Rahast ja tööst.

Mõtlesin siin täna nagu igakord õhtu enne tööpäevi, et miks küll need vabad päevad alati nii ruttu lähevad. Olenemata, kas ja mida ma teen, on vabade päevade aeg kordades kiirem. Muidugi ma küll ei ärka sama vara kui tööpäevadel, kuid lähen ju sellevõrra ka veidike hiljem magama- seega teoreetiliselt on päeva pikkus sama, lihtsalt aja tempo ei ole.

Lisaks tuletas ema täna meelde, et homme peab taskulambi kaasa võtma, sest õhtud on juba pimedad. Ma pole saanud seda valget aega nautidagi! Jaanipäevgi läks kuidagi ootamatult.

Tunnen, et ma ei viitsi tööd teha. Või täpsemalt, ma ei viitsi seda tööd teha, mida ma teen. Ma oskan oma tööd (eks ikka aegajalt õpin ühtteist juurde ka), kuid see pole ka raketiteadus. Loogilise mõtlemisega saaks sellega igaüks hakkama. Nüüd siis võiks küsida, et mis on siis see, mida ma tahaks teha? Ausalt öeldes, ma ei tea.

Kui ma kunagi unistasin näitleja karjäärist, siis nüüd olen üsna pikalt soovinud kirjutada raamatut. Kõige helesinisemas õhulossis sooviksin lausa sarnast edu nagu Harry Potteri autoril. Mulle meeldiks istuda kuskil mägedes oma rüperaaliga ja lihtsalt kirjutada. Kuid selleks on vaja tabavat ideed. Midagi, mis müüks. Midagi, mida pole varem tehtud. Kuigi vahel on tunne, et kõik on juba tegelikult tehtud/kirjutatud.

See vist olekski ideaalne töö minu jaoks. Seigelda ja kirjutada. Mööda mägesid kolades mõtteid koguda ja siis kõik kirja panna.

Sõbrannaga naljatlesime, et võiks raha saada ka lihtsalt ilus olemise eest. Usun, et saaksin Eesti keskmise palga kätte küll. Mina väga seda rikka mehe leidmise teoreemi ei usu. Kuigi eks nalja võib ikka teha eks.

Nüüd ma siis vedelengi oma voodis, kus teatava ebamugavustundega “ootan” homset tööpäeva ja unistan ideaalsest elust.

Kuigi elul pole viga midagi. Avastasin täna, et mulle ikka meeldivad minu inimesed. Mulle meeldib, et nad mind nii hästi teavad ja naeravad mu rumaluste üle just täpselt nii, et mul ei hakka ei piinlik ega häbi.

Kuid eks igal töökohal ja ettevõtmisel ole meile midagi õpetada, loodan väga, et saan oma õppetunni (olgu see siis hea või halb) varsti kätte, et saaksin edasi liikuda. Liikuda sinna tumedasse tsooni, millest ma veel midagi ei tea. Kunagi ehk mõtlen, et hea on, et ei teadnud. Vahel pole hea kõike teada. Sellepärast ma vist ennustaja juurde ka pole läinud. Üks samm korraga edasi.

Sest elul pole viga midagi. Kahju ainult, et ma leian alati midagi, mille üle vinguda.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s