Rahast ja tööst.

Mõtlesin siin täna nagu igakord õhtu enne tööpäevi, et miks küll need vabad päevad alati nii ruttu lähevad. Olenemata, kas ja mida ma teen, on vabade päevade aeg kordades kiirem. Muidugi ma küll ei ärka sama vara kui tööpäevadel, kuid lähen ju sellevõrra ka veidike hiljem magama- seega teoreetiliselt on päeva pikkus sama, lihtsalt aja tempo ei ole.

Lisaks tuletas ema täna meelde, et homme peab taskulambi kaasa võtma, sest õhtud on juba pimedad. Ma pole saanud seda valget aega nautidagi! Jaanipäevgi läks kuidagi ootamatult.

Tunnen, et ma ei viitsi tööd teha. Või täpsemalt, ma ei viitsi seda tööd teha, mida ma teen. Ma oskan oma tööd (eks ikka aegajalt õpin ühtteist juurde ka), kuid see pole ka raketiteadus. Loogilise mõtlemisega saaks sellega igaüks hakkama. Nüüd siis võiks küsida, et mis on siis see, mida ma tahaks teha? Ausalt öeldes, ma ei tea.

Kui ma kunagi unistasin näitleja karjäärist, siis nüüd olen üsna pikalt soovinud kirjutada raamatut. Kõige helesinisemas õhulossis sooviksin lausa sarnast edu nagu Harry Potteri autoril. Mulle meeldiks istuda kuskil mägedes oma rüperaaliga ja lihtsalt kirjutada. Kuid selleks on vaja tabavat ideed. Midagi, mis müüks. Midagi, mida pole varem tehtud. Kuigi vahel on tunne, et kõik on juba tegelikult tehtud/kirjutatud.

See vist olekski ideaalne töö minu jaoks. Seigelda ja kirjutada. Mööda mägesid kolades mõtteid koguda ja siis kõik kirja panna.

Sõbrannaga naljatlesime, et võiks raha saada ka lihtsalt ilus olemise eest. Usun, et saaksin Eesti keskmise palga kätte küll. Mina väga seda rikka mehe leidmise teoreemi ei usu. Kuigi eks nalja võib ikka teha eks.

Nüüd ma siis vedelengi oma voodis, kus teatava ebamugavustundega “ootan” homset tööpäeva ja unistan ideaalsest elust.

Kuigi elul pole viga midagi. Avastasin täna, et mulle ikka meeldivad minu inimesed. Mulle meeldib, et nad mind nii hästi teavad ja naeravad mu rumaluste üle just täpselt nii, et mul ei hakka ei piinlik ega häbi.

Kuid eks igal töökohal ja ettevõtmisel ole meile midagi õpetada, loodan väga, et saan oma õppetunni (olgu see siis hea või halb) varsti kätte, et saaksin edasi liikuda. Liikuda sinna tumedasse tsooni, millest ma veel midagi ei tea. Kunagi ehk mõtlen, et hea on, et ei teadnud. Vahel pole hea kõike teada. Sellepärast ma vist ennustaja juurde ka pole läinud. Üks samm korraga edasi.

Sest elul pole viga midagi. Kahju ainult, et ma leian alati midagi, mille üle vinguda.

Mis vahepeal toimunud on?

Töö, töö ja veelkord töö. Mul on vahel tunne, et ma muud ei teegi. Eks see osaliselt ole seotud ka sellega, et vabad päevad kaovad nagu liiv sõrmede vahelt ja tööpäevad venivad nagu kaamli tatt. Nüüd olen just seljatanud kolme päevase töö tsükli ja tunne on, et viibisin seal lausa nädala. Täna siis nautisin kaua magamist ning hetkel jalutan veel hommikumantlis ringi.

Muudest tegemistest tooks välja Teletorni katusekõnni, mis oli päris äge. Alguses õudne, kuid pärast kui sai ära harjutud ja kui olin veendunud, et turvatross mind ikka peab, oli juba julgem.

IMG_4821
IMG_4835

Ja siis kõigele lisaks korraldan ma veel stiilipidu ka. Mul on juba, kesteabmisajast, tahtmine/soov osaleda stiilipeol ning leidsin, et kui mind kuskile ei kutsuta, siis teen ise. Osaliselt on see üks suur peavalu, sest ma pole kunagi nii suuremahulist projekti käsile võtnud. Kõik detailid ja nüansid. Muidugi pole tegu millegi nii suurega, et mul lausa sponsoreid või kuulsaid artiste oleks tarvis läbi helistada. Kuid siiski, stiili enda mõtlemine võttis juba aega. Nüüd veel igasugune muusika ja söögi/joogi pool. Ja inimeste majutamised ja… Ah, aga idee on hea ja lisaks muretsemisele valdab mind ka elevus. Ma ei mäletagi millal ma viimati millegi pärast nii elevil olin.

Hoolimata igasugustest pisiprobleemidest (mis on elu normaalne osa), läheb mul üsna hästi. Isegi täitsa hästi. Ootan küll veel head raamatuideed, et saaks kord ikka oma teose ka loodud, aga no pressure, eks.

Augustibluus.

Olen nüüd siin olnud eluga päris rahul. Töö on küll väsitav, kuid vabadel päeval olen tihti midagi toredat ette võtnud. Sellest suvest jääb nii mõndagi vahvat meelde. Näiteks, keetsin esimest korda elus moosi. Polnudki nii raske kui ma arvasin ja siiani pole ma oma moosikese kohta ka midagi halba kuulnud.

11759678_10204741866258686_731048132_n
Käisin Hiiumaal, kohvikutepäeval, mis oli väga tore kogemus. Muideks, kuna Siimuga abistasime üht kohvikut natuke ja seal pidi Hipistiilis olema, siis sooviksin ma nüüd ise ka suures elevuses stiilipeo korraldada.

G0294528
Siim vedas mu veel metsa mustikale ka. Mis oli eriti äge, sest mustikad on mu all-time lemmik marjad ka.

GOPR4565
Ja eile käisime õe ja sõbrannaga linnas pildistamas. Oligi kohe täitsa konkreetselt pildisessioon, kõigil meil kotid erinevaid ehteid ja kosmeetikat täis.

IMG_3159
Ehk siis lühidalt on elu minuga väga lahke olnud ja olen ka väga tänulik. Olen saanud kokku kahe sõbrannaga, keda ma pole kuratteabmisajast näinud. Olen viimasel ajal kohati tundnud, et ma ei kuulu kuhugi. Leian end tihti mõttelt, et minu suheldakse kuna ma olen tema tüdruk või tema õde või tema tütar. Seega oli hea nö OMA inimestega suhelda.

Pean enda kaitseks veel lisama, et ma ei olegi koguaeg särav ja huumorit tegev tüdruk. Ma olengi vahel endasse tõmbunud ja pigem vaikne. See ei tähenda, et ma oleksin solvunud vms. Ja kuna ma eniveis tunnen, et minu arvamus suurt ei loe, siis miks seda avaldada? Hoian selle parem koopasse.

Seega küsimusele MIS SIGRITIGA JUHTUNUD ON? Vastaksin, et mitte midagi. Lisaks, ma teengi kohati musta ja väga järsku huumorit, see ei tähenda, et nende naljade taga midagi halba või tõsist oleks.

Nii, sain ka selle nüüd südamelt ära. Jätkan suve nautimist- jessas, poleks kunagi arvanud, et mina võin suve nautida. Kannatan siin vapralt isegi need paar kuuma päeva ära, mis meil siin Eestimaal lubatud on.

Hõissa!