Teine märts.

Niisiis, tahtsin algselt kirjutada sellest, kuidas tahaks kõigest kirjutada, aga ei oska oma massiivseid mõttelende korralikult kirjapilti joonistada. Seejärel tahtsin kurta, kuidas ma jälle inimestes pettunud olen, aga avastasin, et tahan selle teemalist postitust igakuiselt kirjutada (või vahel isegi iga kahe nädala tagant). Mõtlesin viimases eriti kiiresti ümber.

Olen kohati teinud eluga rahu. Räägitakse ju, et iga inimene tuleb meie ellu selleks, et midagi õpetada. Ehk vahel lihtsalt saab asi õpetatud ja tuleb edasi liikuda. Kuigi eks see vahel ikka haiget teeb kui inimene, kelle eest olid valmis kuuli ette astuma, nüüd ise sihiku Sinu poole suunab. Ema ikka ütleb, et elu on selline. Seega las ta siis olla. Selline.

Üldises plaanis mulle ikkagi inimesed meeldivad. Tihti astubki meie eludest keegi selleks välja, et keegi uus saaks asemele tulla. Tuleb olla avatud ja optimistlik. Tänan neid toredaid hingi, kes mu elu ühel või teisel hetkel kirgastanud on. Ma ei oleks see, kes ma olen täna, kui ei oleks kõiki teid.

Mitte, et ma oleks just hiljuti kellegi oma elust kaotanud. Pigem sain aru, et see kui mina kellestki hoolin, ei tähenda, et minust samamoodi hoolitakse. Kohati nagu ilmutus. Topelt ilmutus isegi! Kohe pärast seda esimest “ahaaa” momenti, saingi aru, et “heureka, see ongi see hetk, kus elu on SELLINE.”

Leian, et näiteks konkreetselt minu jaoks on elu sellelisusest arusaamine väga oluline. Aeg liigub nii kiirelt, et lihtsalt ei tasu LIIGA kauaks muretsema jääda. Mitmedki nüüd kindlasti naeravad, sest USKUMATU, ET JUST SINA SEDA ÜTLED, PREILI MURETSEJA! Jah, ma olengi muretseja. Pigem elan selle tiitliga kui draama kuninganna omaga (ma ausalt jätsin selle elu esimesse veerandisse, kuigi nii mõnigi seda uskuda ei taha). KUID ma mõtlengi mingisugusel muret tekitaval teemal liiga pikalt peatumist. Täitsa ilma peatumata ma ei oskaks.


Tunnen end siiski juba päris vanana ning öeldakse, mida vanem Sa oled, seda kiiremini aeg läheb. Tajun seda viimasel ajal liiga palju. Sellepärast ma ei tahagi enam kedagi taga ajada. Kui kellegagi enam ühiseid vestlusteemasid pole või tunned, et pole enam selle/tolle jaoks vajalik, siis tasuks edasi liikuda. See muidugi ei tee teist halvemaks inimeseks kui ta enam minu ellu ei “sobi.”

Nüüd kohati kõlab vist, et mul on savi. Savi kõigist, kes mu elus on, sest ehk nad ühel hetkel ikkagi jalutavad mu elukesest minema ja, sestap ei tasugi pingutada. Rumalus! Mu elus on nii mitmeid ägedaid elukaid (seda selle sõna kõige armsamas mõttes), kellest soovin kümne küünega kinni hoida. Lihtsalt vahel mõni rabeleb end nende küünte vahelt välja.


Loodan, et mitte kellelgi polnud täna sinine esmaspäev. Või tähendab, miks mitte? Sinine on mu lemmik värv.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s