Võitlemisest.

Siin kohal ma ei mõtle nüüd valge kinda teise nina ette viskamisel tulenevat duelli. Mõtlen armastuse eest võitlemist. Kuid ka mitte sellist ülelöömist nagu näiteks “Vaprates ja ilusates” ette tuleb. Muidugi on tore kui keegi üritab suhte eesmärgil Sinu tähelepanu saada (muidugi juhul kui antud inimene Sulle ka huvi pakub), kuid ka sellel teemal ei tahaks ma täna peatuda.

Pigem on soov jagada oma arvamust juba koos olevatest inimestest. Ma olen kindlasti ka varem kusagil maininud ühe Ameerika pastori mõtet- üksteise armastuse eest võitlemine ei lõppe suhte algusega. Kohati on jäänud mulje, et nii kui on otsustatud elu edasi koos jätkata, lõppeb igasugune “võitlemine”- pole ju enam vaja. Muidugi on esimesed aasta-kaks niinimetatud “mesinädalate faas”, kus siis kogu Maailm tiirleb ümber oma teise poole. Kuid kui see mööda saab, siis võetakse üksteist juba iseenesest mõistetavalt.

Perry Noble (see pastor siis) rääkis ühel (võibolla isegi mitmel) jutlusel, et tema käib oma naisega regulaarselt kohtamas. Võtavad üksteise jaoks aega ja ei unusta üksteist ära. See, et Sul naine kodus ootab, ei tähenda, et ta enam tähelepanu ei tahaks. Minu arust väga-väga armas ja vajalik idee/mõte.

Emaga täna tööle kõndides arutasime ka seda teemat (sealt ka idee see postitusse kirja panna) ning ka tema leidis, et see on tore kui pärast aastate pikkust kooselu ikkagi üksteist tähelepannakse. Tihti tulevad ju argimured ja hobid natuke nagu vahele. Ema rääkis, kuidas noorena isa remontis ja rääkis koguaeg autodest ning ta tundis end kõrvale jäetuna, kuid mõtles siis: “Ükskõik, olen rahulik, sest naised on niikuinii Jumalale lähemal.” (kuidas iganes keegi ennast lohutab, eks?)

Mitte, et see halb oleks- hobid ma mõtlen. Kuid nukker on jääda hobi järel teisele kohale. Ema ütles ka, et tänapäeval on naiste ja meeste rollid natuke vahetunud- enam ei tee mehed naistele komplimente, vaid vastupidi. Mehi peab tema sõnul pidevalt ergutama ja kiitma. Naised jäävad sellest nagu ilma. Ilusaid sõnu öeldakse enamasti alles siis, kui naine on juba millegi pärast vihane või mees tunneb temast ilma jäämise ohtu.

Seega mina leian, et ma ei saa meestest aru. Tihti küll hädaldatakse, et mida kuradit need naised tahavad? Aga mina küsiks pigem- mida mehed tahavad? Ma saan aru, et koguaeg ei pea ninnu-nännu-kukupai olema, kuid aegajalt võiks ju ise sellepeale tulla, et oma tüdrukule/elukaaslasele/abikaasale lihtsalt niisama midagi ilusat teha või öelda. Miks mitte teha traditsioon vähemalt korra kuus korralikule kohtingule minemisest või tunnustada üksteist ka kõva häälega, mitte ainult mõtetes.

Ma ei taha välja pressida komplmente või õhtuseid jalutuskäike, tahaksin, et need soovid tuleksid ise. Ma tahaks tunda, et minu eest ollakse valmis võitlema hoolimata sellest, et ma juba olen oma mehe kõrval olemas. Ma tahan tunda, et minu arvamus loeb ja ollakse valmis oma ideid minuga läbi arutama.

Nüüd kõlab küll mu postitus natuke tõsiselt nagu mul oleks selles valdkonnas midagi korrast ära. Nii ma siiski ei ütleks. Eks vahel on ikka natuke teisejärguline tunne, aga selline see elu on. Lihtsalt olen hakanud kõrvalt erinevaid paare jälgima ning kuulates nende muresid on minulgi natuke hirm tuleviku ees.

Olge üksteise vastu lahked ja tähelepanelikud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s