Veel seda kaalujuttu.

Hakkasin täna mõtlema taaskordselt (igapäevane mõte tegelikult), kuidas aeg ikka üsna rutakalt liigub. Mõttelõnga kujuteldava sõrme ümber keerutades jõudsin omadega aastavahetuseni ning lubadusteni, mis ma endale andsin. Kes oleks võinud arvata, et iseendale antud lubadusi kõige raskem pidada on? “Eksole onju.” Lubasin ju pühalikult trenni tegema hakata ning massijooksudel osaleda.

Pilku maha lüües pean siiski tunnistama, et suurüritusele jooksma ma ei ole jõudnud ning kui jaanuarikuine uskumatu trennihoog välja arvata, siis ma pole ennast eriti liigutanud kah. Kõlab nagu Sigrit, mis? Olen julgelt 7 aastat endale lubanud, et ükskord ma saan end vormi kah. Antud juhul siis habemega “ümmargune on ka vorm” nali ei loe. Ikka tõesti vormi, ilusasse rannavormi.

Vahel mind siiski tabab uskumatu motivatsiooni tõus. Näiteks nagu eile õhtul. Vaatasin endale tüüpiliselt juutuubist paksusaateid (nii nagu ma seda teen arvatavasti ka täna ja homme). Vahemärkusena toon välja, et kadestan inimesi, kes õhtuti loevad! Mul on isiklikult õhtu lõpuks mõtted nii kosmoses, et ei suudaks keskenduda. Ometi tunnen, et peaksin siiski mõne raamatu käsile võtma, sest eneseväljendusoskus seisaks nagu paigal.

See selleks, kaldun teemast kõrvale. Igastahes need paksusaated (avastasin enda jaoks ka sellise saate nagu “Heavy”).. Ma vaatan, kuidas üsna suured inimesed näevad vaeva ja kaalust alla võtavad. Elan neile kaasa ja olen siiralt rõõmus kui neil see imeväärne teekond õnnestub ja nad lõpuks enestega rahul on.

Vahel tabab mind ennastki see motivatsiooniloom. Tunnen kuidas varbaotstest juusteni välja tahan mina ka midagi teha. Jooksma minna või kõhulihaseid suruda. Kord olen sellepärast keset suve isegi kell 4 hommikul (öösel) jooksma läinud, sest ma nii tahtsin (ja kuna tahe oli nii suur, siis ei tulnud sellepärast und ka).

Mõnikord ma lausa panen endale äratuse. Vot homme hommikul ärkan pool tundi varem, hüppan oma toreda trenažööri otsa ja kulutan seal vähemalt 200 kalorit. Kindlasti joon rohkelt vett ja keedan pärast veega kaerahelbeputru (lisades muidugi marju) ning olen ülimalt zen oma tervislikkusega. Siis jätan menüüst igasuguse kiirtoidu välja, lisaks muidugi ka suhkru (pidavat teine valge surm olema) ja valge jahu. Tuleb vastu pidada ainult aastake ja parima stsenaariumi järgi olen 15 kilo kergem.

Kujutan siis ette, kuidas ma sõbrannadega poodlema lähen ja endale ilusaid pluuse, kleite ning seelikuid valin. Olen tegelikult isegi ühe sõbrannaga kunagi kokkuleppinud, et nii kui ma endaga rahul olen, siis võtan ta endale Zenjaks kaasa ja minek. Väidetavalt siiski pole naised endaga mitte kunagi rahul.

Mõtted mõeldud, plaan paigas, olen siis suuteline magama jääma. AGA kui hommikul äratuskell laulma hakkab, siis lükkan selle tuimalt edasi ja mõtlen “homme kindlasti, plaanisin tulevikku liiga kaua ja hea uni on tervise alus.”

Ja nii see nõiaring mul käib. Ikka homme või esmaspäeval või uue kuu esimesel või üldse uuel aastal.

Kokkuvõtteks lihtsalt ütlen, et olen sõnulseletamatult kade nende tublide naiste/meeste üle, kes osalesid Sügisjooksul. Eelmine aasta lootsin sel aastal läbida juba poolmaratoni. HAHAHAA!

Advertisements
Posted in Elu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s