Oh seda elukest.

Tean inimesi, kel on eluplaanid selgelt paigas. Nad liiguvad kindlameelselt oma eesmärkide suunas ja on valmis oma edu/kordaminekute nimel kasvõi üle laipade minema. Tean inimesi, kel on elu hetkel stabiilne. Töötavad rahulikult oma unistuste nimel, aga on võtnud pigem rahulikuma edasi liikumise viisi. Tean inimesi, kes ei tea üldse mitte midagi selle kohta, mis saama hakkab. Elu on lahtine, kuid unistused on suured. Kuulun ise sinna viimasesse gruppi.

Tahaks teada, mida mu elu toob? Kuhu suunas ma liikuma peaks? Öeldakse küll, et rahulikud perioodid on soojenduseks kiiretele. Ema ikka ütleb, et naudi seda vaikset perioodi, küll Sul läheb kiireks ja siis kahetsed, et oma hingetõmbe aega piisavalt ei nautinud. Lohutav on nii mõelda, kuid vahel on väga saamatu tunne. Eriti kui uuritakse mu hetkese tegevusvaldkonna või tööotsingute kohta. Tihti tahaks lihtsalt pea liiva alla pista ja vahetult enne veel karjuda, et ärgu kõik uurigu nii palju.

Olen mõelnud, et igal inimesel on mingi põhjus, miks nad on olukorras, kus nad parasjagu on. Mitte kunagi ei tea täielikult, mis on kellegi taustalugu. Kes olen mina, et hukka mõista või kedagi enda malli järgi mõõta? Enamasti ju hinnataksegi inimesi sellelt baasilt, mis keskkond iseennast ümbritseb. Olles kasvanud tublide ja töökate inimeste keskel, ongi raske arusaada neist, kes on valinud boheemlasliku elamise viisi.

Vahel elu raputab. Mis mõttes Sa oled ainult keskendunud iseendale ja oma probleemidele? Vaata natuke laiemalt ringi. Kuulsin sel nädalal kolmel korral kellegi surma kohta. Nendest kahte olen ka ise näinud (ühega töötasin natuke isegi koos). Sellised uudised panevad mõtlemise seisma. Mille kuradi pärast ma paanitsen koguaeg? Elu on palju suurem kui minu väikesed argiprobleemid, mis nii või naa mingi hetk lahendatud saavad.

Paar ööd tagasi avastasime õega, et naabruses on üks maja nii suurtes leekides, et seda oli meie teise toa aknast väga hästi näha. Läksime kohale, õde helistas tuletõrjesse ja jäime abi oodates maja juurde, et kui vaja mingi hetk juhendada (elame peaaegu, et pommiaugus) siis oleme kiirelt kättesaadavad. Ma lihtsalt vaatasin, kuidas kellegi kodu (loodetavasti pigem suvila, kus kedagi sees polnud) maha põles.

Sigrit, rahune maha oma muredega! Elus juhtub nii palju rohkem kui need ummikud, kus arvan end hetkel olevat. Kõik saab lõpuks korda. Miks selles üldse kahelda? Ma tahan nautida neid rõõmsaid hetki, mis mu elu igapäevaselt värvilisemaks teevad (kõlab kuidagi poeetiliselt). Ma tahan veeta aega oma kallite inimestega. Mitte kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Kahju, et on vaja ekstreemseid raputusi, et maha rahuneda.

Advertisements
Posted in Elu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s