Kõigest ja mitte millestki.

Olen tahtnud juba julgelt nädal uut postitust kirjutada. Sealsamas on olnud igasuguseid sisepingeid nii mitmeid, et pole osanud või tahtnud neid siia kirja panna. Olen leidnud oma maanduspunktid (näiteks kolme tunnine kõne sõbrannaga) ning pärast pole leidnud vajadust neid siia kirja panna. Ega paljusid ei panekski. Leian, et mul on õigus siiski oma isiklikele asjadele, mida ma ei jaga avalikult. Postitust siiski olen tahtnud kirjutada ammu.

Mulle meeldib mu blogi. Mul on koht, kuhu tulla ja kirja panna mõtteid, mis on minu jaoks nii olulised, et tahan neid kohe kõigiga jagada. Või kasvõi tundeid või uitmõtteid.

Oi, ja teemasid, millest kirjutada, tuleb igapäevaselt. Klassikokkutulekutest (või nende puudumistest), perekonnast, sõprusest (pidev teema minu jaoks), oma hullust kassist või ka näiteks jälle sellest, et Siim on Maltal ja tuleb varsti tagasi.

Emadepäeval tahtsin kirjutada postituse sellest, kui äge mamps mul on. Ausalt. Mäletan nii hästi, kuidas ma talle vastu haukusin ja iga ta sõna tundus minu jaoks rumalusena. Nüüd ma tahan jällegi peaaegu igast asjast temaga rääkida. Mis küll ema arvab? Kohati on ta minu jaoks nagu sõbranna. Leian, et see on hea. Peaaegu igas Eesti peres on tundeavaldusi pigem enda teada hoitud, nii ka minu omas. Siiski tahaksin ma vähemalt siin, mitte midagi ütlevas postituses, välja tuua, et ma armastan oma ema (isa ka, aga sellest kunagi novembris).

Endalegi üllatuseks olen avastanud endas omaduse mitte laterdada oma probleeme kõigile, kes vähegi kuulata viitsivad. Olen selle probleemiga kaua maadelnud. Nimelt olen koguaeg olnud arvamusel, et mida rohkem ma oma probleemidest räägin, seda kergemaks mul läheb. Võttis ikka tubli veerand sajandit aega, et arusaada kui vale see tegelikult on. Pigem kasutatakse mu probleeme minu vastu või tehakse mu kohta imelikke järeldusi, mis ei puutu üldse teemasse.


Igaljuhul, mõned probleemid jäävad kohe-kohe seljataha ja mõned lähitulevikus. Eks siis paistab, mis edasi saab. Tore on see, et hetkel on kõikidel muredel tähtajad. Kõlblik kuni saab mööda. Hõissa!

Mulle meeldib ka see, et seekordne  “karmavõla tasumise päev” on saanud läbi. Vahel lihtsalt on selline päev, kus kõik ideed on halvad, peksan ennast mööda igasuguseid nurki siniseks ja ei saa mitte millestki aru- läbi ta saigi, ja ootamatult valutult.

Nagu mu armas Sandra täna ütles- kõik loksub alati paika.

Advertisements
Posted in Elu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s