Ja juba ongi aprill.

Mul on nüüd tänaseks seljataga kaks pikka kurnavat kuud. Seda siis nii vaimselt kui füüsiliselt. Mitte, et ma oleks maagiliselt supervormi saanud, aga pigem olen koguaeg väsinud. Draamad, klatšimised, organiseerimatus, inimlikkuse ja aususe puudumine oleksid need märksõnad, mis iseloomustaksid mitut mind ümbritsenud inimest. Siiralt loodan, et neil läheb elus hästi ja karma väga valusasti ei hammusta.

Nüüd on igaljuhul uus kuu ja sellega ka uus minialgus. Võin kirjutama hakata uut peatükki, kuigi ma tean, et veebruar-märts end kergelt unustada ei lase ja mul tuleb nende idiootsete jamadega veel tegeleda. Las jääb ning mis ei tapa teeb ju tugevaks.

Huvitav ongi see, et ma tunnengi end kuidagi tugevamana. Tunnen, et suudan juba natuke rohkem enda eest seista ja ei lase igal asjal end hingepõhjani mõjutada. Ma ei hakka enam alati nutma kui keegi halvasti ütleb, mis minu puhul on suur edasiminek.

Olen veel avastanud (suuresti seoses ka äsja lõppenud tööga), et mida rohkem inimene end kiidab, seda vähem tõsi see on. Just nagu üritataks iseennastki uskuma panna, et ollakse hea inimene. Ma küll teadsin seda varemgi, aga nüüd oleksid mu teadmised justkui kinnitust saanud.

Mu viha, millest ma eelmises postituses kirjutasin, on natuke vaibunud. Ise arvan, sest on vaja olnud tegeleda muude asjadega. Näiteks oli vaja jalgpalli vaatamas käia või sushit söömas ning üleüldse valdavalt koosnevad mu mõtted Siimu Maltale minekust. Juba teisipäeval ta lähebki, kuueks nädalaks, välispraktikale.

Olen isekas. Täiega isekas. Kuigi mul on siiras rõõm ja heameel selle üle, et tal nii hea võimalus on, olen ma mures, kuidas ma ilma temata selle aja hakkama saan. Kui ta mulle aasta algul teatas, et ta saigi koha ja sõidabki ära, nutsin vist peaaegu ööpäeva järjest. AGA, mul on ikkagi ausalt heameel ka! Sest kõigil sellist võimalust ei ole. Eks pean end selleks ajaks erinevate tegevustega hõivama, et aeg kiiremini läheks.

Õnneks on mu ümber toredad inimesed, kes lubasid mu eest hoolitseda. Mis küll jätab mulje, et ma olen Siimu potilill, keda korra nädalas kastmas peab käima või koer, kellega hommikuti jalutama peab, aga tore ikkagi. Kuigi, tead, ma tunnen natuke puudust sõbrannatsemisest. Mitte, et mul sõbrannasid poleks, aga ma olen oma usalduse igatipidi nii miinimumi tõmmanud kui võimalik ja nüüd tunnen, kuidas ma tahaks kõik rumalad sisedialoogid kellelegi ära rääkida.

Mulle tegelikult ei meeldi enda juures see, et ma kõike jagama pean. Mis iganes ka ei juhtuks, ma pean kellelegi rääkima. Sisse jääb selline rumal sisepinge nagu oleks saapa valepidi jalga pannud ja õigesti sättida ei saa. Olen kindel, et kui ma rikkaks saan, siis hakkan regulaarselt psühholoogi juures käima.

Sellised mõtted siis täna.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s