Appi kui nõme, talv tuleb!

Ma ei tahaks üldistavalt alustada sõnadega: INIMESED VINGUVAD. Seega alustan pigem- kuna järjest lähemale jõuab talveaeg, seda rohkem ma kuulen vingumist talve saabumise üle. Ilmad lähevad järjest külmemaks ning esimene lumi pole enam kaugel. Ma tean, et vingutakse. Isegi pidevalt hädaldan millegi üle, see nagu olekski inimese natuur. Pidevalt on vaja millestki probleem teha. “Issand, enam ei kannata üldse õues olla!”

Vastupidiselt enamikule ei suuda ma kunagi talve ära oodata ning kui see saabub, siis tunnen, kuidas ma seda piisavalt ei naudi- alati jääb justkui väheks. Kui terve suve jooksul on näiteks instagram pidevalt päevitavate neiude pilte täis, ohkan mina omaette lume poole. Mille jaoks miniseelikud ja bikiinid, kui ma võin valida villased sokid ja sooja kampsuni? Samal ajal kui ma tutvusringkonnas kuulen pidevalt soojamaa reiside soove, ei jõua mina ära oodata, millal ma üks kord Alaskale saan. Või Islandile. Või Gröönimaale.

Ma olen oma talvearmastusest siin varemgi rääkinud, aga hetkel on teema väga aktuaalne. Üldse viimasel ajal olen erinevaid vingumise teemasid rohkem tähelepannud. Olen hakanud endale teadvustama kui palju ma isegi rahulolematust välja näitan. Ma saan sellest väga hästi aru, et aegajalt ongi sellised “no ma ei suuda üldse” perioodid. Isegi ei taha vahel telefonigi vastuvõtta või oleks teki all peidus.

Alles hiljuti ütles keegi väga tabavalt, et inimesed on erinevad. Eks seda mõttetera ole ennegi kuuldud. Mitmeltki poolt. Kuid ma pole sellele kunagi VÄGA mõelnud. Kõik ei saagi olla hall, metallik, diisel. Mulle nii meeldib see, et on olemas inimesi, kes elavad teistmoodi. Enam pole olemas ühtseid standardeid, mille järgi kõik elama peaksid. Samamoodi nagu naerdakse välja seda, kui ma hakkan rääkima lumememmedest, naeraks mina välja ju palmisaared.

Kahjuks on hetkel seis selline, et paljud on mõtlemisega, et on olemas ainult nende moodi või valet moodi. Erinevate inimesed erinevad mõttemaailmad on tegelikult väga rikastavad. Vähemalt ma üritan nii mõelda. Eile mulle just öeldi, et kõik sõltub tegelikult seltskonnast ja kasvatusest. Minu mõttemaailma ja heakskiitu erinevate olude üle mõjutabki see, kus ma kasvanud olen. Kuna minu vanemad kusagil väljas metsikult pidutsemas ei käi, siis olen siiani vaadanud natuke viltu inimestele, kes keskealistena pidevalt tina panevad (mõtlengi siis kultuurselt, mitte alkoholismile kalduvalt).

Igaljuhul nagu Sõpruse Puiestee laulab “mulle meeldib, et inimesed on nii ilusad ja head.” Tegelikult nii ongi! Mitu korda on mind pahviks löödud pilguga vaadatud kui ütlen, et veel lapsi ei planeeri (kirjutasin sellest ka eelmises postituses)- mina küll kedagi solvama pole hakanud kui kuulen taas titeuudiseid. See, et mina lapsi ei taha (okei, hetkel ei taha) ei anna mulle õigust solvata neid, kes tahavad. Võiksin sama näite tuua ka autokooli kohta või abiellumise, aga lapsed on minu vanuses ÜLIPOPULAARNE. Ja mul on heameel kõigi üle, kel lapsed on. Mulle see lihtsalt veel pole.

Lõpetuseks- mina ootan väga-väga talve! Ja ootan ka seda päeva, kui ma oma kõige ägedamat sõbrannat näen. Vähemalt keegi, kes mind pidevalt välja ei naera 😉

Advertisements
Posted in Elu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s