Koduperenaisestun.

Pealkiri ütleb tegelikult kõik.

Lahti seletatult tunnen viimasel ajal soovi pidevalt midagi ise teha. Kas siis süüa või käsitööd. Kes mind paremini teab, teab ka seda, et kogu see “oma kätega tehtud”-värk, ei kuulu minu repertuaari. Kudumised/heegeldamised jäävad soiku pärast esimest valesti tehtud silmust ja söögi tegemisest tean sama palju nagu elevant kosmosest.

Hoolimata kõigest, tegin Jaanipäevaks ise šašlõkki. Selle nimel ärkasin lausa varem üles- mis on minu puhul samuti ootamatu lüke. Tegemisindu süstis ka muidugi marineeritud tükeltatud kaelakarbonaadi sööjate kiidusõnad. Lohutati ka muidugi algajaõnnega.

Töökaaslane tegi oma sünnipäeva puhul kolleegidele meekoogi, mis oli lihtsalt USKUMATU! Pildistasin endale ta märkmikust kohe retsepti ning ootan innukalt päeva, mil seda proovida saan.

Lisaks on augustis Hiiumaal tulemas kohvikutepäev, kuhu meid Siimuga kirja on pandud. Üritus ise kõlab juba väga vahvalt, kuid VEEL vahvamaks teeb selle see, et seal on igal aastal (vist) mingisugune stiil. Eelmisel aastal oli olnud Jõulutemaatiline päev ning sel aastal soovitakse meid näha hipidena. Nii tahaks endale sinna ägeda narmastega vesti heegeldada.

Ma ei tunne end ära!

Hakka või kartma, et titeisu tuleb ka peale! Kuigi ei. Veel siiski ei ole ning hea paar aastat hoiaksin sellest valdkonnast eemale. Ükskõik, et mulle tihti mu bioloogilist kella meenutatakse. Töökaaslased, muide, teatasid täna mulle, et mul olevat näost näha paljude laste saamist. Pidavat olema seotud otsaees olevate kortsudega (noh, nagu need murekortsud). Kuna mul neid palju, siis pidavat ma õige mitu järeltulijat saama.

Lohutasin ennast sellega, et kui mulle tõesti on palju lapsi ette määratud, siis ei saa mulle sünnitus väga raske olla. Muidu ju ei tahaks seda korduvalt läbi teha.

Lapsi ma siiski veel ei taha, aga küpsetada tahaks küll.

Peika tag.

Kui see boyfriend tag blogisid vallutas, siis teadsin, et tahan Siimule ka need küsimused ette sööta. Eriti sellepärast, et mitme blogija elukaaslased/mehed/peikad vastasid väga armsalt ja olin uudishimulik, mida siis minu kohta vastataks. Kuna Siim oli vahepeal kooli lõpetamisega väga ametis (lõpetas kiitusega), siis andis oodata vaba hetke, et teda nende küsimustega kiusata. Lõpuks see aeg jõudis siiski kätte.

1. Kus me kohtusime?

Kohtusime venekeele kursustel. Vaatasin ringi, et kes siis veel minuga ühes grupis on ja tõdesin, et ainult üks ilus neiu on minu grupis (iz was you).

Omalt poolt lisaksin, et kumbki vene keelt seal siiski selgeks ei saanud.

2. Kus oli meie esimene kohting?

Ei mäletagi kas oli kino või Shootersi terrassil 😀

Mina kahjuks ka täpselt ei mäleta, mis “kohting” nüüd see kõige esimene oli.

3. Sinu esmamulje minust?

Lõbus aga ebakindel.

Kuna Siim oli (kohati siiani on ka) väga vaikne, siis otsest esmamuljet nagu ei olnudki. Mõtlesingi, et vaikne poiss ning rohkem arvata ei osanud. 

4. Kuna Sa tutvusid minu perekonnaga?

Eee, augustis vist millalgi, ega täpselt ei mäleta küll.

Minu mäletamist mööda sai ka Siim mu vanematega üsna ruttu tuttavaks. Muidugi taaskord koht, kus ma täpselt ei oska öelda, millal see oli. Oleks ma närveerinud, siis mäletaksin kindlasti iga selle sündmuse detaili.

5. Kas mul on mõni veider komme?

Kannad samal ajal erinevaid sokke.

Noh, ei tea kui veider see ikka on 😉

6. Kui kaua me oleme koos olnud?

Aasta ja 10 kuud.

3.ndal augustil saab 2 aastat.

7. Kas meil on mõni traditsioon?

Otseselt nagu hetkel polegi, aga eks ajaga tulevad!

Pole nii arvestatavalt kaua vist veel koos olnud, et konkreetsed traditsioonid tekkinud oleks.

8. Kuhu oli meie esimene ühine reis?

Hiiumaale!

See läheb ka ju ikka reisina arvesse. Kui mitte, siis käisime eelmisel aastal, augustis, Siimu perega Norras. Kahekesi välismaale veel sattunud pole. Viga, mis vajab kiiret parandamist.

DSC_0080 (2)

9. Mis oli esimene asi, mis Sa minu juures märkasid?

Ilus naeratus 😀

Esimese asjana märkasin ta ilusaid pruune silmi.

10. Mis on minu lemmik restoran?

Hm, pakuks et Sushi plaza, see peaks ka nagu restorani alla minema.

Ja Siimule meeldivad peaaegu kõik kohad, kus pakutakse süüa. Punkt.

11. Mille üle me kõige rohkem vaidleme?

Siku solvuks ennem kui asi tõsiselt vaidluseni jõuaks 😀

Ma isegi ei oska kommenteerida seda. Loodetavasti nüüd ei jää muljet, et ma koguaeg solvunud olen.

12. Kus ja kuna oli meie esimene suudlus?

Esimene musi oli romantilisel augustiõhtul Hiiumaal 😛

Mhmh, Hiiumaal, 3ndal augustil 2013.

13. Mida mulle meeldib telekast vaadata?

Grey Anatoomiat, siis Eesti seriaale nagu Viimane võmm jms ning kõiksugu reality show stiilis saateid.

Nii on. Kuigi kõiki Eesti seriaale ma siiski ei vaata. Pigem kui vaatama satun, siis vaatan osa lõpuni, aga spetsiaalselt teleri ette istusin ainult “Kartulite ja apelsinide” pärast. Üldiselt vaatan sarju siiski internetist. Eriti erinevaid kaalualandamise saateid ja lisaks ma ei suuda ära oodata “Walking Dead”-i uut hooaega. Ahjaa, mulle meeldib telekast vahel filme ka vaadata. Tv1000 või midagi.

14. Nimeta üks asi, mis mulle ei maitse.

Oh neid asju on palju 😀 aga mõned näited: oliivid, silmud (Siku pole proovinud aga ta TEAB, et talle ei maitse), igasugu molluskid, enamus mereannid, haisvad juustud, vedel muna (mitte täiesti kõvaks keedetud, praetud jne) jne 😛

Siiski Siimule au andes on ta mu maitse elamuste spektrit laiendanud, kuigi ega see lihtne pole. Eelistan jääda juba tuttavate liistude juurde kui midagi eksootilist proovida. Muide, keedetud/praetud muna vedel sisu näeb juba nii jälk välja, et ma lihtsalt ei suuda seda suhu pista.

15. Mida ma endale restoranist juua tellin kõige sagedamini?

Kõige sagedamini vett. Lisandiks jää ning sidrun.

Just, ja gaseerimata vesi.

16. Mis number jalanõusid ma kannan?

36-38, kindel pole 😀

Selle küsimuse peale tuli Siim joonlauaga mu jalalaba mõõtma. Igaljuhul, oleneb, 38-39. Väga puusse ei pannud 😉

17. Milline oleks minu lemmik võileib?

Nt võikugrillis tehtud mitmevilja sai juustu, tomati, rukola, singi, toorjuustu, basiiliku ning meega.

Üllataval kombel on Siim suurepärane võileiva meister. Ta viitsib jännata ja julgeb erinevaid asju kokku kombineerida- seega üldiselt Siimu tehtud võikud ongi mu lemmikud.

18. Mida ma sööks iga päev?

Jäätist! Siis veel mustikaid ja sushit ka võibolla.

Sushit pigem üle päeva, aga mustikaid võiks küll igapäevaselt tarbida. Keda ma petan, jäätist ka.

IMG_2018
19. Mis värvi on mu silmad?

Rohelised! Olenevalt valgusest kas heledamad või tumedamad.

20. Kes avaldas esimesena armastust?

That would be me.

Naljakas fakt siia juurde- vahetult enne kui Siim mulle need kolm sõna ütles, mõtlesin endamisi “ütle, et Sa armastad mind” ja nii kui ta seda tegi, siis ehmusin kaameks. Mu tunded olid küll juba suured, aga tundsin, et päris nii suured veel ei ole. Ma ei mäletagi, millal ma ise Siimule esimest korda armastust avaldasin.

21. Milline SINU tegevus MIND kõige rohkem häirib?

Et ma nii vähe räägin (kui seda saab otseselt tegevuseks nimetada 😀 )

Ja see, et Sa norskad igas asendis.

22. Milline on Sinu lemmikmälestus minust?

Üritasin välja nuputada mingit eriti eredalt meeles olevat mälestust aga see osutus suht keeruliseks, seega paneksin ka poliitiliselt korrektse vastuse, et neid mälestusi on palju-palju ning ühe esiletoomine oleks teiste suhtes ebaaus.

23. Mida ma kõige meelsamalt hommikuti söön?

Enamasti erinevaid hommikusöögihelbeid. Aga meelsasti sööd ka smuutit ning grillvõikusid.

Ei vaidle vastu.

24. Kas Sa oled pannud mulle mõne hüüdnime? Ja vastupidi.

Kiisu, musi, musu, kalli, tipsu, on need põhilised not so original hellitusnimed 😀

Üldiselt ikka suhteliselt põhihoovus hüüdnimed jep. Kuigi vahepeal olin ka Nugru, what ever.

25. Kui ma oleksin üksikul saarel, mis oleks üks nö luksuslik asi, mis ma saaksin kaasa võtta?

Ma arvan, et telefon millega vahel tundide viisi juttu ajada.

Loodaksin pigem, et oleksin piisavalt tark kaasa võtmaks midagi, mis ellu ka jääda aitab. Paneksin vast Siimu Leathermani pihta.

26. Kui sa peaksid mulle sünnipäevaks küpsetama tordi, siis milline see oleks?

Midagi kohupiima ja mustikatega, küpsetada ma muidu ei oska, seega peaks Siku leppima muffinite või küpsisetordiga. Aga who knows, võibolla saan isegi retsepti järgi tehes hakkama…

Kui mul nüüd kunagi kauges tulevikus sünnipäev tuleb, siis nõuan endale koogi välja.

27. Mis loom ma oleks? Miks?

Polaarrebane, sest polaar kassi pole olemas.

Kuigi kui ma kord Siimul süles istusin, siis ta ütles, et mõtleb jõehobudest.

mai

 

Tžiisas, juba ongi Jaanid vä?

Ma pühalikult luban siia rohkem ilmuda. Seda eriti põhjusel, et iga päev on paar inimest mu blogi tsekkimas käinud (aitäh, ema) ja tunnen, et võiksin tublim olla.

Mäletan, kuidas ma eelmisel aastal Jaanipäeval sõpradega Hiiumaal olin ja imelist õhtut nautisin. Seekord olin poole kümneni õhtul tööl (mille jooksul mulle mitu korda nähvati, väsisin täiega ära ja vihastasin juhataja asetäitja välja) ning kui lõpuks peole jõudsin, mõtlesin ainult magamisele. Kuigi mu armsad sõbrad suutsid mu une paariks tunniks eemale peletada ja õhtu lõppes väga vahvasti.

Täna oli muidugi vaja after party pidada, sest eile varahommikul tegin ise esimest korda šašlõkki ning need ootasid küpsetamist. Tundub, et minust hakkab ikka asja saama ning minus on peidus väike tubli koduperenaine, kes tahab osata hästi süüa (isegi kui esialgu piirdub teema liha tükeldamise ja maitsestamisega).

Teemast nüüd kõrvale kaldudes mainiksin, et minus on väga palju sügava mõttelisi teemasid, mida jagada sooviksin, kuid osaliselt pole mul aega neid kirja panna ja osaliselt ei viitsi. Ah, naised.

Väike get away.

Vedelen voodil, vaadates aegajalt aknast välja ning üritades veel Hiiumaast viimast võtta. See armas koht on minu jaoks alati olnud justkui patareide laadimiseks. Tunnen end kõigist ja kõigest eemal ning selle tõttu tunnen, kuidas igasugused tühised ja ka mitte nii tühised probleemid on mandril. Nad küll ootavad mind seal ja kui ükshetk tagasi tulema hakkame, siis praamilt maha sõites tunnen, kuidas need probleemikesed päevakorda saabuvad. Hetkel on nad siiski eemal, need probleemid. Mitte, et neid palju oleks, aga mõni ikka.

Hiiumaa pakub mulle alati mõne ilusa hetke, mis pikaks ajaks meelde jääb. Eile näiteks, olime Siimuga just saunast tulnud, vaatasime kaminas tuld ja kuulasime Vikerraadiost ilusat kodumaist laulu ning ma mõtlesin omaette: “Woah, see on küll üks ilus hetk.” Ja tihti ma ei tunne ära neid hetki. Tagantjärele tekib mõni ära tundmine, et see või too oli ilus hetk. Kuid hetkes olles, tunnen ma nii harva ära, et see on see, mida ma mäletada tahan. Seega oli eile tore. Tundsin, raisa, kohe ära.

Veider on natuke ka see, et ma ei stressa väga homset tööpäeva, või siis üleüldist rutiini tagasi minekut. Varasemalt oli Hiiumaalt lahkumise päev minu jaoks alati nii nukker, täna ei ole. Tean, et see koht siin ei kao mitte kuskile, pluss ma ei vihka oma tööd. Varasemalt olen vist alati vihanud.

Muide, off topic, erinevad horoskoobid on mulle ennustanud, et juunikuu tuleb minu tähemärgi esindajatele eriti äge ja, et kõik veevalajad on justkui üleöö metsikult populaarseks saanud. Seega ootan juba huviga, mis sel juunil mulle pakkuda on.