Ludvig.

Kui ma nüüd seda pealkirja kirjutasin, siis mõtlesin, et oot, Ludvig on ju Harry Potterist! Kuid seal on hoopis Hedwig, seega pole hullu midagi. Olen ikka mingil määral originaalne.

Mul on olnud juba mitu aastat komme panna ämblikutele nimesid. Pole õrnaaimugi, kust kohast see järsku tekkis, kuid mingi hetk ma seda tegema hakkasin ja siiani lõpetamise märke paistmas ei ole. Paar suve tagasi elas mul vannitoas Vassili, tema kohta kirjutasin sõbrannale msni järgneva teksti:

“Viimastel päevadel on igalt poolt mingid ämblikud välja tulnud. Üleeile öösel oli näiteks tualetipotis üks gigante kaheksajalgne jobu. Hea, et ma üle maja ei kiljunud. Flushisin ta nagu midagi illegaalset potist alla. Siis vannitoas elab üks selline ämblik ka, kelle ma juba ära tunnen. Pole südant teda maha ka lüüa. Igakord kui vannituppa lähen, siis ta jääb seisma ja on terve aja paigal kui ma seal olen- ma arvan, et ta mängib surnut. Ma panin talle nimeks Vassiili. Ma kardan, et ma hakkan temaga varsti juttu rääkima, sest ma olen just täpselt nii normaalne. Igaljuhul need teised ämblikud elutoas, söögitoas ja köögis võiksid oma prašniku ära lõpetada ja koju minna. Minu külalislahkusel on ka piirid!”

Nii, et olen NIMETANUD oma ämblikuid juba ammu.

Nüüd elab vannitoas, tualetipoti taga uus elanik. Ma isegi ei tea, kuidas nad ometi leiavad tee just minu vannituppa. Leiavad igaljuhul. Elab seal, täpselt sama kohapeal, juba nädalakese. Olles pärast kahte päeva linnas taas kodus, tervitasin ämblikukest vannituba külastades.

Vaatasin siis teda täna pikemalt. Hambahari mööda hambaid sõites meenus mulle, et isekalt polnud ma tollele isendile veel nime pannud. Oli teine siiski täpselt Ludvigi nägu, seega Ludvig ka temast sai.

Elulugu ma paraku ei tea. Eeldan, et tal on väga-väga palju õdesid/vendi. Nüüd, olles isegi veidi hirmul, elab ta hiiglaste vannitoas. Ta ise niikuinii ei teagi, et see vannituba on. Kindlasti lootis tema mõnda vähem külastatavasse kohta sattuda. Sahver või kelder oleksid ju ometi ideaalsed! Maandada ennast näiteks 2012 aasta moosipurkide vahele, mis pererahval sahvrisse sissetehtud kurkide taha unustatud on.

Minul sahvrit ei ole, keldrit ka mitte. Kuuris on liiga külm ja saun ootab oma aega. Seega muidugi on vannituba hea koht.

Kogu selle viha, närvilisuse ja halva energia vahele tahtsin kirjutada millestki neutraalsest. Ehk isegi mõttetust. Seega, kirjutasin natuke Ludvigist.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s