97.

Palju õnne, Eesti!

Nüüd tahaks natuke ennast kiita, kuidas olin nädal järjest tööl ning jäin ellu. Lisaks tahaks kurta, et ma olen teist korda kahe nädala jooksul külmetunud. Ma köhin oma ajusid ja kopse välja. Muide, ma ei teadnudki, et köhasiirup on METSIKULT magus.

Käisime täna Siimuga mu vanematel külas. Pole mitu nädalat koju sattunud, seega oli nii tore oma kassiga tõtt vaadata. Käisime ka mu õe ja venna üürikorteris Õismäel. Tore koduke neil. Ja nüüd ma siis istun siin arvutis, köhin end vigaseks- olen kindel, et mul on kopsuvähk. OKEIOKEI, väga karm nali. Tunne on ikkagi selline.

Iga päev mõtlen sellele, kuidas ma tulen ja kirjutan midagi eriti sügavamõttelist. Teemasid jaguks ning mul on isegi draftis paar postitust ootel. Samas, midagi on nagu alati puudu või üle. Lihtsam oligi siia tulla tühja juttu kirjutama, et veenda oma paari lugejat, et ma pole ikkagi surnud. Milleks keerulist panna, eks?

Hakkan nüüd teed jooma.

Advertisements

Oli üks kreisi nädal.

Kõige pealt, soovin tänada kõiki, kes võtsid vaevaks mu sünnipäeva kõne lugeda. Mul pole kunagi nii suurt vaatamiste numbrit olnud! Armas kingitus. Pluss, paar inimest võtsid ka vaevaks mulle eraldi kirjutada ja öelda, kuidas nemad mõtlevad samamoodi.

Eelmine nädal oli mul üks viimase aja kõige kreisimaid nädalaid. Seda nii heas kui ka halvas mõttes. Päevad tundusid nii pikad, et mul oli reaalselt selline tunne, et ühes nädalas on tegelikult kuuaja jagu päevi. Reedel mõtlesin veel kui naljakas, et mu sünnipäev kõigest mõned päevad tagasi oli, kuigi möödas on juba metsik hulk aega. Ajataju on veider.

Nädal algaski armsalt tohutute õnnesoovidega. Teisipäeval läksin tööle (ei tahaks sel teemal hetkel pikemalt peatuda) ning suutsin end seal juba päris korralikult külmetada. Nädala selgroog sai murtud palaviku ja külmavärinatega. Muidugi pidin olema ka sotsiaalne ja sõpradega sushit sööma minema. Neljapäevaks olin juba elav surnu ning keha ilmutas tugevaid väsimuse märke. Reedel peale tööd läksin mulle korraldatud peole, mis sai läbi kell 4 hommikul. Laupäeval hakkasin end inimesena tundma alles õhtul ning pühapäeval käisin ennast koolitamas.

Hah, ma pole kunagi olnud selline “eile tegin seda, täna sõin mannaputru”-tüüpi kirjutaja, kuid enda jaoks kirja pannes KUI palju ma reaalselt tegin, tunnen end natuke tublina.

Mul oli täna aega mõelda elulisi mõtteid. See on lausa üks mu lemmik tegevusi! Üritan analüüsida erinevaid käitumisi ja arusaada, mis ajendab üht või teist inimest tegema/ütlema just seda, mida nad teevad. Tabasin end ühel kunagi mulle jagatud mõttel:

Inimestele meeldib igapäevased mured jätta sellesse päeva, kus need esinesid. Sa ei muretse ju teisipäeval esmaspäevase aruande või telefonikõne pärast. Paljude murede kohta öeldakse isegi, et “maga selle peale”, sest hommikuti- uue päeva alguses- tunduvad asjad palju selgemad. Seega leian, et kui päevas juhtub midagi negatiivset, siis lase see endast läbi ning alusta kohe uut päeva. Nii võib juhtuda küll, et ühes päevas on lausa 20 erinevat päeva. Kuid teraapilises mõttes aitab see väga palju.”

Nüüd sain jagada Sinu jaoks ebaolulist juttu oma nädalast ning asja lõpetada eneseabi nõuandega. Seega ehk kõlab nagu postitus?

Sünnipäeva kõne!

Alustuseks pean mainima, et vaevasin oma peakest päris mitu pikka minutit probleemiga, kas sünnipäeva kõne on kokku või lahku. Kuna see kokku kirjutatult oleks niivõrd pikk ja lohisev sõna, siis jätsin selle lõpuks ikkagi lahku. Muidugi salamisi lootes, et kui see ka nüüd vale otsus oli, siis keegi seda mulle pahaks ei pane.

Olen endamisi jaganud elu neljaks osaks. Igaüks neist kestab 25 aastat, seda muidugi mustvalge stsenaariumi järgi, et inimene elab täpselt 100 aastaseks. Esimene osa on siis suuresti lapsepõlve ja teismeea kirjeldus, mis lõppeks sissejuhatusega täiskasvanute maailma. Teine osa keskenduks teemale millega esimene lõppes ning omakorda annaks stardipaugu keskeale (loodetavasti mitte kriisile), mis oleks kolmanda osa põhiteema. Paraku kolmas osa lõppeb juba pensioniga ja neljas hirmutavalt surmaga. Mina olen tänaseks saanud läbi enda elu esimese osa. Siin kohal plaanin ka kõik probleemid ja mured maha jätta ning mitte endaga kaasa võtta.

Nüüd on see koht, kus ma SIIRALT VABANDAN kõigi nende inimeste ees, kellele ma olen kas tahtmatult või tahtlikult oma käitumise/suhtumise/sõnadega haiget teinud. Tõesti, palun vabandust! Loodan südamest, et keegi minu vastu vimma pidama ei jää. Me kõik oleme inimesed ja teeme vigu. Olen alati enda jaoks kõik oma teod selgelt suutnud ära põhjendada- arvestamata, et see, mis minu jaoks on normaalne ja enesest-mõistetav, ei pruugi seda teiste jaoks olla. Seega, veelkord ANDKE ANDEKS!

Lisaks, tahaksin ma siinkohal ka KOGU OMA OLEMUSEGA TÄNADA kõiki neid, kes on tänaseks minu ellu jäänud! Eriliselt veel neid ükskuid, kes on minus alati näinud inimest, kes ma olla võiksin, mitte inimest, kes ma kunagi olin. Aitäh, et te olete uskunud minusse enne, kui seda ise oskasin teha!

Tahan olla parem ja positiivsem Sigrit! Ja annan endast kõik, et minu elu teine osa tuleks kordades etem kui esimene. Kuigi, olen tänulik nende õppetundide ja eksimuste eest, mida ma korduvalt ja korduvalt saanud olen.

Palju õnne mulle! Suured õnnitlused ka Allan Noormets’ale, David Gallagherile ja Tom Hiddlestonile!

whaaat
Ahjaaa! Ärge unustage, et täna on luuvalupäev.
Luuvalupäev oli puhkepäev – siis tuli hoiduda töötegemisest, eriti aga luude ja liikmete koormamisest – et need oleksid terved, ega valutaks. Seetõttu ei soovitatud luuvalupäeval tantsida, joosta ega rasket füüsilist tööd teha.

Ja nugis küll.. 25 on juba sigapalju ju!

Plika, tüdruk, neiu või naine?

Kui ma nüüd alustan hoopis teisest seinast kui mu pealkiri viitab, siis olen olnud paar viimast päeva üsna viha täis. Mitte nüüd nii, et ma käin kulm kortsus mööda elamist ringi, aga hoogudega. Vaikselt on juba ükskõik ja olen valmis edasi liikuma, aga siis jälle mõnel hetkel ma ei suuda enam erinevatest asjadest arusaada. Igaljuhul praegu laiutan ma käsi ja ütlen endamisi, et elu on selline.

Mul sõbranna ütles mõned päevad tagasi, et tema ei usu inimeste muutumisse, küll aga kasvavad inimesed suureks. Isiklikult olengi võtnud suureks kasvamist kui inimese normaliseerumist. Maa keeli öeldes jäävad tujutsemised ja egoismi tuurid seljataha ning elu hakatakse vaatama värskema ning sallivama pilguga.

Olen tihti öelnud, et tunnen end kui 16. Hoolimata sellest, et uksele on koputamas mu veerandsajas sünnipäev. Ma ei mõtle seda nii, et ma jätkuvalt hauguksin emale vastu ja nutaksin iga halva sõna pärast. Ma mõtlen seda pigem nii, et ma ei ole veel suurteks elulisteks otsusteks valmis. Näiteks lapsed- mis on ülipopp teema viimasel ajal. Ma tunnen, et ma ei ole selliseks vastutuseks veel küps.

Igaljuhul, olen ennast koguaeg võtnud kui tüdrukut. Peeglisse vaatamise ajal naeratades on küll varesejalad täitsa olemas, kuid NAISENA ma end ei näe. NAINE on minu jaoks keegi, kes teab mida tahab, teab kuhu ta jõuda tahab. Sealsamas on ta õrn ja abivalmis. Mitte mingil juhul egoistlik. Naine minu jaoks on erilise tähendusega sõna. Ma ei tunne end naisena, ma olen tüdruk. Äärmisel juhul neiu. 25-aastase kohta ütleks ju ometi juba NAINE.

Ema ütles täna, et mõnes kultuuris ei loeta naist enne NAISEKS kui tal pole tütart, isegi kui kodus on ootamas 20 poega. Mõnes jälle vastupidi- poeg teeb naisest NAISE. Samas, kui ma tüdruk enam pole, neiu jaoks ka juba pisut vana ja naisena end ei tunne… kes ma siis olen?

Üksvahel plaanisin hakata kandma kleite, kingi, kübaraid ja ehteid. Ehk kui naiselikumalt riietuda tekib ka see õige tunne. Peaks võibolla sel kevad-suve perioodil selle mõtte taasavastamisele võtma.