistaksid. Tihti naerangi oma naljade üle üksi. Sellepärast olen endale omastanud mõtteviisi- ah savi, jääbki rohkem naeru mulle.

Teiseks räägiks nendest olukordadest, mis pärast möödumist pikalt painama jäävad. “Ah, miks ma ometi nii või naa ei öelnud?” Kui keegi näiteks solvab ja ma lihtsalt pika pilguga otsa vaatama jään, selle asemel, et midagi vastu öelda ning siis aastaid pärast seda juhtumit kummitavad mind erinevad laused, mis ma enda kaitseks öelda oleks võinud. Olgu, kasutan mitte nii musta stsenaariumit. Tihti on seltskondades doomino naljad (ehk on selle jaoks ka mingi õigem väljend, aga ei suutnud meenutada ega paremat leiutada). Keegi teeb nalja ja siis järgmine lisab midagi ja siis jälle järgmine jne. Tekib katkematu nalja jada. Mingi hetk, loogiliselt, see vaibub, sest tulevad uued jututeemad/naljad ning, kuidas ma siis pärast õhtul voodis vedeledes hakkan mõtlema, kuidas veel mõnda nalja oleks edasi teha saanud.

Täna oli siis selline päev, kus ma sain teha nalja, mis ajas peale minu veel mitu inimest naerma ning oli olukord, kus see nali oli selline vastus, mis mind pärast piinama ei jää. Sest, well done Sigrit, well done.

Alustuseks tegin mingisuguse mitte nii ägeda nalja ja keegi ei naernud.
Mina: “Come on, see oli ju hea nali?”
Sõbra ema: “Mis Sa õpid nalja tegema vä?”
Mina: “Ei, mina juba oskan nalja teha. Teised alles õpivad nendest arusaama.”


Loodan, et pealkirjaga kellegi nalja ootust liiga üles ei haipinud. Ise andsin endale ühe mõttelise “kõrge viie” ja võin tänase õnnestunuks lugeda.

Advertisements

Saturn on süüdi!

Üldiselt ma seda “mida päev lubab Sinu tähemärgile” jama ei usu. Kui ma loen hommikul, et tänane tuleb väljakutsete rohke, olen kindel, et suudan oma mõtetega need katsumused ise ligi tõmmata. Natuke nagu platseebo efekt. Usud, et midagi võib juhtuda ja juhtubki. Olen isegi kuulnud, et ühes ajalehes pidi horoskoobi kirjutama inimene, kes kõige hiljem tööle jõudis- kindlasti nali, aga näitab kui tõsiselt seda võtta.

Siiski usun ma sellesse, et sündinuna teatud tähemärgis, on mul iseloomujooned, mida teistel pole. Erand kinnitab reeglit, aga kui ma võtan ette oma tutvusringkonna, siis võin julgelt öelda, et baseerudes oma tuttavatele on Neitsi tähtkuju esindajad pigem kordahoidvad (olgu selleks siis kodu, töö vms), Veevalajad enamasti mõtetes ja oma loogikaid genereerimas ning kui Lõvi vihastab, siis nö möirgab ära ja pärast on asi unustatud.

Mind kunagi väga huvitas igasugune astroloogiline värk ja nii ma olen harjunud kuulama ühe naise igakuist horoskoopi. Nii kui kuu keskpaik kätte jõuab, otsin YouTube’ist välja Kelley Rosano ja kuulan, mida ta mulle (ja tuhandetele teistele Veevalajatele) uueks kuuks ennustab. Tegu on väga positiivse naisega ning halva emotsiooniga ei ole ma kahe aasta jooksul video lõpuks olnud.

Põhjus, miks ma sellest rääkima üldse hakkasin, on Saturn. Eile vaatasin, mida ta mulle Novembriks lubas ning alles nüüd panin tähele selle planeedi mõjusid. Kelley rääkis, kuidas alates 2012.ndast aastast on Veevalajatele (võibolla ka mõnele teisele tähemärgile) otsest mõju avaldanud Saturn. See siis tähendab seda, et pidevalt tuleb proovilepanekuid ja katsumusi. Saturn pidavat olema planeet, mis paneb Su endas kahtlema ja töö/karjääri osas tekitab seisaku.

Kohati kõlas see lohutusena. Kuna mu töökogemused on nagu nad on ja tunnen end kui saamatu laps, siis nüüd ma saan selles kõiges vähemalt kedagi teist süüdistada. “Ah, asi pole minus, mu täheseisud pole lihtsalt soosivad.” Oma videos lubas ta veel, et see on varsti möödumas ning, et ma saan varsti sellest suruvusest üle.

Viimased paar aastat on mul töö valdkonnas tõesti olnud väga rasked ja keerulised. Isegi kui töö on tegelikult väga loogiline ja kergesti läbi hammustatav. Siiski, olen alati ummikus ning tunnen, et ma ei kuulu mitte kuskile. Nüüd siis on põhjus- SATURN! 😉

Miks mind tõsiselt ei võeta?

See pole nüüd selline postitus, kus ma hakkan ennast analüüsima ja lõpuks jõuan mingi lahenduseni. Vähemalt plaanis pole. Kuigi analüüsimisest ma ei pääse, siis lahendust ma pole suutnud välja mõelda. EHK ma postituse kirjutamise lõpus haaran kahe käega peast kinni ja karjun HEUREKA, sest põhjendus on ilmselge! Hetkel siiski plaanin südamelt kõik ära rääkida.

Niisiis, mul on mure.

Olen tähelepannud, et ükskõik, mis ma ette võtan, inimestel puudub usk sellesse, mida ma teen. Mitte, et see nüüd oluline oleks, mida teised arvavad, kuid siiski. Eks seda on varemgi ette tulnud, aga viimasel ajal on neid juhtumeid juba nii palju, et ma lihtsalt ei suuda uskuda kui ebatõsise inimesena mind nähakse. Asi pole nüüd selles, et ma olen koguaeg seltskonna kloun ja kui ma äkki tõsist juttu räägin, siis lüüakse käega või hakatakse mu jutu üle siiski naerma- järsku oli halb nali. Näiteks ütlesin eile oma kutile, et ma ei teadnud, kes on Nancy Sinatra ja ta hakkas naerma: “Hea sarkasm.”- aga ma mõtlesin seda tõsiselt! Ma ei teadnudki, kes ta on või, et sellise nimeline üldse eksisteerib.

Eriti lööb see välja lubaduste andmise puhul. Mind lastakse pidevalt üle. Pole vahet, kas tegu on pereliikmete, lähedaste või tuttavatega. Suuresuuga lubatakse vastu tulla, kokku saada vms, ja siis tuimalt ei tulda kohale. Ei anta teada ka. Mäletan, kuidas kunagi Tartus elades nädala jooksul mind korduvalt üle lasti ning kui üks tuttav nädala lõpus lepitud ajal lepitud kohas polnud ja mu kõnele ei vastanud, saatsin talle tuimalt sõnumi “1.09-7.09 on Sigriti ülelaskmise nädal. Aitäh osalemast!” (kuupäevad on illustratiivsed, sest ma täpselt ei mäleta neid enam).

Tegeledes ühe projektiga, olen ma selle probleemiga rohkem kokku puutunud kui oleksin eales arvanud. Selle asemel, et kohe öelda, et aega pole, lepitakse ikkagi kohtumine kokku ja siis ei ilmuta kohale. Istu siis seal nagu tropp ja oota heas usus inimest, kellele Sa lootnud oled. Hea näide on üks kutt, kunagine kolleeg, kellega sai 4 korda uus aeg kokku lepitud ning, kes ükski kord kohale ei tulnud. Oleks võinud ju kohe käega lüüa, aga ma näen siiani temas potensiaali!

Ka selle projekti väliselt on nii tüüpiline, et see, mida mina ütlen või arvan, ei lähe inimestele korda. On selleks siis siiras vabandus, kellelegi ülekohtu tegemise eest (kõigil tuleb ju vigu ette) või lähedasele motivatsiooni kõne pidamine. Lastakse ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ja siis ma istungi, tuju nullilähedane, telefonitoru otsas või arvuti taga, sest savi, mida ma ütlen. “Ahah, tore, et keegi nii arvab,” ja ma saan aru, kuidas inimesel tegelikult on pohlamoos, mida üks tüdruk kuskilt maalt arvab.

Mulle oli nii ootamatu, kui üks tuttav ütles, et näeb minus juhiomadusi ning, et ta on kindel, et ma jõuan kaugele. Olen juba nii harjunud, et mulle antud lubadused ei tähenda midagi, minu ütlused/arvamused ei tähenda midagi. Kõik positiivne vastukaja on minu jaoks juba naljakas. Ma ei suuda ehk ennast isegi enam tõsiselt võtta.

Kuigi ma ei taha, et see postitus lõppeks negatiivse tooniga. Lihtsalt tekkis nii vastik tunne, kuidas järjest üle lastakse. Vähemalt sain nüüd üle kuu aja pikemaks ajaks koju tulla. Pinged maha kruvida, mõtted selgeks saada- mini puhkus. Ma tean, et mul on lihtsalt natuke halvem periood ja see läheb üle. Peale halba tuleb ju alati hea. Las need inimesed siis pööritavad minu tegemiste peale silmi, mis ma sinna ikka teha saan.

Kus ma olen kümne aasta pärast?

Väga paljud, kelle blogisid ma jälgin/jälgida üritan, on hakanud viimasel ajal igasuguseid väljakutseid tegema. Ma hetkel ei mõtle ainult seda fotode oma, aga on ka erinevaid temaatilisi väljakutseid. Kes kirjutab igapäev midagi enda kohta, kes on võtnud vastu ülesande pajatada oma lemmik sarjadest/filmidest. Tundub, et sügis on inimesed õuest tuppa ajanud, väljakutseid vastu võtma. Isiklikult olen igasuguste väljakutsete poolt, lõpetasin just 100 õnneliku päeva üles pildistamise instagramis ja ausalt öeldes on natuke võimas tunne küll. Eriti kuna ma olen pidevalt erinevaid ülesandeid ainult poolikult teinud. Alustan suure hurraaga ja poole pealt läheb juba asi hapuks.

Ühes postituses, mida täna lugesin, vastati küsimusele “kus ma olen kümne aasta pärast?” ja see pani mindki mõtlema. Kui ma alustaks kuu aja tagusest hetkest, siis selle küsimuse peale hakkaksin suure tõenäosusega nutma ja tõmbaksin teki all kerra, lootes, et mulle kukub iseenesest mingi hea võimalus sülle. Võib öelda, et põhimõtteliselt tegelikult kukkuski. Kuigi see võimalus pole see, mida ma oleks ise enda tulevikku planeerinud. Nüüd küll kindlasti, aga siis oleksin pigem pikalt saatnud. Kuid, sai mõeldud kõvasti ja lasin ka sõbrannal kaarte panna (meeleheitliku küsimuse puhul oleks vast igaüks valmis suunamiseks erinevaid võimalusi proovima). Nüüd ma siis tegelen oma VÕIMALUSEGA.

Ütleks, et tööd on palju ja kui ma nüüd kuu aja tagusest hetkest tulen praegusesse momenti, siis on ikka raske küll. Kohati olen pettunud enamikus inimestes, kes mu tutvusringkonda kuuluvad, aga ma leian, et see käib asja juurde. Tean, et sihikindlus viib eesmärgini ja vaadates neid inimesi, kes mind nüüd ümbritsevad- mitte midagi pole takistuseks. Tunnen juba edu lõhna!

Seega, kus ma olen kümne aasta pärast? Ausalt? Hetke plaanide järgi olen muretu. Olen seal, kus tahan. Teen seda, mida tahan. Teen, kellega tahan, millal tahan.

Kui Sa nüüd loed ja mõtled, kuidas ma olen hulluks läinud, siis jagaksin Sinuga ühe võimsa mõttetera- väikeste unistuste unistamine võtab täpselt sama kaua aega kui suurte unistuste unistamine, seega miks aega raisata ja väikselt unistada?

Kaunist neljapäeva jätku! 😉