Vihast.

Ma ei tea, kas asi on nüüd selles, et ma olen üle piirilist sallivust endale peale surunud või on asi ilmas, AGA ma olen viimasel ajal kuidagi vihane. Suures osas küll sisemiselt, kuid tajun seda aegajalt välja löömas. Alustuseks olen vihane ilma peale. Kes ei teaks, et ma olen suur lume armastaja ning ka vihm tekitab minus sooje tundeid. KUID kuna ma ei saanud valget talve ning koguaeg oli kuidagi pime, siis oleks nagu totaalne energia puudus. Ootan endalegi üllatuseks sooja kevadet, et ometi positiivsust kusagilt saaks.

Üllataval kombel ei kiirga ju just kõik inimesed rõõmu ja sära. Viimasel ajal olen ka taas ennast kõrvalt kuulates taibanud, et ütlen kellegi kohta inetult. See ei meeldi mulle. Isegi kui ma tunnen, et see või too isik väärivad mu pahameelt, ei ole mu negatiivse emotsiooni puhang mitte midagi muud kui minu isiklike maailma vaadete teistes mitte leidmise pettumus. Mis on muidugi rumal, sest kõik ongi erinevad.


Samuti olen tähelepannud, kuidas teatud nimede kuulmine minult KOHESELT igasuguse hea tuju ära viib. Miks? Kui ma ainult teaksin. Eks ma olen oma kosmoseloogilises mõistuses kõik asjad selgeks ja arusaadavaks juurelnud. Kohati siiski tobe.

“Siku, aga kõik inimesed ei saagi meeldida.”- JAH, ma tean seda ja nõustun sellega. Kuid, arvan, et ma saan aksepteerida seda, et ma mõnega ei klapi, selle asemel, et nende kohta midagi halvasti öelda. Ometi olen ma vihane ja ei suuda normaalselt kaine mõistusega asju võtta. Teatud nimed, olukorrad mõjuvad justkui katalüsaatoritena nagu sütikpomm plahvataks.

Elu on mul viimasel ajal üldse kuidagi eriskummaline. Ma leian end koguaeg veidratest olukordadest või draamadest. Arusaamatu minu jaoks. Ometi ma ju teen endast kõik, et tõesti olla optimistlikum. Kunagi öeldi mulle, et kui Sa Jumalalt palud kannatlikkust, siis selle asemel, et saada kotitäie kannatlikkust, saad hoopis olukordi, kus kannatlik olla.

Ehk siis kõik need proovikivid, millest ma üle koperdama pean ongi katsumused, et testida minu suure suuga lubatud lubadusi. Ei soovi ju ka mina tühje sõnu loopida ning hoopis olla OMA SÕNA PEREMEES.


Kuid see rumal viha. Hüppaks sellele selga ja hammustaks kõrvast, siis saaks ta kuidagi ära taltsutatud. Seni kuni ma seda teha pole suutnud olen ma lihtsalt vihane. Lambist.

Toredast õhtust ja aja kasutamisest.

Käies esmaspäevast reedeni tööl annan ma endast kõik, et nädalavahetused oleksid võimalikult hästi ära planeeritud. Kasvõi lihtsalt logelemiseks, aga ka sellisel juhul on see mu nädalakavas sees. Vaba aega tundub kuidagi eriliselt vähe olevat. See nädalavahetus ongi mul suuresti taastumise tähe all möödunud. Eile käisin küll üle tüki aja sportimas, linna peal jalutamas ning õhtul ühel vahval kontserdil, siiski tundub nagu ma poleks midagi teinud.

Paari sõnaga räägiksingi eilsest kontserdist. Käisime Siimuga kuulamas Kruuvi, neil oli plaadiesitlus Sinilinnus. Tänu suurele õnnele võitsin facebooki loosimise kaudu tasuta piletid ning plaadi ka. Suurepärane! Üritus ise oli metsikult tore. Soojendas Kruuvi vahva punt nimega POSÕ. Ma tean, et väga paljud minu tutvusringkonnas väga sellist eesti muusikat ei kuula, aga mind on õnnistatud kõige kuulamise kanaliga, seega ma ei löö risti ette ühelegi bändile. Kõigile tuleb võimalus anda. Poisid olid nii positiivsed ja nende muusika (nii POSÕ kui Kruuv) oli nii tore, et ma tundsin pärast end nii powerit täis, et oleksin vist varsti silmist päiksekiiri tulistama hakanud.

Mulle meeldib käia erinevatel üritustel. Suva, et ma tunnen end igasuguste Grindide ja teiste ööklubipidude jaoks juba liialt vanana, on siiski olemas nii palju teistsuguseid võimalusi. Tuleb aega leida selleks, et olla kultuurne. Aega tuleb ka leida sõprade jaoks.

Kuulasin täna youtube´st ühte kõne, kus räägiti lisaks kõigele muule ka aja kasutamisest. Minu jaoks on koguaeg olnud rumal jutt see, et pole sõprade jaoks aega. Muidugi ma tean (olles kogenud), et vahel on lihtsalt nii hullumeelselt kiired ajad, et lihtsalt pole võimalik kellegagi kokkusaada. Ometi, annab jooksvalt ju ikka suhelda ja planeerida. Ise eksisin oma praeguste sõnade vastu korralikult alles sügiselgi. Hakkasin tegelema uue projektiga ja sõbrad olid justkui tahaplaanile lükatud.

Kahetsen seda sügavalt! Tean, et kui ma oleks oma aega korralikumalt planeerinud oleksin vabalt leidnud need 10 minutit, et helistada kallile inimesele ja uurida, kuidas tal läheb. Suurepärane leiutis on ka facebook. Ma ei taha end leida lõpuks punktist, kus mul pole enam ümber mitte kedagi, sest mul on koguaeg kiire. Inimesed harjuvad ära sellega, et mind pole saadaval ja lõpuks ei kutsutagi mind enam kuskile.

Kuigi eks vahel lähevad asjad nagu kiuste viltu. Olen vist oma kõige ägedama sõbrannaga planeerinud juba veebruari algusest alates kokkusaamist ning kord on tema haige või mina haige, tööasjad või mistahes sada muud asja. Ometi hindan väga seda, et me vähemalt üritame ja loodame midagi teha.

Tööl käimine ongi raske ja iga sekund vaba aega üldiselt ära planeeritud. Siiski, tasuks vähemalt näidata üles soovi lähedastega koos aega veeta. Sellepärast naudin ka eriliselt oma kolmapäeva õhtuid, mil me semudega koos söömas käime.

On naiivne arvata, et elu on lihtne nagu keskkoolis. Kõigil on reeded vabad ja ootavad ainult kõnesid, et kusagile tina panema minna. On ka naiivne arvata, et kui ma ei suhtle kellegagi mitu kuud, siis see inimene ikka jätkuvalt ootab mu ühenduse võtmist. Muidugi eks paljugi näitab ka inimese enda reageering. Kui ma ikka kirjutan/helistan selleks, et küsida käe hästi käimise kohta ja mulle sellepeale pooleldi nähvatakse, no ega ei kutsu teist korda uuesti ühendust võtma.

Vahet ei ole. Tahtsin lihtsalt öelda, et mul oli tore nädalavahetus täis logelemist, kultuursust ja sportimist. Aeg on väärtuslik ja liigub uskumatult kiirelt. Mina ei taha 70-selt avastada, et ma olen üksik ja pole elu elanud.

Sellest uuest mõtlemisest.

Sain kuuaega tagasi 25 ja kirjutasin siia ka suure sünnipäevakõne. Kõne, mis sai üllatavalt palju tähelepanu. Mulle kirjutati lausa postkasti, et seda kommenteerida. Nii tore! Igaljuhul, kirjutasin seal, lühidalt, kuidas tahan kogu pasa, mis on olnud, minevikku jätta. Sinna elu esimesse veerandisse. Nüüd, kuu aja möödudes, tunnen, kuidas olen üsnagi edukas olnud.

Paraku nagu juba Mick Jagger laulab, siis vanad harjumused ei sure just kõige visamalt. Kui juba oled TERVE ELU üks negatiivne tropp olnud, siis eks need miinushood jäävad veel pikalt sisse. KUIGI, tunnen, kuidas olen teinud suure sammu üritamaks inimesi mõista.

Vahel ikka mõtlen, miks see enese muutmine nii pagana raske peab olema. Nii kerge on jagada soovitusi ja nõuandeid, aga mis puutub enda ellu, siis ise oma instruktsioone on raske järgida. Siin kohal tuleb meelde ütlus: “Ära tee mu tegude, vaid mu sõnade järgi.”

Teema, millesse tahaks veel sügavamalt süübida on selle piraka palgi nägemine oma silmas. Kusagil kuuke tagasi tuttavaga rääkides ütles ta mulle ühe probleemi üle arutledes, et: “Ise Sa teed ka nii.” Ja ma jäin mõtlema, kuidas ma alati, kui keegi mulle kriitikat edastab, tahaksin kohe nähvata AGA SINA TEED HOOPIS NII! Olen viimasel ajal väga tervitanud nähtust kui mulle reaalselt esitataksegi konstruktiivset kriitikat. Just seda ülesehitavat, mitte maha tegevat.

Kui Sa koguaeg küürid ühte ja sedasama põrandat, siis võib vabalt juhtuda, et mõni plekk jääb kahesilma vahele. Mille kohta võib küll öelda, et eriti suur silmavahe Sul. AGA minu point selle näitega on nüüd see, et ma ise ei pruugigi ju tähelepanna, kuidas ma aegajalt ootamatult nähvata võin vms. Ma nii tahaks, et kõik, mida ma teiste kohta ütlen on ülesehitav, mitte mahategev. Kui see kõlab loogiliselt.


Teema väliselt: Nägin unes, kuidas ma Jõekalda ja Margnaga pidu panin, sest miks mitte. Jõekalda kustus esimesena ära!

Väike murepojukene.

Üldiselt olen rahul. Võiks tõesti öelda, et suuresti kõigega. Olen kohati küll natuke keerulise ja ebameeldiva situatsiooni keskel, kuid ootan juba huviga seda, mida sealt õppida võin. Vahet pole, iga asi on ju millekski kasulik. Seda ma vist juba mainisin, et olen rahu teinud. Eluga. Las ta olla.

Igaljuhul on mul siiski väike mure, millest ma kuidagi ei suuda üle saada. Nimelt, olen tähelepannud, et ma ei oska enam nalja teha. Muidugi on ikka paar inimest, keda pole mingi probleem naerutada. Siiski see, mis suuremat “publikut” puudutab on natuke keerulisem. Ma tunnen end lausa rumalana kui ma teen nalja ja mind vaadatakse seetõttu kui idiooti.


Samuti seostub see ka teemadesse haakumisega. Käime sõpradega igal kolmapäeval väljas söömas ning viimane kord oli nii keeruline sõna sekka saada. Pooled asjad, mis ütlesin, oleksid justkui mööda seina tagasi minuni põrganud.

Ma ei hakka siin end nüüd üliinimeseks tembeldama ja rääkima, kuidas “ma alati kõikide inimestega jutule saan, sest ma olen nii suurepärane inimene..” Teatud seltskondadega on lihtsalt lihtsam. Eriti oma jopedega. Nad pole kunagi tekitanud minus tunde, et ma olen kuidagi kehvem, sest ma äkki pole nii ilus/tark/osav kui nemad. Ometi tundsin viimane kord, kuidas ma pean pingutama selleks, et olla mina.

Ma tunnen, et mu sädelus hakkab kaduma. Okei, ma tean ainult ühte inimest, kes sädeleb ja talle ma nüüd tahangi Tartusse külla sõita. Minu puhul siis sära. Ma tunnen, kuidas mu sära on kadumas. Tajun küll, kuidas mu mõttemaailm on tõesti muutunud ja ma saan asjadest selgemini aru kui varem, mitte küll täitsa selgelt, aga selgemini. Kuid ma tõesti ei soovi, et täiskasvanumaks saades pean kaotama ka nö lapse endas- selle tobedat huumorit täis tüdruku, kes särab.

PS! Avastasin, et mu tänane väljendusoskus on kusalegi kadunud. Jäi vist rappa.

Tere hommikust?

Tead neid idüllilisi hommikuid kui päike paistab rõõmsalt silma ja Sa sirutad end voodis ärkvele naeratus näol. Tatsad rahulikult poole päevani hommikumantlis ja hoolimata sellest, et kohv on kruusis ammu jahtunud, tunned järgmist lonksu võttes, et see ongi see hetk, mida kirjeldatakse eluna. Suure tõenäosusega üllatad end ja teed terve virna pannkooke. Elu on ilus! Tahaksid igale poole kirjutada, et armastad oma elu just sellisena nagu see on. Jagatud rõõm on ju veel suurem rõõm.

Minul on selliseid päevi harva. Seda lihtsalt sellepärast, et ma ei salli hommikuid. Kui mul on vaba päev, siis ma oskan suurepäraselt üle magada. Ärgates on selline tunne nagu polekski magama läinud ja tunnen, et pean veel mõneks tunniks silmad looja laskma. Siis taas üles ärgates on sama tunne ning ma olen veendunud, et vajadusel oleksin end suuteline ka surnuks magama.

Tööpäeva hommikutel olen ma jälle väga pahur. Olen inimene, kes astub igal teisel hommikul voodist vasaku jalaga välja. Oi kui halvasti ma võin siis teistele öelda. Ma ei olekski nagu mina ise. Tundub, et see väike kuri sarvedega Sigrit mu vasakul õlal ärkab enne üles kui see pühapaistega hea Sigrit mu paremal õlal.


Mitte, et ma nüüd ei teaks, mida tähendab hea hommik. Muidugi tean! Lihtsalt minu jaoks on see niivõrd harv nähtus, et igakord tahaks kuhugi seinale punase risti teha. Mul on olnud suurepäraseid lõunaid ja pärastlõunaid, aga vaat nende hommikute on keerulisem lugu.

Kuigi just varastel hommikutundidel kui uni naljaviluks ära läheb, olen ma mõelnud oma kõige sügavamad mõtted. Selle eest olen ikka tänulik.

Tahaks öelda nüüd, et ma olen hoopis õhtuinimene. Jaguneme me kõik ju hommiku- ja õhtuinimesteks. Kuid kui ma nüüd mõtlen sellele, et viimasel ajal magan juba kell 10, siis ma olen vist hoopis pärastlõuna inimene.

Teine märts.

Niisiis, tahtsin algselt kirjutada sellest, kuidas tahaks kõigest kirjutada, aga ei oska oma massiivseid mõttelende korralikult kirjapilti joonistada. Seejärel tahtsin kurta, kuidas ma jälle inimestes pettunud olen, aga avastasin, et tahan selle teemalist postitust igakuiselt kirjutada (või vahel isegi iga kahe nädala tagant). Mõtlesin viimases eriti kiiresti ümber.

Olen kohati teinud eluga rahu. Räägitakse ju, et iga inimene tuleb meie ellu selleks, et midagi õpetada. Ehk vahel lihtsalt saab asi õpetatud ja tuleb edasi liikuda. Kuigi eks see vahel ikka haiget teeb kui inimene, kelle eest olid valmis kuuli ette astuma, nüüd ise sihiku Sinu poole suunab. Ema ikka ütleb, et elu on selline. Seega las ta siis olla. Selline.

Üldises plaanis mulle ikkagi inimesed meeldivad. Tihti astubki meie eludest keegi selleks välja, et keegi uus saaks asemele tulla. Tuleb olla avatud ja optimistlik. Tänan neid toredaid hingi, kes mu elu ühel või teisel hetkel kirgastanud on. Ma ei oleks see, kes ma olen täna, kui ei oleks kõiki teid.

Mitte, et ma oleks just hiljuti kellegi oma elust kaotanud. Pigem sain aru, et see kui mina kellestki hoolin, ei tähenda, et minust samamoodi hoolitakse. Kohati nagu ilmutus. Topelt ilmutus isegi! Kohe pärast seda esimest “ahaaa” momenti, saingi aru, et “heureka, see ongi see hetk, kus elu on SELLINE.”

Leian, et näiteks konkreetselt minu jaoks on elu sellelisusest arusaamine väga oluline. Aeg liigub nii kiirelt, et lihtsalt ei tasu LIIGA kauaks muretsema jääda. Mitmedki nüüd kindlasti naeravad, sest USKUMATU, ET JUST SINA SEDA ÜTLED, PREILI MURETSEJA! Jah, ma olengi muretseja. Pigem elan selle tiitliga kui draama kuninganna omaga (ma ausalt jätsin selle elu esimesse veerandisse, kuigi nii mõnigi seda uskuda ei taha). KUID ma mõtlengi mingisugusel muret tekitaval teemal liiga pikalt peatumist. Täitsa ilma peatumata ma ei oskaks.


Tunnen end siiski juba päris vanana ning öeldakse, mida vanem Sa oled, seda kiiremini aeg läheb. Tajun seda viimasel ajal liiga palju. Sellepärast ma ei tahagi enam kedagi taga ajada. Kui kellegagi enam ühiseid vestlusteemasid pole või tunned, et pole enam selle/tolle jaoks vajalik, siis tasuks edasi liikuda. See muidugi ei tee teist halvemaks inimeseks kui ta enam minu ellu ei “sobi.”

Nüüd kohati kõlab vist, et mul on savi. Savi kõigist, kes mu elus on, sest ehk nad ühel hetkel ikkagi jalutavad mu elukesest minema ja, sestap ei tasugi pingutada. Rumalus! Mu elus on nii mitmeid ägedaid elukaid (seda selle sõna kõige armsamas mõttes), kellest soovin kümne küünega kinni hoida. Lihtsalt vahel mõni rabeleb end nende küünte vahelt välja.


Loodan, et mitte kellelgi polnud täna sinine esmaspäev. Või tähendab, miks mitte? Sinine on mu lemmik värv.