Inimesed muutuvad.

Ma vist ei tea mitte ühtegi inimest, kes ajaga ei muutuks. Tujukast teismelisest saab sihikindel noor naine/mees, kes ehk teeb kõva karjääri ja on uste paugutamise asemel näiteks hoopis välismaal äri tegemas.

Mis puutub iseloomu, siis mina olin kahjuks hiline suureks saaja. Ma ei tea pessimistlikumat inimest kui mina kunagi olin. Igast lausest suutsin leida solvangu, koguaeg olin kellegi peale kuri ja viisin sellega ka teiste tujusid alla. Oh need draamad ja probleemid, mis endale suutsin tekitada. Nii kui elus oli rahulikum periood, pidin kuskilt mingi jama välja kaevama, et põnevam elada oleks.

Ma hädaldasin ja halasin koguaeg millegi üle. Noh, ausalt öeldes ega ma sellest veel täielikult pole üle saanud, aga ma näen kõvasti vaeva, et sellest lõpuks ikkagi lahti saada. Võtsin kõike nii isiklikult kui vähegi andis ja nutsin vist igapäevaselt, sest keegi kuskil ei saanud jälle minust aru. Üks mu hea sõbranna lõpetas minuga mu negatiivsuse pärast suhtlemise ja kaks tükki sõimasid mu lihtsalt läbi.

Tagantjärele mõeldes, oleksin pidanud istuma vannitoas ja nuttes luuletusi kirjutama, siis poleks paljudel mu tuttavatel IKKA VEEL mu suhtes mingisuguseid eelarvamusi.

Tänaseks ma enam selline ei ole. Muidugi läheb aegajalt ikka midagi hinge, kuid ma olen õppinud oma vigu tunnistama. Olen ausam kui varem, sest elu lihtsalt näitas, et pehmo olemine ei tööta. Vahel olen enda üle uhke, et ma draamatse nagu varem. Siiski on mul tuttavaid, kes minus ainult seda teismelist näevadki. “Aga eks Sa oledki selline inimene, kes kõike isiklikult võtab,” või “ega Sa tegelikult oled üks draamakuninganna.”

EI OLE, kurat! Kui ma vabandan mõne oma vea pärast, siis see ei tähenda, et ma nüüd asja mega isiklikult võtaks või nüüd maa põhja solvunud olen. Veel vähem tähendab see seda, et ma asjast draama teen. Kuidas saab üks vabandamine üldse draama olla?

Mina ei näe inimestes, kes kunagi olid jõhkrad peoloomad ja tänaseks on tublid pereinimesed, ikka veel seda pudelikallutajat. Ma ei näe tüdrukus, kellel kunagi oli iga nädal uus peigmees ja, kes tänaseks on aastaid õnnelikus suhtes olnud, ikka veel ringitõmbajat. Inimesed muutuvad, mina saan sellest aru ja ma tean, et see on võimalik. Kui ma oleks selline nagu ma olin 5-6 aastat tagasi, siis mul poleks hetkel mitte kedagi.

Muidugi pole ma musterinimene ja vahel ikka lööb see vana-Sigrit ka välja- olen ju alles täiskasvanuks saamise tee alguses. Õpime ja muutume me kõik kuni surmani.

Palun, vaadake mind kui inimest, kes ma olla võiksin, mitte kui inimest, kes ma kunagi olin.

Advertisements
Posted in Elu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s