Tahaks suhelda ju!?

Kõige pealt, olin nüüd kolmapäevast reedeni uues kohas tööl. Ma tunnen end kui Hunt Kriimsilm oma seitsme ametiga. Vahetan töökohti nagu sokke. Mis seal siis ikka, elu on selline. Las ta siis olla. Midagi üüratult keerulist pole, sest antud valdkonnas on mul ka eelnevalt kogemusi. Hea on teha midagi, mida ma ideeliselt ka natuke oskan.

Veider on ka see, et kuna tegu on väikse küla poega, siis inimesed on kuidagi sõbralikumad. Kuigi eks neid ülbikuid ka ikka patta satub, aga see käib asja juurde. Lisaks, ma pole mitte üheski teises töökohas nii palju kiita ja tunnustust saanud kui nüüd. Imelik on kuulda, kuidas ma saavat ülesannetega hästi hakkama ja, kuidas mul on kaubanduslikku silma. Arvasin, et alguse asi, aga ema, kes on mul nüüd kolleeg, ütles, et kiitmine on siin igapäevane. Muide, endalegi üllatuseks õpin isegi vaikselt kassat. Uskumatu, aga ära iial ütle iial, eks.

Nüüd siis oli kaks vaba päeva. Uskumatu! Ja veel nädalavahetus. Parim aeg vabadeks päevadeks ju. Kas ikka on? Kuna isa oli Raplas ja ema tööl, siis vahtisin mõlemad päevad kodus tühja. Passisin internetis ja vaatasin sinutorust kaalusaateid ning täna ühe pulmafilmi. Sest miks ei? Kass hoidis ka omaette ja nii ma siis olin. Üksi.

Naljakas, kui palju ma nüüd suhelda tahaks! Kellelegi kirjutada ka ei osanud, sest ei taha lambist oma muresid kurtma hakata. Neid muresid on mul ka õige mitu. Tahtsin täna lausa tööle minna, et ometi kellegagi jutustada saaks. MIDAGIGI. Ootasin terve laupäeva peiksi interneti, aga tal seal Maltamaal nii tihe elu, et tunnen end kohati teisejärgulisena. Siis rumalalt küsin pidevalt: “Kas Sa mulle ka ikka mõtled?”

Kirja pole ta ka mulle saatnud, kuigi võtsin talt lubaduse, et nii kui Maltale jõuab, nii kohe saadab. Sellest on kohe kaks nädalat! Margus ja Birgit olid ka nädalavahetuse kruiisil ning järgmise ka kuskil ära. Seega tunnen end erakuna. Ma ei ütleks, et elutuna, sest mul ju on tegelikult elu ja täitsa tore ka teine.

Nüüd ma igaljuhul ebameeldiva tundega “ootan” järgmist vaba päeva. Kes teab, mis saateid ma siis jõuan vaadata. Pluss, sain teada, et sõbranna kaua kadunud koer ilmus välja. Loodetavasti homme tööle minnes ma koera hirmust nutma ei hakka. Pöidlad pihku!

Ah, ma nii tunnen, kuidas ma vajan inimesi. Vahel on vaja end kõigist välja lülitada, taastuda nii öelda siis. Samas vahel tahaks nii väga juttu puhuda ja maailma probleeme arutada.

Muide, naljakas on näha vanu tuttavaid, keda pole aastaid näinud. Mõnda nagu ei tahakski väga näha. Ja oi neid pilke, mida ma saanud olen! Lisaksin, et mulle meeldib kodust tööl käia. Transpordi peale raha ei kulu, inimesed on rõõmsamad ja pole seda “elan kellelgi turjal” tunnet. Sest elan kodus. Oma kodus. Seega mul on suva, mida teised arvavad (noh, mitte alati, aga hetkel on). Töö on töö. Mul vähemalt on see.

Nüüd sai neli ja poolsada sõna tühja juttu. Sain natuke end tühjemaks ja ehk ei hakka ma homme enam kassiga jutustama. Sain temalt täna päris mitu tigedat pilku. Mina peaks tige olema, sest tema ju ei vasta mulle.

Advertisements

2 thoughts on “Tahaks suhelda ju!?

  1. Ma tean mida sa tunned, ma olen netist mingi kõik sarjad ära vaadanud. Vähemalt need mis vaatamist kannatavad ning filmid ka vaadatud. Iga päev käin vaatamas, et äkki on juba midagi üleval mida ma näinud ei ole ja mida vaadata tahaks.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s