Stiilipidu nr 1.

Olen juba ammu aegajalt vilksamisi stiilipidudele mõelnud. Kui me Siimuga augustis Hiiumaal kohvikutepäeval käisime ning antud sündmuse tarbeks hipideks riietusime, teadsin, et pean säärasele peole saama. Stiilipidu minu juurde tulema ei kippunud, siis pidin mina ise selle juurde minema ehk siis, tahad stiilipidu? Siis korralda!

Kõik läks edukalt ning sain indu ka tulevikus midagi seesugust teha. Lisaks, olen ülimalt tänulik kõigile, kes aitasid ja, kes kohale tulid. Ilma Sirli ja Liisita poleks ma ettevalmistustega õigeks ajaks valmis saanud ning pärastine koristamine oleks lõputu olnud- seega veelkord suured tänud!

Nüüd ma siis rohkem detailidesse ei laskuks, vaid panen siia kaemiseks mõned pildid.

1. Kuna minu ja Siimu kostüümid üsna hästi kokku sobisid, siis lasime endist teha tüüpilise konservatiivse pildi, mis ehk igalühel oma vanavanematest võib kusalgi kingakarbis olla.
IMG_5111
2. Head and shoulders!
IMG_5162
3. Portree.
IMG_5221

4-5.Neiud ja noorhärrad!
IMG_5364
IMG_5375
6. Kuna tahtsin maksimaalselt pingutada, andsin endast kõik, et tantsida nagu mees. Ükstaspuha, et eeskujuks oli pigem Üllar kui Usher.
IMG_5407
7. Lõpetuseks lihtsalt üks tore pilt!IMG_5414

Advertisements

Suve lõpp.

Tunnen, et olen kohati väsinud. Koguaeg oleks nagu kiire ja puhkamiseks pole aega. Naudin neid hetki, mil enne magama jäämist raamatut loen (jah, ma hakkasingi lugema, jeee), sest siis olen kogust muust maailmast välja lülitatud. Neil hetkeil on mu ainsateks probleemideks raamatu kangelanna probleemid ning minu vaimule mõjub see restardina.

Mitte, et ma nüüd eriliselt probleemides sipleks. Seda kohe kindlasti mitte, kuid ikka tuleb meelde/tekib mõni asjaolu, mis võiks ehk teisiti olla.

Mõtlesin eile näiteks sellest, kuidas ma otseselt midagi ei oska. Mitte, et ma nüüd mitte millegagi hakkama ei saa, pigem ei paista ma millegagi silma. Kõik mu teadmised on kesised. Ma ei tunne, et mul oleks millegi osas eriline and/oskus.

Kõik tunduvad nii tublid! Kõik vallutavad maailma.

Kannatamatult ootan oma korda, oma võimalust, et ometi ka eluteed edukalt tallata. Mis ma ikka niisama longin eks?

Ma olen pigem seda tüüpi inimene, kellele koguaeg kõike seletatakse. Suudan endast vist jätta täiesti võhiku mulje. Minu poole pole kunagi pöördutud: “Kuule, Sa tead seda teemat paremini kui mina, küsiks nõu.”

Loodan väga, et ma ei jäta praegu hädaldamise muljet. Ausalt. See pole üldse mu eesmärk. Ma lihtsalt tunnengi, et pigem jään meelde oma suurepärase ülereageerimise ja emotsionaalsusega. Kuigi eks need vast ongi minu anded. Omadused, mis teevad minust minu.

Vahel siiski vaatan kõrvalt, kuidas inimesed teavad, mida nad elult tahavad. Nad ei karda eksida ja kasvõi proovivad midagi. Mõni on juba jõudmas väga-väga kõrgele! On ka neid, kes lihtsalt oskavadki midagi väga hästi. Lausa nii hästi, et mul vajub imestusest lõug põrandani ja olen mitu päeva kadedusest roheline nagu Grinch. Väga hea karakter muidugi, kellega end võrrelda, sest heameelega varastaks mõne ande ära nagu too tegelane jõuludega tegi.

Nüüd tahaksin kirjutada hoopis sellest, kuidas jõulud on juba kohe-kohe siin, 3 kuud on aega ning ma peaksin juba mõtlema hakkama, mida ma kinkida soovin. Ah jama, et ma ikka midagi väga hästi ei oska. Muidu teeks ise midagi erilist.

PS! Mul on juba laupäeval Stiilipidu, mida ma siin üle kuu organiseerinud olen. Mitte midagi ülipeent, aga siiski olen kindel, et tulemas on suurepärane koosviibimine toredate inimestega.

Mõnusat suve viimast päeva!
Lisaks mainin, et ma siiski kindlasti ei hädaldanud, rohkem konstanteerisin fakti.

Ludvig.

Kui ma nüüd seda pealkirja kirjutasin, siis mõtlesin, et oot, Ludvig on ju Harry Potterist! Kuid seal on hoopis Hedwig, seega pole hullu midagi. Olen ikka mingil määral originaalne.

Mul on olnud juba mitu aastat komme panna ämblikutele nimesid. Pole õrnaaimugi, kust kohast see järsku tekkis, kuid mingi hetk ma seda tegema hakkasin ja siiani lõpetamise märke paistmas ei ole. Paar suve tagasi elas mul vannitoas Vassili, tema kohta kirjutasin sõbrannale msni järgneva teksti:

“Viimastel päevadel on igalt poolt mingid ämblikud välja tulnud. Üleeile öösel oli näiteks tualetipotis üks gigante kaheksajalgne jobu. Hea, et ma üle maja ei kiljunud. Flushisin ta nagu midagi illegaalset potist alla. Siis vannitoas elab üks selline ämblik ka, kelle ma juba ära tunnen. Pole südant teda maha ka lüüa. Igakord kui vannituppa lähen, siis ta jääb seisma ja on terve aja paigal kui ma seal olen- ma arvan, et ta mängib surnut. Ma panin talle nimeks Vassiili. Ma kardan, et ma hakkan temaga varsti juttu rääkima, sest ma olen just täpselt nii normaalne. Igaljuhul need teised ämblikud elutoas, söögitoas ja köögis võiksid oma prašniku ära lõpetada ja koju minna. Minu külalislahkusel on ka piirid!”

Nii, et olen NIMETANUD oma ämblikuid juba ammu.

Nüüd elab vannitoas, tualetipoti taga uus elanik. Ma isegi ei tea, kuidas nad ometi leiavad tee just minu vannituppa. Leiavad igaljuhul. Elab seal, täpselt sama kohapeal, juba nädalakese. Olles pärast kahte päeva linnas taas kodus, tervitasin ämblikukest vannituba külastades.

Vaatasin siis teda täna pikemalt. Hambahari mööda hambaid sõites meenus mulle, et isekalt polnud ma tollele isendile veel nime pannud. Oli teine siiski täpselt Ludvigi nägu, seega Ludvig ka temast sai.

Elulugu ma paraku ei tea. Eeldan, et tal on väga-väga palju õdesid/vendi. Nüüd, olles isegi veidi hirmul, elab ta hiiglaste vannitoas. Ta ise niikuinii ei teagi, et see vannituba on. Kindlasti lootis tema mõnda vähem külastatavasse kohta sattuda. Sahver või kelder oleksid ju ometi ideaalsed! Maandada ennast näiteks 2012 aasta moosipurkide vahele, mis pererahval sahvrisse sissetehtud kurkide taha unustatud on.

Minul sahvrit ei ole, keldrit ka mitte. Kuuris on liiga külm ja saun ootab oma aega. Seega muidugi on vannituba hea koht.

Kogu selle viha, närvilisuse ja halva energia vahele tahtsin kirjutada millestki neutraalsest. Ehk isegi mõttetust. Seega, kirjutasin natuke Ludvigist.

Veel seda kaalujuttu.

Hakkasin täna mõtlema taaskordselt (igapäevane mõte tegelikult), kuidas aeg ikka üsna rutakalt liigub. Mõttelõnga kujuteldava sõrme ümber keerutades jõudsin omadega aastavahetuseni ning lubadusteni, mis ma endale andsin. Kes oleks võinud arvata, et iseendale antud lubadusi kõige raskem pidada on? “Eksole onju.” Lubasin ju pühalikult trenni tegema hakata ning massijooksudel osaleda.

Pilku maha lüües pean siiski tunnistama, et suurüritusele jooksma ma ei ole jõudnud ning kui jaanuarikuine uskumatu trennihoog välja arvata, siis ma pole ennast eriti liigutanud kah. Kõlab nagu Sigrit, mis? Olen julgelt 7 aastat endale lubanud, et ükskord ma saan end vormi kah. Antud juhul siis habemega “ümmargune on ka vorm” nali ei loe. Ikka tõesti vormi, ilusasse rannavormi.

Vahel mind siiski tabab uskumatu motivatsiooni tõus. Näiteks nagu eile õhtul. Vaatasin endale tüüpiliselt juutuubist paksusaateid (nii nagu ma seda teen arvatavasti ka täna ja homme). Vahemärkusena toon välja, et kadestan inimesi, kes õhtuti loevad! Mul on isiklikult õhtu lõpuks mõtted nii kosmoses, et ei suudaks keskenduda. Ometi tunnen, et peaksin siiski mõne raamatu käsile võtma, sest eneseväljendusoskus seisaks nagu paigal.

See selleks, kaldun teemast kõrvale. Igastahes need paksusaated (avastasin enda jaoks ka sellise saate nagu “Heavy”).. Ma vaatan, kuidas üsna suured inimesed näevad vaeva ja kaalust alla võtavad. Elan neile kaasa ja olen siiralt rõõmus kui neil see imeväärne teekond õnnestub ja nad lõpuks enestega rahul on.

Vahel tabab mind ennastki see motivatsiooniloom. Tunnen kuidas varbaotstest juusteni välja tahan mina ka midagi teha. Jooksma minna või kõhulihaseid suruda. Kord olen sellepärast keset suve isegi kell 4 hommikul (öösel) jooksma läinud, sest ma nii tahtsin (ja kuna tahe oli nii suur, siis ei tulnud sellepärast und ka).

Mõnikord ma lausa panen endale äratuse. Vot homme hommikul ärkan pool tundi varem, hüppan oma toreda trenažööri otsa ja kulutan seal vähemalt 200 kalorit. Kindlasti joon rohkelt vett ja keedan pärast veega kaerahelbeputru (lisades muidugi marju) ning olen ülimalt zen oma tervislikkusega. Siis jätan menüüst igasuguse kiirtoidu välja, lisaks muidugi ka suhkru (pidavat teine valge surm olema) ja valge jahu. Tuleb vastu pidada ainult aastake ja parima stsenaariumi järgi olen 15 kilo kergem.

Kujutan siis ette, kuidas ma sõbrannadega poodlema lähen ja endale ilusaid pluuse, kleite ning seelikuid valin. Olen tegelikult isegi ühe sõbrannaga kunagi kokkuleppinud, et nii kui ma endaga rahul olen, siis võtan ta endale Zenjaks kaasa ja minek. Väidetavalt siiski pole naised endaga mitte kunagi rahul.

Mõtted mõeldud, plaan paigas, olen siis suuteline magama jääma. AGA kui hommikul äratuskell laulma hakkab, siis lükkan selle tuimalt edasi ja mõtlen “homme kindlasti, plaanisin tulevikku liiga kaua ja hea uni on tervise alus.”

Ja nii see nõiaring mul käib. Ikka homme või esmaspäeval või uue kuu esimesel või üldse uuel aastal.

Kokkuvõtteks lihtsalt ütlen, et olen sõnulseletamatult kade nende tublide naiste/meeste üle, kes osalesid Sügisjooksul. Eelmine aasta lootsin sel aastal läbida juba poolmaratoni. HAHAHAA!

12.09.

Tere hommikust!

Vedelen Siimu suures voodis ja mõlgutan mõtteid. Igasuguseid mõtteid. Mõni on värvilisem, mõni mitte. Kohati tunnen, et sooviks kellegagi veini klaasi taha maha istuda ja natuke filosofeerida. Erinevadel teemadel. Mõtteid ju on ometi palju, igasuguseid.

Olen näiteks viimase nädala jooksul mitmeid kordi vihastanud pagulaste teema üle. Inimestel kuidagi on nii mustvalge vaade kogu teemasse. Ma nüüd ei mõtle ainult seda “neid pole siia vaja” mõtet, aga ka seda “las nad tulevad, eestlased on ka pagulased olnud” vaadet. Nagu ka mündil on kaks külge, on ka sellel teemal. Mind ärritab silmaklappidega maailma vaatamine. Isegi enda puhul. See selleks.

Mainisin korra, et korraldan pidu. Läheb päris hästi! Natukene asju on juba peokohta toimetatud ning põhiplaan ilusti paigas. Kardan ainult, et olen oma ootused liiga kõrgele lükanud. Seda ka nüüd ei taha, et plaanin ja plaanin ja plaanin ning loodan maeiteamisXpidu ja siis olen terve õhtu preili mossnägu, sest asjad ei lähe nagu plaanisin. Elame-näeme.

Isver, kirjutasin siia just pika ja ülihalava lõigu sõprade kohta, kuid milleks. Mis see hädaldamine ikka annab? Mitte midagi. Kuigi vahel teeb meele nukraks, aga las teeb. Elu on selline.


Kui ma nüüd natuke egotsen, siis ma ikkagi arvan, et ma olen päris lahe. Olgugi, et ma modelli mõõtu ei ole ja keskmisest rohkem draamatsen. Mis seal ikka, eks? Igalühel meist on omad plussid ja miinused. Vähemalt ma tean rohkem kui ühte inimest, keda ma suudan naerma ajada ning olen suuteline nõud enda järgi puhtaks pesema.


Üsnagi mitte midagi ütlev postitus, aga sain oma blogikest tiba täiendada. Üks harv postitus korraga!

Imeilusat laupäeva jätku!