23.02.

Ega mul tegelikult pole suurt midagi rääkida. Huvitav, mitut postitust ma selliste sõnadega üldse alustanud olen? Õige mitut, spekuleeriks.

Meeleolu on mul hea. Eriti arvestades fakti, et järgmine nädal algab mu esimene ametlik välja teenitud puhkus. Üldse kõige esimene. Olen alati kas enne töökohta vahetanud ja siis sujuvalt kahe töö vahele ise endale puhkuse tekitanud või pole ma üldse tööl käinudki- ehk elasingi puhkust. Nüüd igaljuhul esimene ametlik väljateenitud puhkus. Olen isegi uhke natuke ja sooviksin seda täiesmahus võimalik sotsiaalselt mööda saata. Suure tõenäosusega ma siiski enamiku ajast istun kodus, kuid plaanid on vähemasti suured.

Siim saab ka nädalakese puhkust ja kui ei oleks tulemas mingisuguseid onusid siia radiaatoreid ja torusid vahetama, siis oleks kindlapeale Lõunasse ära tõmmanud. Nii sooviks kontrollida, kas Tartu on ikka samal kohal ja kas vanaisa Viljandis ikka oma näoga. Siim pole veel Lembitu kurikuulsaid margi-märgi-mündi lugusid/soove veel kuulnudki.

Igastahes jah. Eile käisime trennis ka, lihtsalt niisama. Ilma suurte plaanideta mingisse kättesaamatusse vormi saada või nüüd tervislikuks hakata. Ühtegi pilti me ei teinud- ei sotsiaalmeediasse ega ka enda jaoks- nüüd vist võib öelda, et see trenn üldse ei läinudki arvesse? Kui ma mõtlen praegu oma haigetele lihastele, siis natuke ikka läks küll. Ma üldsegi ei mõista mitte mingil tasandil trenniselfiesid. Valetan, saan aru, kui pilte tehakse enda jaoks, et progressil silma peal hoida. Mina paneks trennipildi kuhugi alles siis, kui mul juba märkimisväärseid tulemusi oleks.

Inimesed ja arvamused on siiski erinevad ning pange neid pilte palju aga soovite, mina ei peagi samameelt olema.

Täna tulevad meile külalised, sellised, keda on tore näha, kuid kes tekitavad natuke õudu kah. Kontrollin silmadega elamist, et kas ikka on kõik piisavalt korras ja, kas siia ikka sobiks kedagi kutsuda. Tundub, et sobib küll kutsuda, aga sealsamas, annaks natuke erinevate asjadega nö norida ka. Kuigi külalised annavad olukorrale “päris” tunde. Keeruline selgitada, aga ehk saab aru.

Muudest uudistest- kolmest potilillest jääb vist elama ainult Juss. Alpikann otsustas, et talle ikka ei meeldi elada ja kuivab, kuigi kastan korralikult. Potiroos samamoodi. Ma hoolitsen nende eest küll, aga kardan, et siin on nende jaoks liiga palav. Jussil on lihtsalt savi, tema armsalt kasvab ja sirutab end päikse poole.

Rohkem uudiseid ei ole.

Advertisements
Posted in Elu

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s