Elutee number 3.

Kui su elutee number on 3, sisenesid sa siia maailma koos tugeva loomingulisuse ja suurepärase suhtlemisoskusega. Kui oled piisavalt andekas, saab sinust suurepärane kirjanik, muusik, kunstnik vms loomeinimene. Inimesed, kes kannavad number kolme on alati teiste jaoks huvitavad, säravad ja ligitõmbavad. Oled harmooniline ja armastad naudinguid — enamasti elad elu täisväärtuslikult ning tihti ei võta sa vaevaks homse pärast muretsemist. Oled muretu loomuga ja seetõttu näiteks rahaasjadega üpris korrapäratu — vajad ja kulutad raha, kui sul seda on ja kui raha pole, ei näe sa ka selle olemasoluks vajadust.

Armastad inimesi, suhtlemist ja uute kontaktide loomist. Oled soe ja sõbralik, hea vestluskaaslane, sotsiaalne ja avatud. Inimestele meeldib sind rääkimas kuulata, kuid vajadusel oskad alati olla hea kuulaja. Inimestele meeldib su lähedus, sest paned kõik end justkui kodus tundma — oled avatud südamega ja särav, õnnelik ja alati inspireeritud. Suhtes oled äärmiselt lojaalne ja romantiline, igasuguse truudusetuse suhtes on sul nulltolerants. Vahel kipud pisut suhtedraamat tekitama, kuid seda vajd seetõttu, et vajad pidevat võimalust oma emotsioonid endast välja elada.

Number kolm tähendab ühtlasi, et oled äärmiselt emotsionaalne. Kui sa haiget saad, kipud vaikselt oma kesta alla peituma ja erinevad raskused ja valud elus, eriti lahkuminekud ja lein teevad su hingele väga rohket valu. Kuna sa oled ise emotsionaalne ja südamlik, siis märkad ka teiste inimeste muret kiiresti ja oskad neile kaasa tunda. Sa ei põikle kunagi probleemidest kõrvale — kui mingi jama vajab lahendamist, siis sa ka teed seda, et see seljataha jätta.

Mis on sinu numbri negatiivsemad küljed? Kipud vahel nägema kõike liiga mustvalgelt. Kõik on kas väga hästi või eriti halvasti. Sul on vahel raskusi grupis töötamisega, sest sa ei talu aeglust, n-ö pikkade juhtmetega inimesi ja seda, kui sa ei näe progressi. Kuna oled suur elunautleja, siis võib juhtuda, et muutud pisut liiga pealiskaudseks, ega pööra piisavalt tähelepanu sisemistele väärtustele. Sa ei talu rutiini ja tunned end siis justkui aheldatult. Püüa olla ka veidi tolerantsem, kuid samas jälgi, et sa liiga optimistlikuks ei muutuks — nii võivad paljud hädaohud märkamata jääda.

Advertisements

Ei viitsi?

Mul on füüsiliselt raske töö. Mitte midagi konti murdvat, aga sellegi poolest on 12 tundi järjest jalul olla üsna ränk. Eriti kuna on suve aeg ja tööd on metsikult palju. Töötan ju poes, mille kõrgaeg aastas ongi just täpselt suvi. Kaupade kogused on kolmekordsed ja klientide arv neljakordne. Ema ütleb vahel õhtuti: “Järjekordne jõusaali päev on möödas!” Nii ongi tegelikult- peaksid nägema mu biitsepseid.

Hommikul tööle minnes loendan tunde õhtuni, et saaks juba voodisse ning niisamuti tunde vaba päevani, mil saan magada kaua vaid ise soovin. Vabadest päevadest võtan viimast, isegi kui ma päev otsa mitte midagi ei tee, tunnen, et oli kasulik päev, sest patareid said ju siiski laetud.

Selle tõttu, et ma puutun tööalaselt koguaeg kokku inimestega, siis vahel on tunne, et ma lihtsalt ei jõua kellegagi suhelda. Olen sellest ka kindlasti varasemalt rääkinud. Esimene vaba päev pärast mitut tööpäeva on mul tihti tühjaks pigistatud sidruni tunne. Mu ainus mõte on puhkamisel.

Praegugi on selline hetk, kus ma tahaks kõigele öelda EI VIITSI.

Sest ma ei viitsigi. Mitte midagi. Hetkel.

Kuid, kuidas ma ütlen, et vabandust, ma ei viitsi. Isegi kui on tegelikult teisigi põhjuseid, miks ma näiteks šoppama minna ei saa.

Ma saan aru väikestest valgedest valedest. Tõesti saan. Ma pigem siiski väldin neid. Kui mul pole raha, siis nii ütlengi; kui pole tahtmist, siis nii ütlengi. Mul on ükskõik, mis vihapurse sellele järgneda võib. Ma hindan ausust, ükskõik milline see ka pole.

Kahju ainult, et mind selle eest maeiteakelleks tembeldatakse.

Olen mõelnud, et peaksin andma endast kõik, et teisi säästa. Öelda asju, mida kuulda tahetakse, kuid milleks? Miks olla keegi, kes ma pole. Kui ma ütlen, et ma ei taha tulla, miks see on halvem vastus, kui, et “mul püksid määrdunud, vihma sajab, raha pole ja jäin, tead, rongist ka maha” ? Üldsegi, olen tähelepannud, et niikuinii ei saa keegi minust lõpuni välja aru, miks ma siis üldse pingutan? Olen nagu ma olen ja kui ei sobi, siis noh, ega mul polegi neid sõpru/sõbrannasid väga jäänud.

Kuidas see eriti sügava mõtteline lause oligi- parem olla vihatud sellepärast, milline ma olen, kui armastatud selle eest, milline ma pole.

Täitsa lõpp, jälle jõudsin lihtsast “energiat pole” postitusest mingisuguse halamiseni.

Lõpetuseks lisan, et tegelikult on kõik hästi. Elu on tore ja tegemisi on ka mõnusalt. Leian, et ma pole halb inimene kui vahel kodus olla tahan.

Olge mõnusad!