Ei viitsi?

Mul on füüsiliselt raske töö. Mitte midagi konti murdvat, aga sellegi poolest on 12 tundi järjest jalul olla üsna ränk. Eriti kuna on suve aeg ja tööd on metsikult palju. Töötan ju poes, mille kõrgaeg aastas ongi just täpselt suvi. Kaupade kogused on kolmekordsed ja klientide arv neljakordne. Ema ütleb vahel õhtuti: “Järjekordne jõusaali päev on möödas!” Nii ongi tegelikult- peaksid nägema mu biitsepseid.

Hommikul tööle minnes loendan tunde õhtuni, et saaks juba voodisse ning niisamuti tunde vaba päevani, mil saan magada kaua vaid ise soovin. Vabadest päevadest võtan viimast, isegi kui ma päev otsa mitte midagi ei tee, tunnen, et oli kasulik päev, sest patareid said ju siiski laetud.

Selle tõttu, et ma puutun tööalaselt koguaeg kokku inimestega, siis vahel on tunne, et ma lihtsalt ei jõua kellegagi suhelda. Olen sellest ka kindlasti varasemalt rääkinud. Esimene vaba päev pärast mitut tööpäeva on mul tihti tühjaks pigistatud sidruni tunne. Mu ainus mõte on puhkamisel.

Praegugi on selline hetk, kus ma tahaks kõigele öelda EI VIITSI.

Sest ma ei viitsigi. Mitte midagi. Hetkel.

Kuid, kuidas ma ütlen, et vabandust, ma ei viitsi. Isegi kui on tegelikult teisigi põhjuseid, miks ma näiteks šoppama minna ei saa.

Ma saan aru väikestest valgedest valedest. Tõesti saan. Ma pigem siiski väldin neid. Kui mul pole raha, siis nii ütlengi; kui pole tahtmist, siis nii ütlengi. Mul on ükskõik, mis vihapurse sellele järgneda võib. Ma hindan ausust, ükskõik milline see ka pole.

Kahju ainult, et mind selle eest maeiteakelleks tembeldatakse.

Olen mõelnud, et peaksin andma endast kõik, et teisi säästa. Öelda asju, mida kuulda tahetakse, kuid milleks? Miks olla keegi, kes ma pole. Kui ma ütlen, et ma ei taha tulla, miks see on halvem vastus, kui, et “mul püksid määrdunud, vihma sajab, raha pole ja jäin, tead, rongist ka maha” ? Üldsegi, olen tähelepannud, et niikuinii ei saa keegi minust lõpuni välja aru, miks ma siis üldse pingutan? Olen nagu ma olen ja kui ei sobi, siis noh, ega mul polegi neid sõpru/sõbrannasid väga jäänud.

Kuidas see eriti sügava mõtteline lause oligi- parem olla vihatud sellepärast, milline ma olen, kui armastatud selle eest, milline ma pole.

Täitsa lõpp, jälle jõudsin lihtsast “energiat pole” postitusest mingisuguse halamiseni.

Lõpetuseks lisan, et tegelikult on kõik hästi. Elu on tore ja tegemisi on ka mõnusalt. Leian, et ma pole halb inimene kui vahel kodus olla tahan.

Olge mõnusad!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s