Toredast õhtust ja aja kasutamisest.

Käies esmaspäevast reedeni tööl annan ma endast kõik, et nädalavahetused oleksid võimalikult hästi ära planeeritud. Kasvõi lihtsalt logelemiseks, aga ka sellisel juhul on see mu nädalakavas sees. Vaba aega tundub kuidagi eriliselt vähe olevat. See nädalavahetus ongi mul suuresti taastumise tähe all möödunud. Eile käisin küll üle tüki aja sportimas, linna peal jalutamas ning õhtul ühel vahval kontserdil, siiski tundub nagu ma poleks midagi teinud.

Paari sõnaga räägiksingi eilsest kontserdist. Käisime Siimuga kuulamas Kruuvi, neil oli plaadiesitlus Sinilinnus. Tänu suurele õnnele võitsin facebooki loosimise kaudu tasuta piletid ning plaadi ka. Suurepärane! Üritus ise oli metsikult tore. Soojendas Kruuvi vahva punt nimega POSÕ. Ma tean, et väga paljud minu tutvusringkonnas väga sellist eesti muusikat ei kuula, aga mind on õnnistatud kõige kuulamise kanaliga, seega ma ei löö risti ette ühelegi bändile. Kõigile tuleb võimalus anda. Poisid olid nii positiivsed ja nende muusika (nii POSÕ kui Kruuv) oli nii tore, et ma tundsin pärast end nii powerit täis, et oleksin vist varsti silmist päiksekiiri tulistama hakanud.

Mulle meeldib käia erinevatel üritustel. Suva, et ma tunnen end igasuguste Grindide ja teiste ööklubipidude jaoks juba liialt vanana, on siiski olemas nii palju teistsuguseid võimalusi. Tuleb aega leida selleks, et olla kultuurne. Aega tuleb ka leida sõprade jaoks.

Kuulasin täna youtube´st ühte kõne, kus räägiti lisaks kõigele muule ka aja kasutamisest. Minu jaoks on koguaeg olnud rumal jutt see, et pole sõprade jaoks aega. Muidugi ma tean (olles kogenud), et vahel on lihtsalt nii hullumeelselt kiired ajad, et lihtsalt pole võimalik kellegagi kokkusaada. Ometi, annab jooksvalt ju ikka suhelda ja planeerida. Ise eksisin oma praeguste sõnade vastu korralikult alles sügiselgi. Hakkasin tegelema uue projektiga ja sõbrad olid justkui tahaplaanile lükatud.

Kahetsen seda sügavalt! Tean, et kui ma oleks oma aega korralikumalt planeerinud oleksin vabalt leidnud need 10 minutit, et helistada kallile inimesele ja uurida, kuidas tal läheb. Suurepärane leiutis on ka facebook. Ma ei taha end leida lõpuks punktist, kus mul pole enam ümber mitte kedagi, sest mul on koguaeg kiire. Inimesed harjuvad ära sellega, et mind pole saadaval ja lõpuks ei kutsutagi mind enam kuskile.

Kuigi eks vahel lähevad asjad nagu kiuste viltu. Olen vist oma kõige ägedama sõbrannaga planeerinud juba veebruari algusest alates kokkusaamist ning kord on tema haige või mina haige, tööasjad või mistahes sada muud asja. Ometi hindan väga seda, et me vähemalt üritame ja loodame midagi teha.

Tööl käimine ongi raske ja iga sekund vaba aega üldiselt ära planeeritud. Siiski, tasuks vähemalt näidata üles soovi lähedastega koos aega veeta. Sellepärast naudin ka eriliselt oma kolmapäeva õhtuid, mil me semudega koos söömas käime.

On naiivne arvata, et elu on lihtne nagu keskkoolis. Kõigil on reeded vabad ja ootavad ainult kõnesid, et kusagile tina panema minna. On ka naiivne arvata, et kui ma ei suhtle kellegagi mitu kuud, siis see inimene ikka jätkuvalt ootab mu ühenduse võtmist. Muidugi eks paljugi näitab ka inimese enda reageering. Kui ma ikka kirjutan/helistan selleks, et küsida käe hästi käimise kohta ja mulle sellepeale pooleldi nähvatakse, no ega ei kutsu teist korda uuesti ühendust võtma.

Vahet ei ole. Tahtsin lihtsalt öelda, et mul oli tore nädalavahetus täis logelemist, kultuursust ja sportimist. Aeg on väärtuslik ja liigub uskumatult kiirelt. Mina ei taha 70-selt avastada, et ma olen üksik ja pole elu elanud.

Advertisements
Posted in Elu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s