23.02.

Ega mul tegelikult pole suurt midagi rääkida. Huvitav, mitut postitust ma selliste sõnadega üldse alustanud olen? Õige mitut, spekuleeriks.

Meeleolu on mul hea. Eriti arvestades fakti, et järgmine nädal algab mu esimene ametlik välja teenitud puhkus. Üldse kõige esimene. Olen alati kas enne töökohta vahetanud ja siis sujuvalt kahe töö vahele ise endale puhkuse tekitanud või pole ma üldse tööl käinudki- ehk elasingi puhkust. Nüüd igaljuhul esimene ametlik väljateenitud puhkus. Olen isegi uhke natuke ja sooviksin seda täiesmahus võimalik sotsiaalselt mööda saata. Suure tõenäosusega ma siiski enamiku ajast istun kodus, kuid plaanid on vähemasti suured.

Siim saab ka nädalakese puhkust ja kui ei oleks tulemas mingisuguseid onusid siia radiaatoreid ja torusid vahetama, siis oleks kindlapeale Lõunasse ära tõmmanud. Nii sooviks kontrollida, kas Tartu on ikka samal kohal ja kas vanaisa Viljandis ikka oma näoga. Siim pole veel Lembitu kurikuulsaid margi-märgi-mündi lugusid/soove veel kuulnudki.

Igastahes jah. Eile käisime trennis ka, lihtsalt niisama. Ilma suurte plaanideta mingisse kättesaamatusse vormi saada või nüüd tervislikuks hakata. Ühtegi pilti me ei teinud- ei sotsiaalmeediasse ega ka enda jaoks- nüüd vist võib öelda, et see trenn üldse ei läinudki arvesse? Kui ma mõtlen praegu oma haigetele lihastele, siis natuke ikka läks küll. Ma üldsegi ei mõista mitte mingil tasandil trenniselfiesid. Valetan, saan aru, kui pilte tehakse enda jaoks, et progressil silma peal hoida. Mina paneks trennipildi kuhugi alles siis, kui mul juba märkimisväärseid tulemusi oleks.

Inimesed ja arvamused on siiski erinevad ning pange neid pilte palju aga soovite, mina ei peagi samameelt olema.

Täna tulevad meile külalised, sellised, keda on tore näha, kuid kes tekitavad natuke õudu kah. Kontrollin silmadega elamist, et kas ikka on kõik piisavalt korras ja, kas siia ikka sobiks kedagi kutsuda. Tundub, et sobib küll kutsuda, aga sealsamas, annaks natuke erinevate asjadega nö norida ka. Kuigi külalised annavad olukorrale “päris” tunde. Keeruline selgitada, aga ehk saab aru.

Muudest uudistest- kolmest potilillest jääb vist elama ainult Juss. Alpikann otsustas, et talle ikka ei meeldi elada ja kuivab, kuigi kastan korralikult. Potiroos samamoodi. Ma hoolitsen nende eest küll, aga kardan, et siin on nende jaoks liiga palav. Jussil on lihtsalt savi, tema armsalt kasvab ja sirutab end päikse poole.

Rohkem uudiseid ei ole.

Konkreetse suunitluseta postitus.

See nädal on kuidagi ootamatult ja ebanormaalselt pikk olnud. Kui ma mõtlen tagasi sellele, et mul teisipäeval sünnipäev oli, siis tundub see vähemalt kuu aja tagusesse aega kuuluvat. Kuigi eks võib öelda, et see nädalake on mul üsnagi tegus ka olnud.

Sünnipäevast ma juba kirjutasin. Sellele järgneval päeval käisin kohupiimapontšikuid söömas sõbranna juures, keda polnud kuid näinud. Vahemärkuseks ütlekski, et parim kingitus on aeg. Teades kui kiire kõigil (ka minul) koguaeg on, hindan ülikõrgelt seda, kui minu jaoks leitakse aega. Või siis, kui ollakse valmis sobivat vaba aega otsima.

Eile, laupäeval, käisime sõpradega 2 Quick Starti kuulamas. Lapsepõlve üks lemmikuid artiste. Ma nüüd ei oskagi selle ürituse kommenteerimisel ühtegi seisukohta võtta. Tore oli end üles tuunida ja sättida, sest ma polnud väga ammu kuskil niiviisi väljas käinud. Tore oli sõpradega koos bussiga linna sõita. Isegi Kannu kõrtsi esmamulje oli väga tore ja oi kui palju nalja alguses sai.

Mitte nii väga toredaks läks siis kui tahtsime sõbrannaga lava ette ootama minna. Kell oli saamas kohe 23:00 ja arvasime, et nüüd peaks bänd ka lavale tulema. Ei tulnud, aga sellegi poolest tantsisime ja arvasime, et tunnike veel pole vast hullu. Mingi hetk kogunes tantsuplatsile varases keskeas tädikesed, kes olid väga purjus ja lärmakad. Elasid mul seljas koguaeg ja peksid küünarnukkidega selga (küsisin neilt veel, et kas ma olen neile võlgu, et nad mind selga taovad koguaeg- ei pidanud võlgu olema).

Ma pole nii labast käitumist väga ammu kuskil kohanud. Julgesin vastu “hoogsamalt” tantsida, hüpati kohe turja, seal samas, suruti oma sõbrannasid järjest mulle kõrvale, sest TÄITSA PEKKIS, nemad peavad kõik ju lava ette saama ja mis mõttes nad ei saa? Kõik nad otsustasid mind vihaste pilkude ja solvangutega üle valada kui teatasin, et paraku ma kõlarisse seista ei saa. Olid tädikesed end nii ilusasti riidesse pannud, aga tundus, et vist polnud ammu kodust välja saanud, sest normaalne ja viisakas käitumiskoodeks oli ununenud.

Bänd läks lavale natuke enne kella kahte öösel. Selleks ajaks olime sõbrannaga tantsuplatsilt ära tulnud. Kuulasime seltskonnas 3-4 laulu ära ja hakkasime ära sättima. Kahju on sellest, et ma nii väga ootasin seda üritust, just sellepärast, et see pole jälle mingi saunakas (kuigi need on ka väga toredad). Kuid need mõned plussid ei kaalu neid suuri miinuseid üle.

Selline tunne, et peab ikka ise pidusid korraldama, siis tean täpselt, mida saan. Kuigi, mul on natuke kahju, et ma sellele kuradi mustas kleidis blondiinile hambasse ei virutanud. Paraku oleksid ta 15 sõbrannad oma tikk-kontsadega mulle suure tõenäosusega üks-null teinud. Ah, vahet pole.

Sünnipäeva after kõne vms.

Nuuskan vahet pidamata ja köhin. Enesetunne väga miljon eurot ei ole. Kuigi kui kerge tõbine olek maha arvestada, siis palju puudu ka ei jää. Pean nüüd nentima, et Tartusse ma nooresoodustusega enam sõita ei saa. Lisaks on nüüd mul pangasisesed ülekanded ka tasulised. Natukene vana tunne on küll. Kui SIMSi peale mõelda, siis on vist see hetk, mil noorest täiskasvanust saab päris täiskasvanu.

Mul on alati komme eelneval päeval oodata 00:00 ära, siis tõdeda, et ongi käes see minu päev ja rõõmsalt magama jääda. Samuti ka päeva ära saatmisega, taas see 00:00, mõttes öelda “kohtumiseni uuel aastal” ja siis jälle uinuda. Tekitab kohati tunde, et olen päeva maksimaalselt ära kasutanud.

Kuigi mul on alati mingisugused veidrad ootused. Ootan mingeid üllatusi või ootamatuseid. Ehk helistab keegi, kes pole seda pikalt teinud või tuleb keegi ehk üllatuslikult külla. Eile olin isegi natuke kurb kui mingi hetk tõdesin, et päeva kõrghetk on möödas ja ei juhtunudki midagi jalust rabavat.

Olen vist liiga palju filme vaadanud ja ootan hinges vist üllatuspidu 🙂

Siiski olen siiralt tänulik oma õele, vennale ja vanematele, kes kõik külla tulid. Arvestades, et ma neid enam igapäevaselt ei näe ja hetki, mil kõik koos oleme on nüüd juba naeruväärselt vähe, oli see minu jaoks lemmik kingitus. Ükstaspuha, et nad nii ruttu juba minema kibelesid.

Oh ja muidugi mu Siimuke! Parim inimene, kellega oma sünnipäev koos veeta.

Paljudele meeldib pärast sünnipäeva öelda, et neil nüüd jagub õnne terveks aastaks. Tõsi ta on, et seda õnne saadeti minu juurde eile kõvasti. Paraku ei oska ma oma õnne ratsionaalselt jagada ehk siis, mõni päev ma ei kasuta seda üldse, mõni päev topelt. Loodan siiski uue sünnipäevani välja vedada, muidu pean vahepeal kuskilt juurde küsima.

Aitäh kõigile, kel korrakski eile meelde tulin!

 

Usk.

Hoiatus! Olen järgnevad lõigud üsnagi mürgine. Kui lendas viimane piisk aastate jooksul täis tilkunud karikasse, siis tundsin, et pean oma arvamuse konkreetselt ja karmilt välja kirjutama.

Ma ei ole kunagi varjanud, et ma usun nii öelda millessegi kõrgemasse. Seal samas, ei ole ma seda viimase paari aasta jooksul väga jaganud ka. Olen jõudnud arusaamale, et see on minu isiklik asi- mida ma usun, kuidas ma usun vms. Minusse näiteks ei puutu see, kas ja mida inimesed minu ümber usuvad ja arvavad.

Osaliselt ei jaga ma oma usku avalikult ka sellepärast, et olen klassikalise kristliku maailmavaate kohandanud endale mugavamaks. Tunnen, et rahul on nii kristlik kui ka “paganlik” osa minust. Piibli järgi on selline suhtumine vale ning kohati tunnen end nagu U2. Jah, see bänd. Kristliku maailma jaoks mitte piisavalt kristlik ja vastupidi.

Teisalt ei taha ma sellest rääkida ka sellepärast, et paljud inimesed POLE suhtumisel “usk on iga inimese isiklik asi.” Ma ei peaks mitu aastat tööl käima kui saaksin 100 eurot iga korra eest, mil mind on ristküsitletud. Üldplaanis pole mul selle vastu midagi. Võin vastata küsimustele oma usu kohta nii nagu ma arvan ja tunnen. Pähe ma kindlasti kellelegi midagi suruma ei hakka.

Siiski on nii halb tunne kui need küsimused, mis minult küsitakse on halvustava alatooniga. Mul on ükskõik, kas Jumal suudab luua kive, mida ta tõsta ei jõua. Mul on suva, kas Sul on käes nähtamatu homopall, millega Sa üritad mind mõtlema panna? Või ma ei saagi aru, mis on nende küsimuste eesmärk? Tõestada, et ma olen idioot?

Mulle tõesti meeldib mõelda, et mul on eesmärk, mingisugune missioon siin elus. Mulle meeldib ka mõelda, et ehk tõesti ongi Siim minu üks ja õige ettemääratud kaaslane eluks. Ma ju ei tee kellelegi halba kui ma nii tõesti mõtlen? Või teen?

Ma ei ole sellepärast naiivne ega rumal, et ma olen tänulik kui midagi läheb elus hästi. Ma ei ole sinisilmne kui raskes olukorras palun abi. Miks teeb see kellestki kuidagi parema inimese, kui ta väidab, et ei usu mitte kui midagi?

Jah, võibolla tõesti, on mul kui madala enesehinnanguga inimesel, parem leida enda eksistentsi jaoks parem põhjus kui “juhuslikult tekkinud” ja seega on minusuguste eelkäijad mõelnud välja igasuguseid Jumalusi ja religioone, kellesse/millesse uskuda, et end väärtuslikuna tunda. Võibolla jah.

Ma saaks kõikidest halvustavatest küsimustest ja kommentaaridest enda suunas siis aru, kui ma suruks oma arvamust kõigile peale. Kui ma teeks maha kellegi harjumusi, ähvardades põrgu ja piibli ja kõige muu sellisega. Ma ei tee seda ju. Minu usk on minu asi. Siiski on mind süüdistatud Ristisõdades ja selles, kuidas kristlased juutide ja moslemitega Iisraeli pärast sõdivad. ÕIGE! Mina ju olengi seal eesrindel relv käes ja Uus Testament taskus.

Kõik need halvustavad ohked ja kurvad pilgud: “Sigrit, Sa oled nii rumal. Kes Sulle ajupesu tegi?”

Mina joon hommikukohvi koore ja suhkruga- mu ema joob näiteks meega. Ma ei ütle talle, et ta joob kohvi valesti. Magan kõige paremini selili, Siim aga kõhuli- ma ei ütle talle, et ta magab valesti. Ma usun, mida ma usun, Sa usud ehk seda, et must kass toob halba õnne- miks peaksin mina valesti uskuma või Sina? Suva! Usume, mida tahame. Peaasi, et me ei tee kellelegi liiga ja oleme rahul.

Miks üldse tahavad ateistid, et inimesed, kes millessegi usuvad, seda kohe tõestama hakkaksid? “Tõesta, et Jumal on olemas!” Kunagi olin nii rumal, et üritasingi tõestada ja põhjendada, miks ma usun, mida ma usun. Sellepeale öeldakse muidugi alati, et “kokkusattumused” või “kõik usklikud väidavad nii”. Mina ei lähe ju kunagi ühegi ateisti juurde küsimusega, et tõestagu ta, et ma eksin.

Äkki kui Sina nimetad mind naiivseks, sest usun, nimetan mind Sind naiivseks, sest Sa ei usu? Võtke mind nii nagu ma olen. Seni kuni keegi midagi ei teadnud, peeti mind ju normaalseks? Ja nüüd üks selline asi lööb mulle kohe lolli templi otsaette?

Aa, ja igakord, nende aastate jooksul, kui mind on üritatud oma säravate ja imetabaste küsimustega paika panna, olen ma asja lõpuks isiklikult võtnud, mille peale muidugi ALATI öeldakse- aga me ju arutasime. Kas läbi lillede mõnitamine on arutlemine? Kui mina samamoodi vastu küsiks, siis oleksin ma halb usklik, aga kui ateist küsib usklikult, siis on see arutlemine.

Siiski paljud usuvad millessegi, kes ruunidesse, kes kividesse, kes on ebausklik, kes põletab kodus teatud värvi küünlaid teatud energia saamiseks jnejne. Mõni on maausku ja käib puid kallistamas. Mõni on raha usku. Mõni visualiseerib enda soove selleks, et Universum saaks need täita. Mina arvan, et usku on vaja, kasvõi usku armastusse.

Kui ma oleks näiteks lesbi, kas siis mu tuttavad oleksid minuga sama kitsarinnalised? Ometi on paljud kooseluseaduse poolt nagu ka mina. Mis ei ole ju piibellik.

Igaljuhul, sain hingelt öeldud kõik, mis viimased paar nädalat seal mädanenud oli. Ütleksin lihtsalt, et tee teistele seda, mida tahad, et Sulle tehakse- või tähendab, ära siis tee kah, sest see on ju Piiblist ja for Christ sake, Sa oled ju ateist.