Võitlemisest.

Siin kohal ma ei mõtle nüüd valge kinda teise nina ette viskamisel tulenevat duelli. Mõtlen armastuse eest võitlemist. Kuid ka mitte sellist ülelöömist nagu näiteks “Vaprates ja ilusates” ette tuleb. Muidugi on tore kui keegi üritab suhte eesmärgil Sinu tähelepanu saada (muidugi juhul kui antud inimene Sulle ka huvi pakub), kuid ka sellel teemal ei tahaks ma täna peatuda.

Pigem on soov jagada oma arvamust juba koos olevatest inimestest. Ma olen kindlasti ka varem kusagil maininud ühe Ameerika pastori mõtet- üksteise armastuse eest võitlemine ei lõppe suhte algusega. Kohati on jäänud mulje, et nii kui on otsustatud elu edasi koos jätkata, lõppeb igasugune “võitlemine”- pole ju enam vaja. Muidugi on esimesed aasta-kaks niinimetatud “mesinädalate faas”, kus siis kogu Maailm tiirleb ümber oma teise poole. Kuid kui see mööda saab, siis võetakse üksteist juba iseenesest mõistetavalt.

Perry Noble (see pastor siis) rääkis ühel (võibolla isegi mitmel) jutlusel, et tema käib oma naisega regulaarselt kohtamas. Võtavad üksteise jaoks aega ja ei unusta üksteist ära. See, et Sul naine kodus ootab, ei tähenda, et ta enam tähelepanu ei tahaks. Minu arust väga-väga armas ja vajalik idee/mõte.

Emaga täna tööle kõndides arutasime ka seda teemat (sealt ka idee see postitusse kirja panna) ning ka tema leidis, et see on tore kui pärast aastate pikkust kooselu ikkagi üksteist tähelepannakse. Tihti tulevad ju argimured ja hobid natuke nagu vahele. Ema rääkis, kuidas noorena isa remontis ja rääkis koguaeg autodest ning ta tundis end kõrvale jäetuna, kuid mõtles siis: “Ükskõik, olen rahulik, sest naised on niikuinii Jumalale lähemal.” (kuidas iganes keegi ennast lohutab, eks?)

Mitte, et see halb oleks- hobid ma mõtlen. Kuid nukker on jääda hobi järel teisele kohale. Ema ütles ka, et tänapäeval on naiste ja meeste rollid natuke vahetunud- enam ei tee mehed naistele komplimente, vaid vastupidi. Mehi peab tema sõnul pidevalt ergutama ja kiitma. Naised jäävad sellest nagu ilma. Ilusaid sõnu öeldakse enamasti alles siis, kui naine on juba millegi pärast vihane või mees tunneb temast ilma jäämise ohtu.

Seega mina leian, et ma ei saa meestest aru. Tihti küll hädaldatakse, et mida kuradit need naised tahavad? Aga mina küsiks pigem- mida mehed tahavad? Ma saan aru, et koguaeg ei pea ninnu-nännu-kukupai olema, kuid aegajalt võiks ju ise sellepeale tulla, et oma tüdrukule/elukaaslasele/abikaasale lihtsalt niisama midagi ilusat teha või öelda. Miks mitte teha traditsioon vähemalt korra kuus korralikule kohtingule minemisest või tunnustada üksteist ka kõva häälega, mitte ainult mõtetes.

Ma ei taha välja pressida komplmente või õhtuseid jalutuskäike, tahaksin, et need soovid tuleksid ise. Ma tahaks tunda, et minu eest ollakse valmis võitlema hoolimata sellest, et ma juba olen oma mehe kõrval olemas. Ma tahan tunda, et minu arvamus loeb ja ollakse valmis oma ideid minuga läbi arutama.

Nüüd kõlab küll mu postitus natuke tõsiselt nagu mul oleks selles valdkonnas midagi korrast ära. Nii ma siiski ei ütleks. Eks vahel on ikka natuke teisejärguline tunne, aga selline see elu on. Lihtsalt olen hakanud kõrvalt erinevaid paare jälgima ning kuulates nende muresid on minulgi natuke hirm tuleviku ees.

Olge üksteise vastu lahked ja tähelepanelikud.

Advertisements

Kõigest ja mitte millestki.

Olen tahtnud juba julgelt nädal uut postitust kirjutada. Sealsamas on olnud igasuguseid sisepingeid nii mitmeid, et pole osanud või tahtnud neid siia kirja panna. Olen leidnud oma maanduspunktid (näiteks kolme tunnine kõne sõbrannaga) ning pärast pole leidnud vajadust neid siia kirja panna. Ega paljusid ei panekski. Leian, et mul on õigus siiski oma isiklikele asjadele, mida ma ei jaga avalikult. Postitust siiski olen tahtnud kirjutada ammu.

Mulle meeldib mu blogi. Mul on koht, kuhu tulla ja kirja panna mõtteid, mis on minu jaoks nii olulised, et tahan neid kohe kõigiga jagada. Või kasvõi tundeid või uitmõtteid.

Oi, ja teemasid, millest kirjutada, tuleb igapäevaselt. Klassikokkutulekutest (või nende puudumistest), perekonnast, sõprusest (pidev teema minu jaoks), oma hullust kassist või ka näiteks jälle sellest, et Siim on Maltal ja tuleb varsti tagasi.

Emadepäeval tahtsin kirjutada postituse sellest, kui äge mamps mul on. Ausalt. Mäletan nii hästi, kuidas ma talle vastu haukusin ja iga ta sõna tundus minu jaoks rumalusena. Nüüd ma tahan jällegi peaaegu igast asjast temaga rääkida. Mis küll ema arvab? Kohati on ta minu jaoks nagu sõbranna. Leian, et see on hea. Peaaegu igas Eesti peres on tundeavaldusi pigem enda teada hoitud, nii ka minu omas. Siiski tahaksin ma vähemalt siin, mitte midagi ütlevas postituses, välja tuua, et ma armastan oma ema (isa ka, aga sellest kunagi novembris).

Endalegi üllatuseks olen avastanud endas omaduse mitte laterdada oma probleeme kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad. Olen selle probleemiga kaua maadelnud. Nimelt olen koguaeg olnud arvamusel, et mida rohkem ma oma probleemidest räägin, seda kergemaks mul läheb. Võttis ikka tubli veerand sajandit aega, et arusaada kui vale see tegelikult on. Pigem kasutatakse mu probleeme minu vastu või tehakse mu kohta imelikke järeldusi, mis ei puutu üldse teemasse.


Igaljuhul, mõned probleemid jäävad kohe-kohe seljataha ja mõned lähitulevikus. Eks siis paistab, mis edasi saab. Tore on see, et hetkel on kõikidel muredel tähtajad. Kõlblik kuni saab mööda. Hõissa!

Mulle meeldib ka see, et seekordne  “karmavõla tasumise päev” on saanud läbi. Vahel lihtsalt on selline päev, kus kõik ideed on halvad, peksan ennast mööda igasuguseid nurki siniseks ja ei saa mitte millestki aru- läbi ta saigi, ja ootamatult valutult.

Nagu mu armas Sandra täna ütles- kõik loksub alati paika.

Romantikast.

Ma nüüd ei teagi, kas asi on selles, et Siim on nii kaua juba ära olnud (jah, 4,5 nädalat on minu jaoks palju) või selles, et ma olen viimasel ajal päris mitut armastusfilmi vaadatanud, aga MA TAHAN ROMANTIKAT. Seda klassikaliselt läägelt romantikat.

Ma tahaks keset tänavat ja/või vihmas tantsida, küünlavalgel šampust juua, tähistaeva alla jalutama minna, vaadata koos lummavat vaadet ja lubada seal juures kõike vähegi roosat. Vaatasin hingekinni hoides, kuidas Mr. Darcy Elizabethile armastust avaldas ning heldisin nähes, kuidas Edward vaatas Viviani (“Pretty Woman”).

Lugesin eile kui armsalt ja siiralt võib mõni mees oma naisest rääkida. Kuidas ainuüksi kirjapandud küsimuste vastused õhkavad armastusest. Muidugi võib praegu minus rääkida ka tohutu romantilisuse vajadus. See tõesti on tohutu! Mul on isegi heameel, et ma olen juba pikemat aega Laitses olnud ja välja siit saanud ainult harvadel juhtudel. Jääksin ohates vist igale paarikesele järgi vaatama.

Ah, tahaks Siimukesele ka terve virna küsimusi ette visata.

Igaljuhul, täna oli juba Päikest. Ehk see kevad jõuab ikka enne Jaane kohale.