Kirjutamisest.

Kirjutasin varasemalt ühes postituses, kuidas leian, et ma ei oska mitte midagi hästi teha. Õnneks ka mitte oluliselt halvasti. Pigem jõudsingi järeldusele, et olen lihtsalt igas mõistes üks Harju keskmine neiu. Peale selle postituse avaldamist sain ühe armsa kirja, kus kiideti minu kirjutamise oskust. Olin hämmingus ning siiani siiralt tänulik. Aitäh Sulle! Olin muidugi üllatunud ka sellepärast, et minu eesmärk ei olnud komplimente nuiama hakata, kuid kuna üks nii vahvalt sülle kukkus, siis ei hakanud seda tagasi ka lükkama.

Mis nüüd puudutab üleüldiselt kirjutamist, siis on see mind juba ammu paelunud. Alandliku pilguga vaiba mustrit silmitsedes, pean tunnistama, et loen seda enda puhul isegi üle keskmise oskuseks. Kuigi ausalt öeldes, ei ole ma seda kunagi oskuseks tunnistanud. Arvan, et igaüks meist oskaks ju midagi kirja panna. Väljendusoskus kasvab iga raamatuga, mis läbi loetakse ning algne grammatika peaks juba põhikoolist selge olema. Ei kõla nagu kosmoseloogika ju?

Kuna ma nüüd egoistlikult tunnen, et ehk on mul selle asja peale soont, siis tuleks seda arendama hakata. Täpselt nii nagu mu õde arendab enda kunstioskust, peaksin mina seda tegema oma kirjutamisega. Eriti kui see tõesti tundub midagi, millega ma hakkama võin saada. Ma ei taha kõlada hädapätakana, kes muidu üldiselt millegagi hakkama ei saa. Sealsamas, ei taha ma ka jätta enesekeskset “olen nii vinge kirjanik” muljet. Kasutaksin siinkohal lauset, mille ema mulle eile julgustuseks ütleks: “Sa ei teagi ju, kas Sul sellest midagi välja tuleb, enne, kui Sa ei proovi.”

artwork_inspirational_typewriters_writing_art_write_writer_1920x1080_65921

Nüüd jõuan sinna, miks ma täna üldse seda “uus postitus” nuppu vajutasin. Nimelt, ootan ma kui hingeõnnistust, head raamatuideed. Algselt muidugi mõtlesin, et hakkaks siin koopas aktuaalsetel ja isegi kohati skandaalsetel teemadel sõna võtma, jagaks seda igal pool, kus võimalik ning oleks üks äge staarblogija. Hoolimata sellest, et sisimas naudin tähelepanu keskpunktis olemist, oleks see minu jaoks siiski riskantne, sest esimeste negatiivsete kommentaaride peale nutaksin end õhtuti suitsiidseid mõtteid mõeldes magama.

Oma “karjääri” (haha) alguses kirjutasin rate.ee portaali anonüümse konto alt järjejutte. Ma ei olnud küll eriti edukas, kuid siiski olid mul lugejad, kes arvamust avaldasid ja kaasa elasid. Paraku kadus tihti motivatsioon ära ning lugude lõpud olid alati sunnitult pastakast välja imetud. Kui see faas 7-8 aastat tagasi läbi elatud sai, siis soovisin kõigest hingest olla Eesti Vabariigi esimene ÜLE PRAHI VINGE naisräppar. Mul oli lavanimeks mõeldud MC Sixter ja unistasin maailma lavadest.

Enda õigustuseks lisaksin, et nii palju kui mina tean Veevalajaid (isiklikult), on kõik suured unistajad. Samas, aitavad unistused meil ju edasi liikuda.

Siiani aegajalt jalutades või rongiga sõites mõtlen erinevatele sõnadele ja sellele kui palju ma neile riimuvaid vasteid leiaks.

Kätte jõudnud sügis,
kuhu ta nüüd trügis?
Metsarajal pole veel lehtigi, ainult prügi.”

Nüüdseks olen jõudnud arusaamale, et siiski raamatu kirjutamine oleks see, mida ma teha sooviks. Istuda kamina ees, juuksed lohakas krunnis, kakaotass ulpivate vahukommidega laual ning läpakas süles- kirjutaks. Omades muidugi suurepärast visiooni loo kulgemisest ja peategelaste eludest.

Vahel ilmutab end unes või mõnes vestluses ideepoeg, millest annaks midagi kirjutada. Olen oma mõtteid üles märkinud ning jäänud ootama seda maagilist “kui tekib vaba hetk, kirjutan pikemalt välja” momenti. Paraku olen nii mitmedki lootuskiired niimoodi ära kaotanud. Uurisin kevadel isegi UK ja USA romaanivõistluste kohta. Nii ma siis ootan ja ootan jalustrabavat, ENNEOLEMATUT ideed.

writing-a-script_1

Nüüd, juba nädalake, seisan silmitsi lühijutu konseptsiooniga. Eile seda emale esitledes suutsin sellest rääkida juba raamatu formaadis. Üllatavalt kombel pole tegu romaaniga, vaid lasteraamatuga. Kordan, LASTEraamatuga! Midagi, millele ma mitte kunagi varem mõelnud pole ja see on ometi nii põnev, kuid ka hirmutav samaaegselt.

Võibolla ei tule sellest midagi, panen kõik kirja ja lugu tundub emotsioonitu, samas, võibolla tuleb. Ma ei olegi välja nuputanud kumb see hullem valik on. Muidugi enne kui resultaadini jõuda, tuleks vaikselt otsast peale asja looma hakata. Miks ometi ette rutata?

Minust on lootus, et ehk ma polegi nii saamatu kui ma seni alati arvanud olen.

Pöidlad pihku!

Advertisements

One thought on “Kirjutamisest.

  1. Kui ma võtan seda enda seisukohalt, ehk siis joonistamise osas, siis olen ma võtnud suhtumise, et enne peabki tegema halbu pilte enne kui midagi ilusat tuleb. Ehk siis suurema osa ajast pole ma rahul enda, khm, teosega. Kuid iga natukese aja tagant tuleb mingi selline asi välja mille üle ma ise ka uhkust tunnen.
    Ja mida rohkem ma joonistan, seda rohkem tuleb mul ka ideid. Millest mingi osa ka kaduma läheb.
    Ma usun, et kirjutamisega on samamoodi. Võibolla ei tule kohe selline asi mis sulle endale meeldiks (mis ei tähenda, et see teistele ei meeldiks ja mitte et ma arvaks, et su teos halb tuleks). Aga mida rohkem kirjutad, seda paremaks sa saad ja seda rohkem sul tuleb ideesid. Või midagi sellist 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s