Miks mind tõsiselt ei võeta?

See pole nüüd selline postitus, kus ma hakkan ennast analüüsima ja lõpuks jõuan mingi lahenduseni. Vähemalt plaanis pole. Kuigi analüüsimisest ma ei pääse, siis lahendust ma pole suutnud välja mõelda. EHK ma postituse kirjutamise lõpus haaran kahe käega peast kinni ja karjun HEUREKA, sest põhjendus on ilmselge! Hetkel siiski plaanin südamelt kõik ära rääkida.

Niisiis, mul on mure.

Olen tähelepannud, et ükskõik, mis ma ette võtan, inimestel puudub usk sellesse, mida ma teen. Mitte, et see nüüd oluline oleks, mida teised arvavad, kuid siiski. Eks seda on varemgi ette tulnud, aga viimasel ajal on neid juhtumeid juba nii palju, et ma lihtsalt ei suuda uskuda kui ebatõsise inimesena mind nähakse. Asi pole nüüd selles, et ma olen koguaeg seltskonna kloun ja kui ma äkki tõsist juttu räägin, siis lüüakse käega või hakatakse mu jutu üle siiski naerma- järsku oli halb nali. Näiteks ütlesin eile oma kutile, et ma ei teadnud, kes on Nancy Sinatra ja ta hakkas naerma: “Hea sarkasm.”- aga ma mõtlesin seda tõsiselt! Ma ei teadnudki, kes ta on või, et sellise nimeline üldse eksisteerib.

Eriti lööb see välja lubaduste andmise puhul. Mind lastakse pidevalt üle. Pole vahet, kas tegu on pereliikmete, lähedaste või tuttavatega. Suuresuuga lubatakse vastu tulla, kokku saada vms, ja siis tuimalt ei tulda kohale. Ei anta teada ka. Mäletan, kuidas kunagi Tartus elades nädala jooksul mind korduvalt üle lasti ning kui üks tuttav nädala lõpus lepitud ajal lepitud kohas polnud ja mu kõnele ei vastanud, saatsin talle tuimalt sõnumi “1.09-7.09 on Sigriti ülelaskmise nädal. Aitäh osalemast!” (kuupäevad on illustratiivsed, sest ma täpselt ei mäleta neid enam).

Tegeledes ühe projektiga, olen ma selle probleemiga rohkem kokku puutunud kui oleksin eales arvanud. Selle asemel, et kohe öelda, et aega pole, lepitakse ikkagi kohtumine kokku ja siis ei ilmuta kohale. Istu siis seal nagu tropp ja oota heas usus inimest, kellele Sa lootnud oled. Hea näide on üks kutt, kunagine kolleeg, kellega sai 4 korda uus aeg kokku lepitud ning, kes ükski kord kohale ei tulnud. Oleks võinud ju kohe käega lüüa, aga ma näen siiani temas potensiaali!

Ka selle projekti väliselt on nii tüüpiline, et see, mida mina ütlen või arvan, ei lähe inimestele korda. On selleks siis siiras vabandus, kellelegi ülekohtu tegemise eest (kõigil tuleb ju vigu ette) või lähedasele motivatsiooni kõne pidamine. Lastakse ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ja siis ma istungi, tuju nullilähedane, telefonitoru otsas või arvuti taga, sest savi, mida ma ütlen. “Ahah, tore, et keegi nii arvab,” ja ma saan aru, kuidas inimesel tegelikult on pohlamoos, mida üks tüdruk kuskilt maalt arvab.

Mulle oli nii ootamatu, kui üks tuttav ütles, et näeb minus juhiomadusi ning, et ta on kindel, et ma jõuan kaugele. Olen juba nii harjunud, et mulle antud lubadused ei tähenda midagi, minu ütlused/arvamused ei tähenda midagi. Kõik positiivne vastukaja on minu jaoks juba naljakas. Ma ei suuda ehk ennast isegi enam tõsiselt võtta.

Kuigi ma ei taha, et see postitus lõppeks negatiivse tooniga. Lihtsalt tekkis nii vastik tunne, kuidas järjest üle lastakse. Vähemalt sain nüüd üle kuu aja pikemaks ajaks koju tulla. Pinged maha kruvida, mõtted selgeks saada- mini puhkus. Ma tean, et mul on lihtsalt natuke halvem periood ja see läheb üle. Peale halba tuleb ju alati hea. Las need inimesed siis pööritavad minu tegemiste peale silmi, mis ma sinna ikka teha saan.

Advertisements

2 thoughts on “Miks mind tõsiselt ei võeta?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s