Minu kiiksud.

See oleks suurepärane tag-postitus, kuid siiski ei hakka ma seda “kohustust” kellelegi pähe raputama, vaid loodan, et ehk kuskil mõni hing tahaks ka avalikult oma veidrusi jagada. Kuna ma olen seda postitust oma mõtteis juba mitu kuud haudunud, siis ei ole ma paraku kindel, kas olen selle ka juba kirja pannud. Sõrmed risti- ehk ei ole. Tooks välja, et kiire guugeldamine ja blogi lappamine andsid mu hetkesele kirjutisele rohelise tule.

*Jõuaks nüüd asja juurde.
Minu kõige suurem kiiks on erinevate sokkide kandmine. Üritan siiski mitte väga veidraks muutuda ja vähemalt sääre pikkus on neil alati sama. Ma ei suudaks kanda (vist) madalat ja kõrget sokki samaaegselt- kui just sooja hoidmise nimel mul need just samas jalas pole. Inimesed, kellega igapäevaselt kokku puutun, on sellega juba nii harjunud, et kui mulle vahel satuvad ühesugused sokid jalga, siis hämmeldunult küsitakse: “Mis juhtus?” Üks kolleeg isegi hommikuti vahel palub mul oma sokke talle näidata. Ega see lambist ei tulnud kah. Kuna pesumasin tihti kaotas/b ühe paarilise ära, siis alles jäänud üksikuid ma ära visata ei raatsinud- täiesti terved sokid ju. Nii avastasingi ma endal ühel päeval jalas erinevad sokid- ju siis kiiruga toppisin jalga esimesed, mis sahtlist kätte sattusid. Tundus äge mõte ja nüüd ostan neid hulgi ning sobitan juba erinevad paarilised kokku- et ometi ei juhtuks jalga ühesugused. Loen seda natuke ka oma kaubamärgiks.

*Sokikiiks oli eriti kerge tekkima kuna moe tunnetust mul pole. Ma nüüd ei teagi, kas lisada see kiiksude nimekirja või pigem puuduste omasse. Olen arusaamal, et kui ma ise ennast oma riietes hästi tunnen, siis mis vahet sel on, kas mul on samal ajal seljas dressipüksid ja kõrgesäärega talvesaapad või mitte (antud olukorrast on mul isegi pilt, mille ülesriputamist mulle moekuriteona esitleti). Lisaks võin pool aastat edukalt käia kummikutega, mis sel sügisel hakkas häirima mu isa. Peab ikka hull stiili-eksimus olema, kui keskealine heterost meesterahvas seda märkab. Ups!

532563_4050998365493_2141903922_n
*Üheks mu suurimaks veidruseks on ka piima kuupäev. Siim vahel naerab mind: “Sa nagu oleks veendunud, et nii kui südaöö kukub ja piim on eilne, siis maagiliselt tulevad sinna kohe tükid sisse.” Ma tean, et piimatooted säilivad õigesti hoiustamisel paar päeva üle pakile trükitud kuupäeva. SIISKI ei suuda ma enda kohvile valada eilset kohvikoort või hommikuhelvestele valada eelmise päeva piima (kohukeste puhul ei kehti, veider eks?).

*Kui nüüd söögiteemat jätkata, siis ma juba mõne toidu välimuse põhjal tean öelda, et see mulle ei maitse. Olgu siis tegu mõne eksootilise puuviljaga või mereanniga. Kalmaarid, kaheksajalad, austrid vms- võivad minu arust akvaariumisse jäädagi. Krevetid on täitsa head, aga muud mereelukad on julgetele. Ma söön isegi kala harva.

*Julgust mul pole üldse. Ma ei tea, kas sedagi saab kiiksuks nimetada, pigem vast iseloomu veaks, aga ma kardan vist kõike. Ma vahel isegi kardan karta. Pimedus, “ise jalutavad” koerad, liiga kiired autod, liiklus, öösel üksi kodus olla, metsloomad jne. Ma olen kindel, et pimedas töölt koju kõndides tahavad mind maha murda kõik ümbruskonna koerad, lisaks tahab keegi kindlasti mu neerud röövida ja need mustal turul maha müüa ja lõpuks söövad hundid mu laiba ära. Aitäh elav fantaasia!

*Kuid kui vahel on vaja siiski pimeduse embuses (oi kui poeetiline) üks jalutuskäik maha pidada ja turvahääled (inimesed, kellele ma sellistel hetkedel helistan) mingil põhjusel mu kõnedele ei vasta, siis ma räägin iseendaga. Seda hobi olen tegelikult väiksest peale pidanud. Üksi kodus olles rääkisin, laulsin, tantsisin omaette. Kuna mingi hetk avastasin, et eelpool loetletud tegevustest oskan ma ainult rääkida (vahel isegi liiga hästi), siis olen nüüdseks teised kaks eemaldanud. Immiteerin peegli ees erinevaid inglise keele aksente, arutlen endaga elulisi küsimusi ning suudan end väga kergelt pisarateni naerma ajada.

*Üheks mu ajaviiteks on ka erinevatele sõnadele võimalikult paljude riimide leidmine (treimine, peitmine, sõitmine, sõudmine, jõudmine).

*Mulle meeldib eesti keel (ei, see pole veel kiiks). Mulle meeldib selle rikkus. Mulle meeldib, et ma saan sama mõtet kirjeldada väga erinevalt. Mul on valus (see juba on) kui keegi eksib põhiliste grammatika reeglite vastu. Mul hakkab vaimselt silmist verd jooksma ja mind valdab kogu maailma ahastus. Ma saan aru, et kokku-lahku kirjutamine on keeruline, kuid -mata vormid kahe t-ga või komade mitte kasutamine- AI! Olen kindel, et eksin ise ka koguaeg, kuid olen selle valuga juba elama õppinud 😉

*Kui päeva jooksul on kõik need veidrused rahulikult ja loomulikult üle elatud, siis ma siiralt usun, et kui ma kellelegi head ööd soovin ja ta mulle seda vastu ütleb, siis ma magan paremini. Ma isegi ei tea, kust selline arvamine tulnud on. Ehk tekitab hea tunde kui keegi mulle HEAD und soovinud on ja alateadlikult aitab see mul paremini uinuda.

tumblr_lujfqhjqex1qkmpj8o1_500
Ma olen kindel, et kirjutaksin seda loetelu Jaanipäevani, kuid mõned mu kiiksud on nii sisse juurdunud, et mina neid ei näe või ei tunnista. Kindlasti pärast “avalda” nupu klikkimist tuleb mulle neid mitu tüki järjest meelde. Kõige põhilisemad on nüüd igaljuhul siin.

PS! Sel nädalal on juba 1. advent!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s