Minu kiiksud.

See oleks suurepärane tag-postitus, kuid siiski ei hakka ma seda “kohustust” kellelegi pähe raputama, vaid loodan, et ehk kuskil mõni hing tahaks ka avalikult oma veidrusi jagada. Kuna ma olen seda postitust oma mõtteis juba mitu kuud haudunud, siis ei ole ma paraku kindel, kas olen selle ka juba kirja pannud. Sõrmed risti- ehk ei ole. Tooks välja, et kiire guugeldamine ja blogi lappamine andsid mu hetkesele kirjutisele rohelise tule.

*Jõuaks nüüd asja juurde.
Minu kõige suurem kiiks on erinevate sokkide kandmine. Üritan siiski mitte väga veidraks muutuda ja vähemalt sääre pikkus on neil alati sama. Ma ei suudaks kanda (vist) madalat ja kõrget sokki samaaegselt- kui just sooja hoidmise nimel mul need just samas jalas pole. Inimesed, kellega igapäevaselt kokku puutun, on sellega juba nii harjunud, et kui mulle vahel satuvad ühesugused sokid jalga, siis hämmeldunult küsitakse: “Mis juhtus?” Üks kolleeg isegi hommikuti vahel palub mul oma sokke talle näidata. Ega see lambist ei tulnud kah. Kuna pesumasin tihti kaotas/b ühe paarilise ära, siis alles jäänud üksikuid ma ära visata ei raatsinud- täiesti terved sokid ju. Nii avastasingi ma endal ühel päeval jalas erinevad sokid- ju siis kiiruga toppisin jalga esimesed, mis sahtlist kätte sattusid. Tundus äge mõte ja nüüd ostan neid hulgi ning sobitan juba erinevad paarilised kokku- et ometi ei juhtuks jalga ühesugused. Loen seda natuke ka oma kaubamärgiks.

*Sokikiiks oli eriti kerge tekkima kuna moe tunnetust mul pole. Ma nüüd ei teagi, kas lisada see kiiksude nimekirja või pigem puuduste omasse. Olen arusaamal, et kui ma ise ennast oma riietes hästi tunnen, siis mis vahet sel on, kas mul on samal ajal seljas dressipüksid ja kõrgesäärega talvesaapad või mitte (antud olukorrast on mul isegi pilt, mille ülesriputamist mulle moekuriteona esitleti). Lisaks võin pool aastat edukalt käia kummikutega, mis sel sügisel hakkas häirima mu isa. Peab ikka hull stiili-eksimus olema, kui keskealine heterost meesterahvas seda märkab. Ups!

532563_4050998365493_2141903922_n
*Üheks mu suurimaks veidruseks on ka piima kuupäev. Siim vahel naerab mind: “Sa nagu oleks veendunud, et nii kui südaöö kukub ja piim on eilne, siis maagiliselt tulevad sinna kohe tükid sisse.” Ma tean, et piimatooted säilivad õigesti hoiustamisel paar päeva üle pakile trükitud kuupäeva. SIISKI ei suuda ma enda kohvile valada eilset kohvikoort või hommikuhelvestele valada eelmise päeva piima (kohukeste puhul ei kehti, veider eks?).

*Kui nüüd söögiteemat jätkata, siis ma juba mõne toidu välimuse põhjal tean öelda, et see mulle ei maitse. Olgu siis tegu mõne eksootilise puuviljaga või mereanniga. Kalmaarid, kaheksajalad, austrid vms- võivad minu arust akvaariumisse jäädagi. Krevetid on täitsa head, aga muud mereelukad on julgetele. Ma söön isegi kala harva.

*Julgust mul pole üldse. Ma ei tea, kas sedagi saab kiiksuks nimetada, pigem vast iseloomu veaks, aga ma kardan vist kõike. Ma vahel isegi kardan karta. Pimedus, “ise jalutavad” koerad, liiga kiired autod, liiklus, öösel üksi kodus olla, metsloomad jne. Ma olen kindel, et pimedas töölt koju kõndides tahavad mind maha murda kõik ümbruskonna koerad, lisaks tahab keegi kindlasti mu neerud röövida ja need mustal turul maha müüa ja lõpuks söövad hundid mu laiba ära. Aitäh elav fantaasia!

*Kuid kui vahel on vaja siiski pimeduse embuses (oi kui poeetiline) üks jalutuskäik maha pidada ja turvahääled (inimesed, kellele ma sellistel hetkedel helistan) mingil põhjusel mu kõnedele ei vasta, siis ma räägin iseendaga. Seda hobi olen tegelikult väiksest peale pidanud. Üksi kodus olles rääkisin, laulsin, tantsisin omaette. Kuna mingi hetk avastasin, et eelpool loetletud tegevustest oskan ma ainult rääkida (vahel isegi liiga hästi), siis olen nüüdseks teised kaks eemaldanud. Immiteerin peegli ees erinevaid inglise keele aksente, arutlen endaga elulisi küsimusi ning suudan end väga kergelt pisarateni naerma ajada.

*Üheks mu ajaviiteks on ka erinevatele sõnadele võimalikult paljude riimide leidmine (treimine, peitmine, sõitmine, sõudmine, jõudmine).

*Mulle meeldib eesti keel (ei, see pole veel kiiks). Mulle meeldib selle rikkus. Mulle meeldib, et ma saan sama mõtet kirjeldada väga erinevalt. Mul on valus (see juba on) kui keegi eksib põhiliste grammatika reeglite vastu. Mul hakkab vaimselt silmist verd jooksma ja mind valdab kogu maailma ahastus. Ma saan aru, et kokku-lahku kirjutamine on keeruline, kuid -mata vormid kahe t-ga või komade mitte kasutamine- AI! Olen kindel, et eksin ise ka koguaeg, kuid olen selle valuga juba elama õppinud 😉

*Kui päeva jooksul on kõik need veidrused rahulikult ja loomulikult üle elatud, siis ma siiralt usun, et kui ma kellelegi head ööd soovin ja ta mulle seda vastu ütleb, siis ma magan paremini. Ma isegi ei tea, kust selline arvamine tulnud on. Ehk tekitab hea tunde kui keegi mulle HEAD und soovinud on ja alateadlikult aitab see mul paremini uinuda.

tumblr_lujfqhjqex1qkmpj8o1_500
Ma olen kindel, et kirjutaksin seda loetelu Jaanipäevani, kuid mõned mu kiiksud on nii sisse juurdunud, et mina neid ei näe või ei tunnista. Kindlasti pärast “avalda” nupu klikkimist tuleb mulle neid mitu tüki järjest meelde. Kõige põhilisemad on nüüd igaljuhul siin.

PS! Sel nädalal on juba 1. advent!

Advertisements

22.11. Kell: 22:44

Hoolimata sellest, et mul on tegelikult palju toredaid asju jagada, pole mul olnud viitsimist siia tulla. Barcelona reisi tõttu raban tööd teha nagu loom ning siiani on vabad päevad ka viimse minutini planeeritud. Siiski pean tunnistama, et vajadus kirjutada on minu elus kestev nähtus. Ükskõik mida, ükskõik kuhu. Igaljuhul siia ma nüüd sattusin, pühapäevasel õhtutunnil.

Teema, millest ma alustaksin ja väga viivu peatuksin on lapsed. Ei, ma ei planeeri neid jätkuvalt. Pigem muutub see minu jaoks järjest enam kaduvaks küsimuseks. Miks? Sest ma ei jõua enam neid küsimusi kuulata! Kui alguses ma viskasin sel teemal nalja, vahepeal harjusin ära, siis nüüd on see valdkond minu jaoks lausa ebameeldivaks muutunud. Ma ei ole seda tüüpi inimene, et võtaksin sellist elumuutvat otsust kergekäeliselt. Vastus: “Me ju ei ela Siimuga kooski veel,” ei ole küsijatele oluline. Suva eks. Üks nädal oleks põnn minu juures ja järgmine Siimu. Ükskõik, et mul poleks lapsele midagi pakkuda. Sigrit, Sa reageerid JÄLLE üle- mõtled kindlasti? Leian, et kui varem tõesti reageerisin, siis nüüd enam mitte. Ma ei jõua neid küsimusi enam kuulata, lihtsalt ei jõua.

See selleks.

Mu isa sai kolmapäeval 50! PALJU ÕNNE VEELKORD! Eile tähistasime suure söömaga ta juubelit ning pean ausalt tunnistama, et kõht on Jõuludeni täis. Väga vahva oli oma perega aega veeta. Neid hetki, kus me kõik kambakesi koos oleme, jääb järjest vähemaks. Hea on teada, et kuigi vahel on väga eraldatud ja üksik tunne, on mu ümber ikkagi veidraid (seda selle kõige positiivsemas mõttes) ja naljakaid inimesi.

Pean muidugi veel välja tooma kui heameel mul oli, et täna hommikul oli natuke lund maas. Kuigi seda oli vähe, oli see siiski märkimisväärne ja minu jaoks väga teretulnud.

Ootan talve (see pole küll vist mingi üllatus) ning teades kui kiirelt aeg liigub, tean, et saan ka selle. Üsna kohe-kohe. Ma küll ei tea veel millise, aga parem oleks, et korraliku.

Kuid aeg liigub tõesti ruttu. Liigagi ruttu. Ma pole siiani ära harjunud mõttega, et on 2015 ja aastavahetus on JUBA uksetaga. Imelik mõelda, et ma pole mõnda enda jaoks olulist inimest näinud juba kolm, mõnda lausa viis kuud. Ma tean, et on tobe rääkida sellest, kuidas aeg lähebki nii ruttu ja, kuidas tööd on nii palju. AGA NII ON JU!? Mõte “ma kindlasti helistan talle homme” on veninud nii pikaks, et olen selle tagasilöögi tõttu juba natuke vastu näppe saanud.

Mis sellest ajast ikka enam. Igal selle kuu hommikul kalendrit vaadates jõuab mulle taas kohale, et olen JUBA jõulukingitustega hiljaks jäänud. Kuigi ma alati planeerin selliseid asju pikemalt ette, suudan end pidevalt leida viimases minutis. Vähemalt ma tean, mida mina soovin- lund, huumorit ja, et inimesed mulle nii kergelt käega ei lööks.

Ilusat algavat töönädalat!
Horoskoop ütles, et kõik tähemärgid rabavad end segi. Minu puhul on see õige, loodetavasti mitte kõigi. Keegi ikka peaks puhata ka saama.

Barcelona.

Lõpuks jõudsid minuni kõik pildid ja raske vaevaga suutsin väikse portsu pilte välja sorteerida, et neid nüüd siin esitleda. Pildid on tehtud Go Pro kaameraga, mis on kaasakandmiseks suurepärane. Mahub ilusti taskusse ja ei ole raske.

Kui küsisin tuttavalt, mida ta soovitab Barcelonas kindlasti näha, siis mainis ta kõige esimesena hoopis puuvilju. Tegimegi Siimuga õige mitu mandariini või klementiini pausi.

0
Kohe näha, et mingit laadi lõunamaalisem teema.

1
Olime kohapeal (ilma reisimisteta) 4 päeva ning kui välja jätta viimane päev, siis ühistranspordi abi me ei kasutanud. Liikusime igale poole jala ning selletõttu olid meie päevased “jalutuskäigud” üle 10 km pikad. Päeva lõpuks lõid jalad tuld välja ning mõte igasugustest treppidest ajas ahastusse. Ometi soovis Siim ühel õhtul mööda tõusvat tänavat ülespoole kõndida- oi, kuidas ma vastu vaielda püüdsin. Vaade oli vähemasti seda vaeva väärt. Ülemisel pildil väike puhkepaus poolel teel ja teine siis vaade platvormilt.

4
2
Kuigi Barcelona on üllatavalt väike (pidavat lausa kaks korda Tallinnast väiksem olema), ei jõudnud me siiski kõiki soovitud kohti külastada. Nii palju oli vaadata!

3
Mis me siis ikkagi lõpuks ära nägime? “Seal on see mitte kunagi valmis saav kirik, selle pead kindlasti ära vaatama,” soovitas ema. Vaatasimegi ära! Oli väärt piletit, mille raha eest oleks saanud terve päeva ka Lottemaal veeta. Midagi sellist mu silmad enam rohkem ei näe, Sagrada Familia. Kuigi väidetavalt peaks see siiski kunagi valmis ka saama, siis tahan ikka uuesti vaatama minna. Esialgsete plaanide järgi 2026, kuid kohalikud spekuleerivad 2040- siiski, milline suurepärane kingitus see oleks mu 50ndaks juubeliks.

5
Ilma igasuguse kommentaarita üks väga omapärase arhidektuuriga maja. Casa Batllo.

6
Meil vedas ja Siimul elab sugulane seal- Barcelonas siis, mitte Sagrada Familias- ja tal oli ühel toredal pärastlõunal paar tunnikest aega meile linna näidata. Viis meid mõnusasse Gracia linnaossa, mis oma hinguselt erines kõvasti sellest linnapildist, mida sinnani näinud olime. Iga natukese tänavajupi tagant olid mõnusad pisikesed väljakud. Lisaks soovitas Laura (see sugulane siis), meile ka ühte mõnusat kohalikku restorani. Sõime väga hea sangria kõrvale veel paremat paellat.

7
8
Esimesed kolm päeva (neljast) veetsime Barcelonas ning neljandal otsustasime linnast välja sõita. Kolmanda päeva õhtul käisime jalutamas, et veel viimast võtta. Leidsime end toredast pargist- parc de la Ciutadella.

9
Põhjus, miks me otsustasime linnast välja sõita, oli veel üks meile soovitatud koht- Montserrat. Tegu on siis ühe kloostriga, mis asub väga teistmoodi mägedes. Sinna saamiseks sõitsimegi kohaliku ühistranspordiga- metroo ja rong. Oi kui palav seal maa all oli! Kuid oi kui ilus seal üleval oli!

10
11
Tegime päris palju selfiesed (ei keel ega sõrmed paindu väljendama sõna “enekas”) ning, et siin mitte asja väga kirjuks ajada, tegin lemmikutest ühe väikese kollaaži. Olime ju ikkagi tüüpilised turistid ning iga vaatamisväärsus nõudis enda taustal pildistamist. Arc de Triomphe, la Catedral, Sagrada Familia ja viimasel pildil oleme Font Magica kõrval (purskkaev, mis küll pildile ei jäänud, aga suveõhtuti pidavat vägevat valgusshow’d tegema).

collage
Tagasitulek oli väga väsitav. Hommikul vara lennukiga Barcelonast Bergamosse (Itaalias), seal 8 tundi ootamist ja siis sealt juba Tallinnasse. Kolmandal lennusõidul avanes võimalus istuda akna all. Muide, sõitsin ju lennukiga üldse esimest korda ning minu jaoks oli vägagi normaalne kogemus kui kõrvade pidev lukustumine välja arvata.

12
Kokkuvõtteks ütleks nii palju, et mulle väga meeldis. Vahel oli küll minu jaoks liiga palav, kuid siiski on kahju, et kaua oodatud reis juba läbi on. Järgmisena võiks ette võtta näiteks Iirimaa.

Mõnusat neljapäeva!

Tere vihm!

Nii kurb kui see ka pole, olen oma reisilt tagasi. Täna hommikul oma voodis, kassi trikkide tõttu varakult ärgates tundus kõik olevat kui uni. Reisikohver elutoas ja mõned suveniirid laual siiski reedavad, et kõik oli siiski ilmsi, mitte unes. Heameelega kirjutaksin pikemalt Barcelonast, kuid kuna sooviksin juurde lisata pilte ja neid mul veel pole, siis peab veidike ootama.

Pigem kiidaksin siinkohal Siimu. Parim reisikaaslane! Ütlesin talle seda ka otse mitu korda, kuid tahaksin selle lausa avalikult kirja panna. Alati oli tal kõik välja otsitud- marsruudid, transport jne. Tegi reisimise minu jaoks väga kindlaks, olin pigem rohkem lihtsalt kaasas lonkija. Muidugi ei saa märkimata jätta kui äge oli temaga nädalakese ninapidi koos olla. Koos uinuda ja ärgata, koos minna hommikusööki tegema (noh, tema tegi, sest ta on võiku-kunn), koos avastada.

Igaljuhul on ikkagi natuke tore Eestis ka tagasi olla. Tore on kuulda eesti keelt ning suuta välja lugeda, mis erinevatel siltidel kirjas on. Mulle meeldib, et vihma sajab. Eriti muidugi meeldib, et siin on kõik natukene sügisesem (võibolla kontrastina lihtsalt tundub)- ehk talv tuleb järjest lähemale. Ootan nii väga lund!

Kallistage oma isasid ja nautige pühapäeva!