Usk.

Hoiatus! Olen järgnevad lõigud üsnagi mürgine. Kui lendas viimane piisk aastate jooksul täis tilkunud karikasse, siis tundsin, et pean oma arvamuse konkreetselt ja karmilt välja kirjutama.

Ma ei ole kunagi varjanud, et ma usun nii öelda millessegi kõrgemasse. Seal samas, ei ole ma seda viimase paari aasta jooksul väga jaganud ka. Olen jõudnud arusaamale, et see on minu isiklik asi- mida ma usun, kuidas ma usun vms. Minusse näiteks ei puutu see, kas ja mida inimesed minu ümber usuvad ja arvavad.

Osaliselt ei jaga ma oma usku avalikult ka sellepärast, et olen klassikalise kristliku maailmavaate kohandanud endale mugavamaks. Tunnen, et rahul on nii kristlik kui ka “paganlik” osa minust. Piibli järgi on selline suhtumine vale ning kohati tunnen end nagu U2. Jah, see bänd. Kristliku maailma jaoks mitte piisavalt kristlik ja vastupidi.

Teisalt ei taha ma sellest rääkida ka sellepärast, et paljud inimesed POLE suhtumisel “usk on iga inimese isiklik asi.” Ma ei peaks mitu aastat tööl käima kui saaksin 100 eurot iga korra eest, mil mind on ristküsitletud. Üldplaanis pole mul selle vastu midagi. Võin vastata küsimustele oma usu kohta nii nagu ma arvan ja tunnen. Pähe ma kindlasti kellelegi midagi suruma ei hakka.

Siiski on nii halb tunne kui need küsimused, mis minult küsitakse on halvustava alatooniga. Mul on ükskõik, kas Jumal suudab luua kive, mida ta tõsta ei jõua. Mul on suva, kas Sul on käes nähtamatu homopall, millega Sa üritad mind mõtlema panna? Või ma ei saagi aru, mis on nende küsimuste eesmärk? Tõestada, et ma olen idioot?

Mulle tõesti meeldib mõelda, et mul on eesmärk, mingisugune missioon siin elus. Mulle meeldib ka mõelda, et ehk tõesti ongi Siim minu üks ja õige ettemääratud kaaslane eluks. Ma ju ei tee kellelegi halba kui ma nii tõesti mõtlen? Või teen?

Ma ei ole sellepärast naiivne ega rumal, et ma olen tänulik kui midagi läheb elus hästi. Ma ei ole sinisilmne kui raskes olukorras palun abi. Miks teeb see kellestki kuidagi parema inimese, kui ta väidab, et ei usu mitte kui midagi?

Jah, võibolla tõesti, on mul kui madala enesehinnanguga inimesel, parem leida enda eksistentsi jaoks parem põhjus kui “juhuslikult tekkinud” ja seega on minusuguste eelkäijad mõelnud välja igasuguseid Jumalusi ja religioone, kellesse/millesse uskuda, et end väärtuslikuna tunda. Võibolla jah.

Ma saaks kõikidest halvustavatest küsimustest ja kommentaaridest enda suunas siis aru, kui ma suruks oma arvamust kõigile peale. Kui ma teeks maha kellegi harjumusi, ähvardades põrgu ja piibli ja kõige muu sellisega. Ma ei tee seda ju. Minu usk on minu asi. Siiski on mind süüdistatud Ristisõdades ja selles, kuidas kristlased juutide ja moslemitega Iisraeli pärast sõdivad. ÕIGE! Mina ju olengi seal eesrindel relv käes ja Uus Testament taskus.

Kõik need halvustavad ohked ja kurvad pilgud: “Sigrit, Sa oled nii rumal. Kes Sulle ajupesu tegi?”

Mina joon hommikukohvi koore ja suhkruga- mu ema joob näiteks meega. Ma ei ütle talle, et ta joob kohvi valesti. Magan kõige paremini selili, Siim aga kõhuli- ma ei ütle talle, et ta magab valesti. Ma usun, mida ma usun, Sa usud ehk seda, et must kass toob halba õnne- miks peaksin mina valesti uskuma või Sina? Suva! Usume, mida tahame. Peaasi, et me ei tee kellelegi liiga ja oleme rahul.

Miks üldse tahavad ateistid, et inimesed, kes millessegi usuvad, seda kohe tõestama hakkaksid? “Tõesta, et Jumal on olemas!” Kunagi olin nii rumal, et üritasingi tõestada ja põhjendada, miks ma usun, mida ma usun. Sellepeale öeldakse muidugi alati, et “kokkusattumused” või “kõik usklikud väidavad nii”. Mina ei lähe ju kunagi ühegi ateisti juurde küsimusega, et tõestagu ta, et ma eksin.

Äkki kui Sina nimetad mind naiivseks, sest usun, nimetan mind Sind naiivseks, sest Sa ei usu? Võtke mind nii nagu ma olen. Seni kuni keegi midagi ei teadnud, peeti mind ju normaalseks? Ja nüüd üks selline asi lööb mulle kohe lolli templi otsaette?

Aa, ja igakord, nende aastate jooksul, kui mind on üritatud oma säravate ja imetabaste küsimustega paika panna, olen ma asja lõpuks isiklikult võtnud, mille peale muidugi ALATI öeldakse- aga me ju arutasime. Kas läbi lillede mõnitamine on arutlemine? Kui mina samamoodi vastu küsiks, siis oleksin ma halb usklik, aga kui ateist küsib usklikult, siis on see arutlemine.

Siiski paljud usuvad millessegi, kes ruunidesse, kes kividesse, kes on ebausklik, kes põletab kodus teatud värvi küünlaid teatud energia saamiseks jnejne. Mõni on maausku ja käib puid kallistamas. Mõni on raha usku. Mõni visualiseerib enda soove selleks, et Universum saaks need täita. Mina arvan, et usku on vaja, kasvõi usku armastusse.

Kui ma oleks näiteks lesbi, kas siis mu tuttavad oleksid minuga sama kitsarinnalised? Ometi on paljud kooseluseaduse poolt nagu ka mina. Mis ei ole ju piibellik.

Igaljuhul, sain hingelt öeldud kõik, mis viimased paar nädalat seal mädanenud oli. Ütleksin lihtsalt, et tee teistele seda, mida tahad, et Sulle tehakse- või tähendab, ära siis tee kah, sest see on ju Piiblist ja for Christ sake, Sa oled ju ateist.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s