Lobajutt.

Ostsin eile endale šampuse. Palju kiidetud, õnneks odava ja kahjuks roosas pudelis Cosmopolitan Diva. Olin kindel, et kui õhtul koju jõuan, siis joon selle üksi ära ja tähistan rõõmsalt nelja järjestikuse tööpäeva üle elamist. Ei joonud. Nüüd seisab pudel külmkapis. Ootab millegi tähistamist.

Mul isegi oleks üks põhjus, mille pärast võiks klaase kokku lüüa, kuid ma ei tahaks sellest avalikult rääkida. Ma ei tahaks üldse enne sellest väga rääkida kui nii öelda üleminek pole juba tehtud. Kuigi jutud juba liiguvad. Millest mul on väga-väga kahju. Plaanisin igasuguseid üllatusi, mis nüüd kõik vastu taevast lendasid. Ah, vahet pole, kuigi pettunud olen ma natuke küll. Vahel vist peab liiga palju laterdama?

Ei, ma ei ole rase.

Avastasin, et mul läheb kõigega kiireks. Uskumatu! Olen koguaeg armastanud planeerida, mulle meeldib ette teada ja tegutseda. Mulle ei meeldi viimase hetke kiirustamised. Nüüd siis seisan kiirustamise lävepakul ja ma ei ole rahul.

JÕULUD! Kingitused! Mismoodi ma sain ajakavast nii palju maha jääda? Pooled päevad suurpühani olen tööl ja teised pooled- mõne päeva olen ehk Hiiumaal ja need üksikud vabad päevad, mis siis järgi jäävad, ei ole piisavad.

Oleksid siis Jõulud ainus valdkond, millele ma mõtlema pean. Mul on veel ees suur valge lõuend, millele ma saaks ükskõik, mida peale joonistama hakata, kuid ma ei oska kuskilt alustada, sest mul pole kogemusi ja teadmisi. Eks mu super ema tuleb mulle taas appi.

PLUSS, mul on viimasel ajal mingisugune pessimismi hoog. Võibolla ongi asi selles, et kõik on kuidagi kokku kuhjunud, igasugused kohustused. Muidugi on asi ka selles, et ma olen koguaeg tööl ja ma vajan puhkust. Olen nii kurnatud ja väsinud. Väsinud kõigest. Kohati avastasin, et ma olen viimasel ajal vastuvõtlik ainult negatiivsetele emotsioonidele. Olen ootamatult väga mürgine.

Lohutan end sellega, et mõne nädala pärast on kõik möödas ja ehk siis loksub emotsionaalsus ka paika.

Tuleks juba see lumi, oleks kõik palju ilusam. Lisaks, olen enam kui kindel, et saan kõikide oma kohustuste ja planeerimistega suurepäraselt hakkama, lihtsalt see hetkeline kaose tunne on väga ebameeldiv.

Advertisements

Liiga mugav?

Mõni aeg tagasi kutsuti mind kruiisile. Ikka sellisele klassikalisele Rootsikale, kus peamiseks eesmärgiks polnud siiski mitte isiklik kultuurne avamine. Asjaosalised küll tugevalt puiklesid vastu väljendile “joomatuur”, aga me kõik teadsime, et selliseks see nende sõit kujunemas on. Muidugi tuleb ka märkida, et kohale on minemas suur hulk inimesi, kes kõik minust mitu aastat nooremad on. Tunnen, et hulgakesi joomine pole enam mulle.

Olen muutunud mugavaks. Kuigi ma pole kindel, kas ma kasutaksin just seda sõna. Suursuguse JAH sõnaga olen valmis pitseerima pigem sügavamõttelist veiniõhtut mõne sõbrannaga või romantilise komöödia vaatamist koos kassiga. Üks parimaid õhtuid, mis mul Siimuga on olnud, oli mõni aeg tagasi, kui kahekesi mitmed tunnid lihtsalt juttu rääkisime. Arvuti vabalt!

Ma hindan palju enam seda kui saan kellegi arvamusi mistahes teemadel kuulates enda maailma pilti laiendada. Mulle meeldib küsida lähedastelt nõu kuna tean, et tihti suudetakse mind panna vaatama probleemi teist külge. Mulle meeldib kui mind tõmmatakse aegajalt maapeale tagasi.

Ehk ma olen egoistlik ja tunnen, et kui juba piisavalt inimesi on kokku kogunenud, siis ma ei saa enam piisavalt tähelepanu ja olen otsustanud sellist olukorda vältima hakata. Muidugi mitte sajaprotsendiliselt- pigem nii tihti kui vajalik, aga nii harva kui võimalik.

Üldsegi, oleksin ma mõne intiimsemat laadi õhtu nimel kasvõi oma koerad maha müüma (nali, isa ei lubaks). Pean küll igapäevaselt inimestega suhtlema, kuid see pole see.

Ah, mis seal ikka. Mul on vaba päev, selle asemel, et end kuskile peole sokutada, leban teki all. Hakkan kohe Grey anatoomiat vaatama.

PS! Ma ei ole anti-sotsiaalne. Tegelikult sõbrannadega tantsima läheksin küll!
PS2! Millal siis see lumi tuleb?