Tahaks suhelda ju!?

Kõige pealt, olin nüüd kolmapäevast reedeni uues kohas tööl. Ma tunnen end kui Hunt Kriimsilm oma seitsme ametiga. Vahetan töökohti nagu sokke. Mis seal siis ikka, elu on selline. Las ta siis olla. Midagi üüratult keerulist pole, sest antud valdkonnas on mul ka eelnevalt kogemusi. Hea on teha midagi, mida ma ideeliselt ka natuke oskan.

Veider on ka see, et kuna tegu on väikse küla poega, siis inimesed on kuidagi sõbralikumad. Kuigi eks neid ülbikuid ka ikka patta satub, aga see käib asja juurde. Lisaks, ma pole mitte üheski teises töökohas nii palju kiita ja tunnustust saanud kui nüüd. Imelik on kuulda, kuidas ma saavat ülesannetega hästi hakkama ja, kuidas mul on kaubanduslikku silma. Arvasin, et alguse asi, aga ema, kes on mul nüüd kolleeg, ütles, et kiitmine on siin igapäevane. Muide, endalegi üllatuseks õpin isegi vaikselt kassat. Uskumatu, aga ära iial ütle iial, eks.

Nüüd siis oli kaks vaba päeva. Uskumatu! Ja veel nädalavahetus. Parim aeg vabadeks päevadeks ju. Kas ikka on? Kuna isa oli Raplas ja ema tööl, siis vahtisin mõlemad päevad kodus tühja. Passisin internetis ja vaatasin sinutorust kaalusaateid ning täna ühe pulmafilmi. Sest miks ei? Kass hoidis ka omaette ja nii ma siis olin. Üksi.

Naljakas, kui palju ma nüüd suhelda tahaks! Kellelegi kirjutada ka ei osanud, sest ei taha lambist oma muresid kurtma hakata. Neid muresid on mul ka õige mitu. Tahtsin täna lausa tööle minna, et ometi kellegagi jutustada saaks. MIDAGIGI. Ootasin terve laupäeva peiksi interneti, aga tal seal Maltamaal nii tihe elu, et tunnen end kohati teisejärgulisena. Siis rumalalt küsin pidevalt: “Kas Sa mulle ka ikka mõtled?”

Kirja pole ta ka mulle saatnud, kuigi võtsin talt lubaduse, et nii kui Maltale jõuab, nii kohe saadab. Sellest on kohe kaks nädalat! Margus ja Birgit olid ka nädalavahetuse kruiisil ning järgmise ka kuskil ära. Seega tunnen end erakuna. Ma ei ütleks, et elutuna, sest mul ju on tegelikult elu ja täitsa tore ka teine.

Nüüd ma igaljuhul ebameeldiva tundega “ootan” järgmist vaba päeva. Kes teab, mis saateid ma siis jõuan vaadata. Pluss, sain teada, et sõbranna kaua kadunud koer ilmus välja. Loodetavasti homme tööle minnes ma koera hirmust nutma ei hakka. Pöidlad pihku!

Ah, ma nii tunnen, kuidas ma vajan inimesi. Vahel on vaja end kõigist välja lülitada, taastuda nii öelda siis. Samas vahel tahaks nii väga juttu puhuda ja maailma probleeme arutada.

Muide, naljakas on näha vanu tuttavaid, keda pole aastaid näinud. Mõnda nagu ei tahakski väga näha. Ja oi neid pilke, mida ma saanud olen! Lisaksin, et mulle meeldib kodust tööl käia. Transpordi peale raha ei kulu, inimesed on rõõmsamad ja pole seda “elan kellelgi turjal” tunnet. Sest elan kodus. Oma kodus. Seega mul on suva, mida teised arvavad (noh, mitte alati, aga hetkel on). Töö on töö. Mul vähemalt on see.

Nüüd sai neli ja poolsada sõna tühja juttu. Sain natuke end tühjemaks ja ehk ei hakka ma homme enam kassiga jutustama. Sain temalt täna päris mitu tigedat pilku. Mina peaks tige olema, sest tema ju ei vasta mulle.

Advertisements

Kotkas on maandunud.

Ehk siis olen kodus. Oma kodus, maal. Kuigi, mis maakoht see Laitse enam on. Kunagi tegime isaga nalja, et niikuinii on varsti Laitse Tallinna servas (nagu hetkel Laagri), sest pealinn meil laieneb koguaeg. See selleks. Kodus on nii hea olla. Olen erinevate Laitsest pärit inimestega mitmeid kordi arutanud, et küll see siin on ikka pommiauk ja mõistlik oleks siit kiirelt minema saada. Nõustun, siin on omamoodi aeg-jääb-seisma tunne. Kuid aegajalt siia tagasi tulemine on teraapiline.

Loodan mõnusale, pingevabale suvele, eriti nüüd kui mu järgmine väljakutse ootab just siin, Laitses. Usun siiralt, et tuleb hea rahulik aeg.

Olen viimasel ajal nii palju hädaldanud, et kõik positiivne tungib juba väga intensiivselt esile. Umbes nagu lehvitades, et ouu, ära nüüd rõõmu ära unusta. Mis on nii tore! Olin kaks päeva õe ja venna juures Õismäel ning mõtlesin sellest, kuidas hoolimata kõikidest meie jamadest ja tülidest, on mul tegelikult tore õde. Oma kiiksudega muidugi, aga kellel meid neid poleks.

Kui me eile sõpradega söömas käisime ja pärast autoga õe poole sõitsime, siis tõin välja, et nii tore on vahel kuulda, kuidas inimestel läheb hästi. Kõik ei vingugi kui halvasti koguaeg läheb ja, kuidas kõik jobud on. Naljakas, kuidas nagu tuntakse valehäbi hästi minemise ees. Äkki keegi vaatab viltu või, mis ometi teised arvavad. Tüüpiline eestlaslik suhtumine on ka see, et kui hetkel läheb hästi, siis varsti hakkab halvasti minema- sest igale tõusule järgneb mõõn.

Taas Laitse juurde tulles, siis veider on kasutada oma väga aeglast, pidevalt kokkujooksvat sülearvutit. Kass on jätkuvalt ekstreemselt tujukas ning ime, et ma veel peksa pole saanud ja koerad on ikka sama hullud. Isiklikult loodan pöidlad pihus, et aeg siin ikka liigub kiirelt, sest Siim on ära olnud ainult 2 päeva (ametlikult läheb täna kolmas) ja ma ei kujuta ette, kuidas ülejäänud 40 vastupean.

PS! Erilised tänusõnad Margusele ja Birgitile, kes viitsisid mu eile Laitse ära tuua. Olen siiralt tänulik!
PS2! Ma olen aegajalt ikka näinud unes, et ma olen rase,sünnitama minemas või beebiga. AGA ma ei ole kunagi varem näinud unes, et ma sünnitan karvutuid kassipoegi. Seega midagi uut.

Ja juba ongi aprill.

Mul on nüüd tänaseks seljataga kaks pikka kurnavat kuud. Seda siis nii vaimselt kui füüsiliselt. Mitte, et ma oleks maagiliselt supervormi saanud, aga pigem olen koguaeg väsinud. Draamad, klatšimised, organiseerimatus, inimlikkuse ja aususe puudumine oleksid need märksõnad, mis iseloomustaksid mitut mind ümbritsenud inimest. Siiralt loodan, et neil läheb elus hästi ja karma väga valusasti ei hammusta.

Nüüd on igaljuhul uus kuu ja sellega ka uus minialgus. Võin kirjutama hakata uut peatükki, kuigi ma tean, et veebruar-märts end kergelt unustada ei lase ja mul tuleb nende idiootsete jamadega veel tegeleda. Las jääb ning mis ei tapa teeb ju tugevaks.

Huvitav ongi see, et ma tunnengi end kuidagi tugevamana. Tunnen, et suudan juba natuke rohkem enda eest seista ja ei lase igal asjal end hingepõhjani mõjutada. Ma ei hakka enam alati nutma kui keegi halvasti ütleb, mis minu puhul on suur edasiminek.

Olen veel avastanud (suuresti seoses ka äsja lõppenud tööga), et mida rohkem inimene end kiidab, seda vähem tõsi see on. Just nagu üritataks iseennastki uskuma panna, et ollakse hea inimene. Ma küll teadsin seda varemgi, aga nüüd oleksid mu teadmised justkui kinnitust saanud.

Mu viha, millest ma eelmises postituses kirjutasin, on natuke vaibunud. Ise arvan, sest on vaja olnud tegeleda muude asjadega. Näiteks oli vaja jalgpalli vaatamas käia või sushit söömas ning üleüldse valdavalt koosnevad mu mõtted Siimu Maltale minekust. Juba teisipäeval ta lähebki, kuueks nädalaks, välispraktikale.

Olen isekas. Täiega isekas. Kuigi mul on siiras rõõm ja heameel selle üle, et tal nii hea võimalus on, olen ma mures, kuidas ma ilma temata selle aja hakkama saan. Kui ta mulle aasta algul teatas, et ta saigi koha ja sõidabki ära, nutsin vist peaaegu ööpäeva järjest. AGA, mul on ikkagi ausalt heameel ka! Sest kõigil sellist võimalust ei ole. Eks pean end selleks ajaks erinevate tegevustega hõivama, et aeg kiiremini läheks.

Õnneks on mu ümber toredad inimesed, kes lubasid mu eest hoolitseda. Mis küll jätab mulje, et ma olen Siimu potilill, keda korra nädalas kastmas peab käima või koer, kellega hommikuti jalutama peab, aga tore ikkagi. Kuigi, tead, ma tunnen natuke puudust sõbrannatsemisest. Mitte, et mul sõbrannasid poleks, aga ma olen oma usalduse igatipidi nii miinimumi tõmmanud kui võimalik ja nüüd tunnen, kuidas ma tahaks kõik rumalad sisedialoogid kellelegi ära rääkida.

Mulle tegelikult ei meeldi enda juures see, et ma kõike jagama pean. Mis iganes ka ei juhtuks, ma pean kellelegi rääkima. Sisse jääb selline rumal sisepinge nagu oleks saapa valepidi jalga pannud ja õigesti sättida ei saa. Olen kindel, et kui ma rikkaks saan, siis hakkan regulaarselt psühholoogi juures käima.

Sellised mõtted siis täna.