22.11. Kell: 22:44

Hoolimata sellest, et mul on tegelikult palju toredaid asju jagada, pole mul olnud viitsimist siia tulla. Barcelona reisi tõttu raban tööd teha nagu loom ning siiani on vabad päevad ka viimse minutini planeeritud. Siiski pean tunnistama, et vajadus kirjutada on minu elus kestev nähtus. Ükskõik mida, ükskõik kuhu. Igaljuhul siia ma nüüd sattusin, pühapäevasel õhtutunnil.

Teema, millest ma alustaksin ja väga viivu peatuksin on lapsed. Ei, ma ei planeeri neid jätkuvalt. Pigem muutub see minu jaoks järjest enam kaduvaks küsimuseks. Miks? Sest ma ei jõua enam neid küsimusi kuulata! Kui alguses ma viskasin sel teemal nalja, vahepeal harjusin ära, siis nüüd on see valdkond minu jaoks lausa ebameeldivaks muutunud. Ma ei ole seda tüüpi inimene, et võtaksin sellist elumuutvat otsust kergekäeliselt. Vastus: “Me ju ei ela Siimuga kooski veel,” ei ole küsijatele oluline. Suva eks. Üks nädal oleks põnn minu juures ja järgmine Siimu. Ükskõik, et mul poleks lapsele midagi pakkuda. Sigrit, Sa reageerid JÄLLE üle- mõtled kindlasti? Leian, et kui varem tõesti reageerisin, siis nüüd enam mitte. Ma ei jõua neid küsimusi enam kuulata, lihtsalt ei jõua.

See selleks.

Mu isa sai kolmapäeval 50! PALJU ÕNNE VEELKORD! Eile tähistasime suure söömaga ta juubelit ning pean ausalt tunnistama, et kõht on Jõuludeni täis. Väga vahva oli oma perega aega veeta. Neid hetki, kus me kõik kambakesi koos oleme, jääb järjest vähemaks. Hea on teada, et kuigi vahel on väga eraldatud ja üksik tunne, on mu ümber ikkagi veidraid (seda selle kõige positiivsemas mõttes) ja naljakaid inimesi.

Pean muidugi veel välja tooma kui heameel mul oli, et täna hommikul oli natuke lund maas. Kuigi seda oli vähe, oli see siiski märkimisväärne ja minu jaoks väga teretulnud.

Ootan talve (see pole küll vist mingi üllatus) ning teades kui kiirelt aeg liigub, tean, et saan ka selle. Üsna kohe-kohe. Ma küll ei tea veel millise, aga parem oleks, et korraliku.

Kuid aeg liigub tõesti ruttu. Liigagi ruttu. Ma pole siiani ära harjunud mõttega, et on 2015 ja aastavahetus on JUBA uksetaga. Imelik mõelda, et ma pole mõnda enda jaoks olulist inimest näinud juba kolm, mõnda lausa viis kuud. Ma tean, et on tobe rääkida sellest, kuidas aeg lähebki nii ruttu ja, kuidas tööd on nii palju. AGA NII ON JU!? Mõte “ma kindlasti helistan talle homme” on veninud nii pikaks, et olen selle tagasilöögi tõttu juba natuke vastu näppe saanud.

Mis sellest ajast ikka enam. Igal selle kuu hommikul kalendrit vaadates jõuab mulle taas kohale, et olen JUBA jõulukingitustega hiljaks jäänud. Kuigi ma alati planeerin selliseid asju pikemalt ette, suudan end pidevalt leida viimases minutis. Vähemalt ma tean, mida mina soovin- lund, huumorit ja, et inimesed mulle nii kergelt käega ei lööks.

Ilusat algavat töönädalat!
Horoskoop ütles, et kõik tähemärgid rabavad end segi. Minu puhul on see õige, loodetavasti mitte kõigi. Keegi ikka peaks puhata ka saama.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s