Oma tuba.

Kui me perega kunagi Lasnamäel elasime, siis jagasime õe ja vennaga ühte tuba. Võimalikuks tegi selle meie väikesed vanusevahed- ei pidanud põdema peikade külla kutsumise pärast vms. Mäletan, kuidas voodid olid reas ja öökapid vahel. Iseenesest oli väga tore aeg.

Mingil hetkel mu vanemad otsustasid, et aitab sellest linnaelust ja me kolisime maale. Suurepärane otsus! Minu lapsepõlv möödus tänu sellele suuresti õues. Suveti ei saanud meid metsast väljagi. Onnid, luurekad, naljad.

Nii kui vanemad hakkasid maja ostust üldse rääkima, hakkasin kohe unistama oma toast. Koht, mis oleks ainult minu ja, kus ma saan seintele kleepida just need plakatid, mida mina tahan jne. Enne suurt renoveerimist olidki plaanid sellised, et igaüks meist kolmest saab oma toa. Olin nii õnnelik!

Kahjuks tuli küll lõpuks välja, et need toad oleksid väga ebaausa planeeringuga olnud ja nii lõppes asi sellega, et jäime siiski õega tuba jagama. Tema tahtis roosat tuba ja mina tahtsin sinist- konsensuse leidsime lillas. Teismeeas kaklesime omavahel meeletult. Kui taas tülitsema hakkasime ja ema meid oma tuppa kamandas, siis tülid siiski jätkusid. Polnud seda oma tuppa peitu minemise tunnet.

Siiski lootus minus ei kustunud. Ehk ma kunagi saan oma toa! Kui tahaks, saaks ööläbi muusikat kuulata. Kui tahaks, saaks kõik riided mööda põrandat laiali laotada ja keegi ei saaks midagi öelda, sest minu tuba. Mitte kellegi teise läpakakuma ei saaks mulle öösel üle toa silma särada.

Hakkasin nüüd paar päeva tagasi uuesti sellele mõtlema. Enam ma ei looda saada oma tuba. Kui ma ühel hetkel ametlikult vanemate kodust välja kolin, siis üksi ma midagi üürima ei hakkaks. Ikka noormehega koos. Eraldi meil magamistoad ju poleks, seega sajonara oma tuba.

Naljakas on tunda puudust millestki, mida mul kunagi olnud pole.

Advertisements

Appi kui nõme, talv tuleb!

Ma ei tahaks üldistavalt alustada sõnadega: INIMESED VINGUVAD. Seega alustan pigem- kuna järjest lähemale jõuab talveaeg, seda rohkem ma kuulen vingumist talve saabumise üle. Ilmad lähevad järjest külmemaks ning esimene lumi pole enam kaugel. Ma tean, et vingutakse. Isegi pidevalt hädaldan millegi üle, see nagu olekski inimese natuur. Pidevalt on vaja millestki probleem teha. “Issand, enam ei kannata üldse õues olla!”

Vastupidiselt enamikule ei suuda ma kunagi talve ära oodata ning kui see saabub, siis tunnen, kuidas ma seda piisavalt ei naudi- alati jääb justkui väheks. Kui terve suve jooksul on näiteks instagram pidevalt päevitavate neiude pilte täis, ohkan mina omaette lume poole. Mille jaoks miniseelikud ja bikiinid, kui ma võin valida villased sokid ja sooja kampsuni? Samal ajal kui ma tutvusringkonnas kuulen pidevalt soojamaa reiside soove, ei jõua mina ära oodata, millal ma üks kord Alaskale saan. Või Islandile. Või Gröönimaale.

Ma olen oma talvearmastusest siin varemgi rääkinud, aga hetkel on teema väga aktuaalne. Üldse viimasel ajal olen erinevaid vingumise teemasid rohkem tähelepannud. Olen hakanud endale teadvustama kui palju ma isegi rahulolematust välja näitan. Ma saan sellest väga hästi aru, et aegajalt ongi sellised “no ma ei suuda üldse” perioodid. Isegi ei taha vahel telefonigi vastuvõtta või oleks teki all peidus.

Alles hiljuti ütles keegi väga tabavalt, et inimesed on erinevad. Eks seda mõttetera ole ennegi kuuldud. Mitmeltki poolt. Kuid ma pole sellele kunagi VÄGA mõelnud. Kõik ei saagi olla hall, metallik, diisel. Mulle nii meeldib see, et on olemas inimesi, kes elavad teistmoodi. Enam pole olemas ühtseid standardeid, mille järgi kõik elama peaksid. Samamoodi nagu naerdakse välja seda, kui ma hakkan rääkima lumememmedest, naeraks mina välja ju palmisaared.

Kahjuks on hetkel seis selline, et paljud on mõtlemisega, et on olemas ainult nende moodi või valet moodi. Erinevate inimesed erinevad mõttemaailmad on tegelikult väga rikastavad. Vähemalt ma üritan nii mõelda. Eile mulle just öeldi, et kõik sõltub tegelikult seltskonnast ja kasvatusest. Minu mõttemaailma ja heakskiitu erinevate olude üle mõjutabki see, kus ma kasvanud olen. Kuna minu vanemad kusagil väljas metsikult pidutsemas ei käi, siis olen siiani vaadanud natuke viltu inimestele, kes keskealistena pidevalt tina panevad (mõtlengi siis kultuurselt, mitte alkoholismile kalduvalt).

Igaljuhul nagu Sõpruse Puiestee laulab “mulle meeldib, et inimesed on nii ilusad ja head.” Tegelikult nii ongi! Mitu korda on mind pahviks löödud pilguga vaadatud kui ütlen, et veel lapsi ei planeeri (kirjutasin sellest ka eelmises postituses)- mina küll kedagi solvama pole hakanud kui kuulen taas titeuudiseid. See, et mina lapsi ei taha (okei, hetkel ei taha) ei anna mulle õigust solvata neid, kes tahavad. Võiksin sama näite tuua ka autokooli kohta või abiellumise, aga lapsed on minu vanuses ÜLIPOPULAARNE. Ja mul on heameel kõigi üle, kel lapsed on. Mulle see lihtsalt veel pole.

Lõpetuseks- mina ootan väga-väga talve! Ja ootan ka seda päeva, kui ma oma kõige ägedamat sõbrannat näen. Vähemalt keegi, kes mind pidevalt välja ei naera 😉

Need tüütud küsimused.

Alustuseks vabandan inimeste ees, kes viimase paari nädala jooksul on mind telefonitsi kätte püüdnud saada. Kuna ma ligi kuuaega ainult telefoni otsa rippusingi, siis pole nüüd viitsinud seda kaasas tassida. Asi pole selles, et ma kedagi väldiksin või meelega kõnesid eiraksin- ma lihtsalt hoian telefoni endast eraldi. Nii, et ärge mu eemale hoidmist isiklikult võtke.

Käisin nädalavahetusel Rootsis, peika õe pulmas. Kõik oli väga ilus ja armas! Pruutpaar oli metsikult vaeva näinud ning tulin sealt tagasi väga positiivse energiaga laetult. Püüdsin isegi pruudikimbu kinni. Minu jaoks oli see teine kord pulmapeolt koju tulla kimbuga. Mitte, et ma nüüd paaniliselt abielluda tahaksin, aga kimbu saamine tekitab minus umbes pool protsenti kindlama tunde, et kunagi tulevikus see siiski tuleb. Pulmi lähitulevikku siiski ei planeeri. Kuigi küsitakse palju.

Kui ma veel vallaline olin, siis küsiti minult pidevalt: “Noh, Siku, keegi silmapiiril ka on vä?” Igas seltskonnas/üritusel vms pidi keegi ikka küsima, kuidas mul vastassooga lood on. Nüüd, olles suhtes ja elades nooremehest eraldi, on tüüpküsimuseks oma kodu. Millal siis ikka need leivad ühte kappi pannakse? Või kõige totakam versioon antud info saamiseks- kas te kokku kolida pole mõelnud?- Ei ole, mõtlesimegi, et suhte värskena hoidmiseks oleks vajalik siiski eraldi elada. Olles peikaga koos olnud üle aasta on see meil pidevalt jutuks. Paraku on üürihinnad kõrged ja kuna tema käib täiskohaga koolis ning minul stabiilset töökohta ei ole, siis lükkub see edasi. Kui me muidugi just koos kuskile kuusealla ei koli. Leivad oleksid siis vähemalt ühel oksal.

Muide, olen täheldanud ka seda, et kui vallaliselt silmapiiri kohta küsida ja inimene vastab, et tal hetkel pole kedagi kuskil piiril paistmas, siis küsijal hakkaks justkui kahju. Tekib selline ebamugav olukord, kus küsija tunneb end halvasti ja leiab, et ta peaks nüüd mingil määral lohutama ja ütleb midagi sellist nagu: küll Sa ka kellegi leiad või, et igaühe jaoks on kuskil keegi või, et iga pott leiab kord oma kaane vms. Tean mitut inimest, kes on hetkel oma eludega kohas, kus nad ei tahagi kedagi enda kõrvale või tahavad oma enda elu korralikult jooksma saada.

Tean seda, et kui me nüüd peikaga kolimegi kokku, siis saan hakata vastama laste teemalistele küsimustele. Kindlasti küsitakse ka pulmade kohta, aga kuna see tänapäeval nii levinud ei ole, siis ikka perelisa. Kuigi minu emalt küsiti täna, kas ma olen juba tanu alla saanud.

Kui ma pulmi lähitulevikus veel pidada ei tahaks, siis laste plaan on veel kaugemal. Kui üldse. Mulle väga meeldib ühe mu sõbranna mõtteviis, et enne võiks enda elu enamvähem paigas olla kui siia ilma kedagi uut tuua. Olen küll kuulnud palju ütlust, et õiget aega laste saamiseks ei olegi, tulevat siis kui tahavad. Siiski ma ei poolda ka “ah, las see laps tuleb, küll pärast vaatame, kuidas hakkama saame”-suhtumist.

Õnneks mina isiklikult veel laste teemalistele küsimustele vastama pole pidanud. Küll aga olen kuulnud kuulujutte minu ema vanaemaks saamisest. Eeldan, et inimesed, kes otse küsima ei tule, spekuleerivad ise ja jagavad oma oletusi tõepähe edasi.

Olen isegi rumalaid küsimusi küsinud. Kohati on tunne, et vana tuttavat kohates peabki kohe eraelus surkima hakkama. Olgu selleks siis edasi õppimine, suhted, abielu, lapsed, oma kodu vms. Neile küsimustele on tegelikult nii tobe vastata, vähemalt mul. Kahjuks ma ise vahel ei mõtle, et ka teistel on kindlasti ebamugav analoogsetele küsimustele vastata. Näiteks kui kohtasin kunagist kooliõde, kellel hetkel on imearmas väike tütar ja ma pidin kohe küsima, et kas teine ka juba plaanis on.

Kindlasti on inimesi, kel pole selliste uurivate küsimuste vastu midagi. Mida Sa ikka muud oskad küsida inimeselt, kellega näiteks mitu aastat suhelnud pole? Mina isiklikult üritan edaspidi selliste küsimuste küsimist vältida. Võib-olla ma polekski sellele kõigele üldse mõtlema hakanud kui minu abiellumine hetkel nii suure luubi all poleks.

Niisiis, kokkuvõtvalt, heameelega elaksin peikaga koos kui rahaliselt võimalik oleks. Samad lood on ka autokooliga. Pulmi nii pea ei plaani- ma pole kihlatudki. Kuna see juhtub? Sellele mina vastata ei oska. Loodetavasti mitte liiga ruttu ega liiga tulevikus. Lapsi ma hetkel üldse ei tahaks, räägitakse, et see aja jooksul muutub. Viie aasta plaanis ma neid igaljuhul ei näe.

Said vist kõik tüüpküsimused vastatud.