Pildid.

Eksisime siin ükspäev õe ja sõbrannaga ülepakutud meikidega põllule ära. Naljakas, aga kaamera oli ka kaasas.

IMG_0396j
IMG_0415j
IMG_0439j
IMG_0442j

Advertisements

Oh seda elukest.

Tean inimesi, kel on eluplaanid selgelt paigas. Nad liiguvad kindlameelselt oma eesmärkide suunas ja on valmis oma edu/kordaminekute nimel kasvõi üle laipade minema. Tean inimesi, kel on elu hetkel stabiilne. Töötavad rahulikult oma unistuste nimel, aga on võtnud pigem rahulikuma edasi liikumise viisi. Tean inimesi, kes ei tea üldse mitte midagi selle kohta, mis saama hakkab. Elu on lahtine, kuid unistused on suured. Kuulun ise sinna viimasesse gruppi.

Tahaks teada, mida mu elu toob? Kuhu suunas ma liikuma peaks? Öeldakse küll, et rahulikud perioodid on soojenduseks kiiretele. Ema ikka ütleb, et naudi seda vaikset perioodi, küll Sul läheb kiireks ja siis kahetsed, et oma hingetõmbe aega piisavalt ei nautinud. Lohutav on nii mõelda, kuid vahel on väga saamatu tunne. Eriti kui uuritakse mu hetkese tegevusvaldkonna või tööotsingute kohta. Tihti tahaks lihtsalt pea liiva alla pista ja vahetult enne veel karjuda, et ärgu kõik uurigu nii palju.

Olen mõelnud, et igal inimesel on mingi põhjus, miks nad on olukorras, kus nad parasjagu on. Mitte kunagi ei tea täielikult, mis on kellegi taustalugu. Kes olen mina, et hukka mõista või kedagi enda malli järgi mõõta? Enamasti ju hinnataksegi inimesi sellelt baasilt, mis keskkond iseennast ümbritseb. Olles kasvanud tublide ja töökate inimeste keskel, ongi raske arusaada neist, kes on valinud boheemlasliku elamise viisi.

Vahel elu raputab. Mis mõttes Sa oled ainult keskendunud iseendale ja oma probleemidele? Vaata natuke laiemalt ringi. Kuulsin sel nädalal kolmel korral kellegi surma kohta. Nendest kahte olen ka ise näinud (ühega töötasin natuke isegi koos). Sellised uudised panevad mõtlemise seisma. Mille kuradi pärast ma paanitsen koguaeg? Elu on palju suurem kui minu väikesed argiprobleemid, mis nii või naa mingi hetk lahendatud saavad.

Paar ööd tagasi avastasime õega, et naabruses on üks maja nii suurtes leekides, et seda oli meie teise toa aknast väga hästi näha. Läksime kohale, õde helistas tuletõrjesse ja jäime abi oodates maja juurde, et kui vaja mingi hetk juhendada (elame peaaegu, et pommiaugus) siis oleme kiirelt kättesaadavad. Ma lihtsalt vaatasin, kuidas kellegi kodu (loodetavasti pigem suvila, kus kedagi sees polnud) maha põles.

Sigrit, rahune maha oma muredega! Elus juhtub nii palju rohkem kui need ummikud, kus arvan end hetkel olevat. Kõik saab lõpuks korda. Miks selles üldse kahelda? Ma tahan nautida neid rõõmsaid hetki, mis mu elu igapäevaselt värvilisemaks teevad (kõlab kuidagi poeetiliselt). Ma tahan veeta aega oma kallite inimestega. Mitte kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Kahju, et on vaja ekstreemseid raputusi, et maha rahuneda.

Paksu-saated.

“Kas Sa vaatad jälle oma paksusaadet?”- Sinna alla kuuluvad ameeriklaste “The Biggest Loser”-i 16 hooaega, “Extreme weight loss” ja inglaste “Fat doctor.” Olen üritanud ka austraallaste ja inglaste “Biggest Loser”-it vaadata, aga paraku pole need internetis nii vabalt saadaval kui eelpool nimetatud saated. Samuti vaatasin eestlaste “Kaalul on rohkem kui elu” ja nüüd eile vaatasin uut “Kallis, Sa oled kosunud.”

Kõikide nende saadete uba on selles, et üks või mitu suurt inimest tahavad oma elu korda saada ja kaalust alla võtta. Minu jaoks on põnev jälgida neid inimesi ja nende probleeme, millest nad selle teatud aja jooksul üle saavad. Olgu selleks kas 4 kuud või 1 aasta. Muidugi “Fat doctor” on konkreetselt nendest inimestest, kelle jaoks trenn ja toitumine abiks pole olnud ja lähevad seetõttu noa alla.

Need erinevad saated on pannud mind mõtlema teemal, kuidas toitumine võibki olla sõltuvus. Nii erinevad inimesed, nii erinevad probleemid. Just mured ja elus rasked katsumused ongi neid viinud nii kaugele, et otsivad lohutust toidust. Muidugi ma väga sellest ise aru ei saa, aga samas ma ei saa ka otseselt aru alkoholismist. Ma tean, mida need terminid tähendavad, aga ma ei suuda ette kujutadagi, mis tunne see on, kui nii väga on vaja õhtul end oimetuks süüa või järgmine klaas viina saada.

Ma elan nendele inimestele neis saadetes kaasa. Naeratan tihti omaette kui keegi saab teha lõpuks midagi sellist, mida ta varem oma kaalu tõttu teha ei saanud. Kes on unistanud jalgrattaga sõitmisest, kes tahaks ise oma kingapaelu kinni siduda ja see nende rõõm, kui nad avastavad, et OH MA LÕPUKS SUUDAN, on ülimalt nakkav.

Mõtlesin siin üks õhtu, järjekordset “paksusaadet” vaadates, et ma võtan nii palju asju enesest mõistetavalt. Kaasarvatud oma sõpru, oma võimeid, oma kodu, OMA PERE. Kohati olen selle kuuga suutnud kasvatada oma tänulikkust, ja nüüd järgmine samm oleks selle tänulikkuse välja näitamise õppimine.

Üleüldse on trenn ja toitumine minugi jaoks hetkel peaaegu, et esikohal. Kuna praegu on mu elus väga palju lahtiseid otsi, siis on see ainus valdkond, mida ma üdini ise kontrollida saan. Kahju on ainult sellest, et mul pole väga kellegagi rääkida sel teemal. Sain eile sõbrannalt paar harjutust juurde, millega oma kodust trennikava natuke täiendada ja olen nii elevil! Nii kui postituse kirjutamise lõpetan lähengi kohe katsetama, kuidas kõik omavahel kokku sobib.

Olen juba täitsa kindel, et ka tänase päeva lõpetan ma “Extreme weight loss”-i vaadates.

Pikka juttu polegi.

Mul õde laikis mu eelmist blogipostitust. Olin äärmiselt üllatunud ja see tegi mu tuju rõõmsaks. Ohoh, midagi, mis ma olen kirjutanud meeldis kellelegi. Eriti kuna väidetavalt on perekond enda järel Su kõige suuremaks kriitikuks. Nad ju teavad Sind kõige paremini.


Tuli siis õde täna koju ja kohe küsisin selle kohta.
“Noh, Sulle meeldis mu postitus jah?”
“Tead, ma jäin juba magama, aga ärkasin siis öösel üles, sest uni läks ära, ja lugesin seda. Päris täpselt ei süvenenud ja kusagil jutu keskel tuli uni tagasi ning sain magama jääda. Laikisingi sellepärast, et JESS, saan uuesti magama jääda. Ma lõpuni ei lugenudki.”

Hõissa!

Konkreetse pealkirjata postitus.

Pool Jaanuari on põhimõtteliselt läbi- kuhu see aeg kaob?

Olen juba üsna mitu päeva mõelnud siia tulla ja natuke omi mõtteid kirja panna. Paraku polnud, kas aega või viitsimist. Kuigi tõele au andes pole mul otseselt ka väga mingilgi teemal sõna võtta. Muidu ikka tuleb kusagilt inspiratsiooni puhang või jääb mõni olukord niivõrd hinge kriipima, et tahaks selle kirja panna. Kohati kasvõi ainult asja enda jaoks arusaadavamaks tegemiseks.

Alustaksin võibolla siis aastavahetusest. Võin ausalt öelda, et siiani parim aastalõpu üritus, kus osalenud olen! Seltskond oli mõnus ja nagu Siim ikka armastab öelda- nalja sai. Kuigi eks ma alkoholiga läksin väheke liiale ja kaasosalejad said mu armastuse puhangust osa, kuid see ei muuda seda kui tore see pidu oli. Aegajalt meenusid mulle ka mu metsikud uue aasta lubadused ja üks moment oli ka väike ahastus, sest ma ei tea siiani, kas ma neid lubadusi ka pidada suudan. Eks aeg näitab.

Üldiselt on Jaanuari esimene pool olnud vägagi sotsiaalelu rohke. Külaskäigud, väljaskäigud. Juba uue aasta esimeste päevade jooksul sain ühe lubaduse nimekirjast maha tõmmata- külastada kohta, kus varem käinud pole. Häbi lausa tunnistada, et selleks kohaks oli Paldiski, mis ometi pole üldse kaugel ja oleks varasemaltki väärinud külastamist. Parem hilja kui mitte kunagi.

Tahtsin veel eraldi välja tuua ühe väga chilli koha Tallinnas, kus sõpradega Laupäeva õhtul istumas käisime. Koha nimi on Pööbel. Ma ei mäleta, et oleksin varem nii hubases pubis käinud. Eks häid muljeid on teistestki kohtadest, kuid Pööblis on kuidagi eriti äge interjöör ja ülimaitsvad snäkid/toidud. Eriti meeldib mulle, et see on Siimu kodule nii lähedal, et võiksin seal isegi mitu korda nädalas käia.

Olen olnud ka sportlikumas plaanis enda keskmisest olekust aktiivsem. Mis minu jaoks on isegi üllatav. Positiivselt muidugi. Kui nüüd tervise lubadusest natukene pikemalt rääkida, siis eks see tervislik eluviis on ikka raske. Eriti kuna ma olen harjunud igasuguste toitudega, mis tegelikult üldse kasulikud pole. Siiani olen suutnud end küllaltki edukalt piirata- kuigi paar tükki šokolaadi päevas ma endale siiski luban, sest ega šokohooliku elu pole kerge, haha.

Esimene nädal läkski üsnagi ülemineku perioodi tähe all. Muidugi ei saa unustada ka väga toredat veiniõhtut oma suurepärase sõbrannaga! Vaikselt olen füüsilise koormuse endale kavasse võtnud. Viimasest trenniperioodist on korralikult aega möödas ning füüsis on taas üsna nõrk. Ah, oma viga kah.

Ma tean, et paljudele valmistab see konkreetne lubadus nalja. Paljud ikka neist kinni peavad eks? Kui Jaanuaris on jõusaalid rahvast täis, siis alates Veebruarist jääb neid aktiviste järjest vähemaks. Olen kursis selle statistikaga ning ega ma endale pilvelõhkuja suuruseid eesmärke seadnud polegi. Lihtsalt tahaks end oma nahas paremini tunda. Isegi kui see ongi ainult Jaanuari hullus ja üsna pea lõppemas, siis ma leian, et olen siiski siiani üpris tubli olnud. Täna isegi vaatasin, et natuke on juba siit-sealt tagasi tõmmanud.

Kui ma enda toitumist veel nii eriliselt ei jälginud, siis oli meil kodus harva midagi HEAD. Meil peres oli tavaline kui jäätisest midagi sügavkülma ei jõudnudki või kui šokolaaditahvel kadus laualt helikiirusel. Täna hommikul endale hommikusööki tehes avastasin, et nüüd on meil kõik kohad mingit kraami täis. Krõpsupakid, küpsised, kommid, šokolaadid, sügavkülmas on pakk jäätist- ei tea, kas need ongi alles sellepärast, et mina olen need endal 95% ulatuses ära keelanud? Mulle meeldib mõelda, et see on lihtsalt Murphy seadus. Enamik neid asju on soetatud kui mind pole kodus olnud ja mulle mõtlemata (lohutan vist ennast jälle).

Olen hakanud jälle metsikult igasuguseid kaalusaateid vaatama. YouTube’is näiteks on üleval selline UK saade nagu “Fat doctor” ja ma olen suuteline seda ikka tundide viisi vaatama. Eile näiteks sain kell kolm öösel alles oma hullu läptopi käest, et magama jääda. Millegagi peab ju oma aega sisustama kui lemmik sarja uus osa alles 8ndal Veebruaril ilmub.

Üldiselt on 2015 aasta stardipauk olnud vägagi mõnus. Olen JUBA saanud veeta aega endale kallite inimestega, ühe lubaduse nimekirjast maha tõmmata ja end natuke sportlikumas mõttes ületanud. Eks muidugi on probleeme ka, aga see käib alati asja juurde.