Vihast.

Ma ei tea, kas asi on nüüd selles, et ma olen üle piirilist sallivust endale peale surunud või on asi ilmas, AGA ma olen viimasel ajal kuidagi vihane. Suures osas küll sisemiselt, kuid tajun seda aegajalt välja löömas. Alustuseks olen vihane ilma peale. Kes ei teaks, et ma olen suur lume armastaja ning ka vihm tekitab minus sooje tundeid. KUID kuna ma ei saanud valget talve ning koguaeg oli kuidagi pime, siis oleks nagu totaalne energia puudus. Ootan endalegi üllatuseks sooja kevadet, et ometi positiivsust kusagilt saaks.

Üllataval kombel ei kiirga ju just kõik inimesed rõõmu ja sära. Viimasel ajal olen ka taas ennast kõrvalt kuulates taibanud, et ütlen kellegi kohta inetult. See ei meeldi mulle. Isegi kui ma tunnen, et see või too isik väärivad mu pahameelt, ei ole mu negatiivse emotsiooni puhang mitte midagi muud kui minu isiklike maailma vaadete teistes mitte leidmise pettumus. Mis on muidugi rumal, sest kõik ongi erinevad.


Samuti olen tähelepannud, kuidas teatud nimede kuulmine minult KOHESELT igasuguse hea tuju ära viib. Miks? Kui ma ainult teaksin. Eks ma olen oma kosmoseloogilises mõistuses kõik asjad selgeks ja arusaadavaks juurelnud. Kohati siiski tobe.

“Siku, aga kõik inimesed ei saagi meeldida.”- JAH, ma tean seda ja nõustun sellega. Kuid, arvan, et ma saan aksepteerida seda, et ma mõnega ei klapi, selle asemel, et nende kohta midagi halvasti öelda. Ometi olen ma vihane ja ei suuda normaalselt kaine mõistusega asju võtta. Teatud nimed, olukorrad mõjuvad justkui katalüsaatoritena nagu sütikpomm plahvataks.

Elu on mul viimasel ajal üldse kuidagi eriskummaline. Ma leian end koguaeg veidratest olukordadest või draamadest. Arusaamatu minu jaoks. Ometi ma ju teen endast kõik, et tõesti olla optimistlikum. Kunagi öeldi mulle, et kui Sa Jumalalt palud kannatlikkust, siis selle asemel, et saada kotitäie kannatlikkust, saad hoopis olukordi, kus kannatlik olla.

Ehk siis kõik need proovikivid, millest ma üle koperdama pean ongi katsumused, et testida minu suure suuga lubatud lubadusi. Ei soovi ju ka mina tühje sõnu loopida ning hoopis olla OMA SÕNA PEREMEES.


Kuid see rumal viha. Hüppaks sellele selga ja hammustaks kõrvast, siis saaks ta kuidagi ära taltsutatud. Seni kuni ma seda teha pole suutnud olen ma lihtsalt vihane. Lambist.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s