Vahepeal algas kevad.

Kuna ma oma elukaaslase ja emaga suhtlen päris tihedalt, siis pole olnud ka otsest vajadust siia ära eksida. Või siis tegelikult nagu oleks ka. Kui oleks aega kirjutada, siis pole viitsimist ning kui on kiire, keerleb peas tuhat mõtet, mida kõike sooviks jagada. Ma pole viimasel ajal arvanud, et peaksin vabandama kui siia tihti ei satu- minu blogi, kirjutan kui soovi, eks? Eriti kuna see ongi minu jaoks lihtsalt väike getaway.

Seega, kavatsen nüüdsest igakord kirjutada nagu poleks aega vahele jäänud. Täpselt nagu heade sõpradegagi, vahel pole mitu kuud aega kokku saada, kuid kui see päev tuleb, siis jutt jookseb nagu suhtleks igapäevaselt. Lühidalt, minu blogi on minu hea sõber, kes teab, et olen olemas, arvestab, et vahel ongi kiire ja ootab mind alati tagasi.

Alustuseks küsiks, et mis värk selle “My kitchen rules”-iga on? Ma ikka vahel satun seda vaatama, aga reeglid tunduvad segased ja olenemata kuust on seal samad tiimid. Mitu aastat nad juba osalevad seal? Okei-okei, ma peaksin süvenema ja tegelikult on kindlasti väga põnev. Vähemalt seda kiilakat õelat onu seal enam pole.

Üldiselt olen täheldanud, et mul on hetkel mini-masendus. Eeldan, et tegu on miniatuursega, sest loodan, et varsti otsustab ta minust lahkuda. Kohati on nii segaduses ja veider tunne. Milleks kõike üldse vaja on ja, mis edasi saab? Paar mõistusehäält üritavad mu mustadesse murepilvedesse ka kirkaid päikesekiiri tuua ning usun, et nende raske vaev kannab ka varsti vilja.

See muide ongi kõige suurem mure- miks see suvi juba tulema peab? Ma tean, et olen üks tuhandest, kes armastab talve. Ma ootan tuisku alati rohkem kui sooja rannailma. Ma ei suuda kannatada seda tunnet kui on nii palav, et tahaks naha ka maha koorida. Täitsa savi, kas ma olen pruun või mitte. Ainus positiivne asi kogu selle õuduse jooksul on see, et kuna 999/1000-st ootavad suve ülekõige maailmas, siis on nad ka rohkem valmis erinevatele üritustele minema ja väljas käima. Ostan suure šokolaadi inimesele, kes on valmis järgmine talv lumehanges minuga koos grillima! See on muide lubadus!

Muidugi vaevab mind ka eksistentsiaalne küsimus- mis on minu eesmärk? Eeldan, et elu lõpuni kohalikus poes töötamine pole see, milleks ma olemas olen. Või on? Tean, et enne kui tahad edasi liikuda, tuleb leida rahu sellega, mis hetkel on- vahepeal juba oli rahu. Oli vist liiga lühikest aega?

Ei saa ka unustada “Elavate surnute” probleemi- pean ma tõesti ootama oktoobrini, et uusi osi näha? Kuidas ma küll nõnda suve üle elan?

Kuna suvel ollakse palju rõõmsamini valmis üritusteks, siis soovin väga korraldada uue stiilipeo. Paraku tundub, et juba peaksin oma plaanist vist loobuma. Tegu on peoga, mida ma ülekõige ootasin, eriti kuna esimene oli niivõrd edukas. Lõpuks vist siiski panen ise aja paika- tuleb, kes tuleb.

Sain end tühjaks kirjutatud, nüüd lähen naudin vaba päeva edasi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s