Ilma juttu.

Kui nüüd välja jätta see, et kass mu oma kräunumisega jälle kell 5 öösel üles ajas, siis normaalse inimese kombel, mitu tundi hiljem, avasin taas silmad kuna päike tegi olemise liiga heledaks. Tundsin, et täna tuleb tõeliselt sügisene päev. Paraku nüüd aknast välja vaadates, tundub olemine siiski kuidagi hall.

Mõtlesin eile õhtul töölt koju jalutades, et on küll sügis, aga olemine enam vastav pole. Hommikud on talviselt külmad, enamik puid on lehed alla visanud, aga lund veel pole. Olek on nagu aastaaja vaba. Ametlikult on sügis, vahel tundub nagu talv. Kuigi õue vaadates ei suudaks ma seda “värki” seal kuidagi lahterdada. Las olla siis.

Ootan igaljuhul talve.
Tundub, et ootan seda koguaeg.


Soovin lund, ilusat ja pehmet. Ma ei jõua ära oodata seda mõnusat lume krudisemist saabaste all. Ka seda mõneti ebamugavat tunnet kui silmigi ei saa lahti hoida, sest tuiskab meeletult intensiivselt. Ootan seda sõrmede kangust, kui olen õue minnes unustanud kindad kätte panna ja näpistavat tunnet põskedel. Lisaks muidugi klassikalisi lumeinglite tegemisi ja  lumesõda. Ka seda, et kõike imelist õues toimuvat soojast toast läbi akna, kakao tass peos, vaadelda saaks.

Olen talveinimene.
Tutimütsi kaevasin juba kapist välja ja olen sellega edukalt nädalake õues käinud.

Pöidlad peos loodan, et sel hooajal ma ka oma talve saan. Eelmine kord ju ei saanud. Ootasin seda kui hingeõnnistust. Okei, ma ei saa nüüd liialdada, natuke ikkagi tuli seda külma ja lund ka. Paraku mitte piisavalt. Jään igaljuhul ootama.

Mõnusat laupäeva!

Advertisements
Posted in Elu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s